Meelis Kubits: peol olgu mõte. Ülestunnistus #37

Kuulates Eri Klasi lugu Mustpeade Maja olukorrast, leppisime kokku, et üritan saabuva "Tööjuubeli" rakendada suuremahulise rahakogumise vankri ette, et vähemalt kolmandik Steinway maksumusest, 50 000 eurot annetaksid helesinise unistuse järgi Corpore kliendid ja sõbrad. Kui lükkame koos palli veerema, tuleb ka Tallinna linn punti.

Peterburis toimuva teatrifestivali „Balti Maja“ raames antakse alates 2004. aastast välja autasu, mille kaudu tunnustatakse Läänemere riikide kultuurirahvast ja ühiskonnategelasi. Eestlastest on selle tunnustuse pälvinud teiste seas Arvo Pärt, Eri Klas, Lembit Ulfsak, Elmo Nüganen, Andres Mustonen ja Aivar Mäe. 2014. aasta sügisel anti esmakordselt Balti Tähe auhind välja postuumselt, Georg Otsa mälestuseks.

Vastavast kavatsusest sain teada 2014 hilissuvel „meie inimeselt Havannas“, Eesti peakonsuli Peterburis, Viktoria Tuulase käest. Eesti väikesekoosseisuline diplomaatiline korpus peab kinni püüdma kõik pallid, sõltumata sellest, milline on aeg või riik, kus Eestit teenitakse. 2014. aasta sügis oli Venemaal töötavate Eesti diplomaatide jaoks üks keerulisemaid: Krimmi okupeerimisest oli möödas alla poole aasta, konflikt Venemaa ja Ukraina vahel kasvas iga päevaga. Õhus olid spekulatsioonid, et Ukraina ei pruugi olla ainus sihtmärk. Kui juba maailmakorra muutus, siis välistada ei saa miskit.

Georg Otsa lese Ilona ja Arne Mikuga nõu pidades otsustati, et autasu võtab vastu maestro Eri Klas, mees, keda Peterburis hästi teatatakse ja armastatakse. Pealegi ei aja Eri asja poliitiliseks. 2014. aasta Balti Tähe laureaatide seas oli lisaks Georg Otsale veel tänaseks meie seast lahkunud ooperidiiva Jelena Obraztsova ja vene kinoklassika ning nagu hilisemad arengud naaberriigis on kinnitanud, üleüldiselt suurmees Oleg Basilašvili.

Järgmisel päeval Peterburist rongiga Moskvasse sõites – maestro uue hooaja Birgitta Festivali asjus ja mina 91-aastase Charles Aznavouri kontserdile -, rääkis Eri oma unistusest osta Tallinna Filharmoonia hallatavale Mustapeade Majale korralik kontsertklaver Steinway. Mustpeade Maja saatus oli Eri Klasi südameasi ja sinna korraliku klaveri korraldamise vajadusest oli maestro tolleaegsete linnaisadele rääkinud aastaid ja aastaid. Vastus väljendus tegudes, täpsemalt öeldes nende puudumises.

Ütlesin Erile, et poole aasta pärast saab mul 20 aastat esimese pressiteate koostamisest (1995. aasta 23.02; „Keila Pank paigaldab neli uut pangaautomaati“) ja sellega seoses oleme kolleegidega otsustanud korraldada ühe peo. Tööjuubel või nii. Ja et sel asjal ka mingi jalajälge jättev mõte oleks, on kavas kokkusaamine hinnastada tasulisena nii, et sellest saadavat tulu võiks jagada mõne ägeda kultuuriekspordi projekti toetuseks. Vastava lubaduse olin andnud Andres Mustonenile, kes just lükkas käima Tallinn- Tel Aviv muusikafestivali, millest tänaseks on saanud täieõiguslik Mustonen Festi talvine pikendus Israeli pealinnas.

Kuulates Eri Klasi lugu Mustpeade Maja olukorrast, leppisime kokku, et üritan saabuva “Tööjuubeli” rakendada suuremahulise rahakogumise vankri ette, et vähemalt kolmandik Steinway maksumusest, 50 000 eurot annetaksid helesinise unistuse järgi Corpore kliendid ja sõbrad. Kui lükkame koos palli veerema, tuleb ka Tallinna linn punti.

Sellises koguses, idee kogumahu järgi 70 000 euro kaasamine oli minu jaoks esmane kogemus. Armeenia missioon või mõnede teiste rahvadiplomaatia projektide kokkupanek käis nii, et 90% paned ise ja kui õnnestub midagi kaasata, on emotsionaalselt meeldiv ja toetav, aga üldpilti väga ei mõjuta. Tööjuubeliga seoses oli lugu teine. Rusikareegel oli selline ja praegu ühte analoogset projekti teises riigis ette valmistades sama: tuleb üritada personaalselt läbi käia ankurtoetajad, vähemalt 10-15 inimest, kellega on aja jooksul välja kujunenud isiklik ja usalduslik vahekord ning neile lisaks jääda lootma üleskutse efektiivsusele, mis Tööjuubel korraldusega kaasneb. Kui inimestele pidu meeldib, avanevad ka rahakotid.

Selge see, et Eri Klasi nimi Steinway jaoks ja Andres Mustoneni oma Tallinn – Tel Aviv Festivali tarbeks kõnelesid enda eest, kuid oli ka inimesi, kes küsisid täiesti õigustatult, miks linn ise linnale klaverit ei hangi? Samas mahus eurode eest ostetud sümpaatsete trummaritega ehitud reklaamplakatitega, mis asjaosalised hiljem kohtumajja viis, oli ju terve Tallinna linn kaetud. Lihtsamat sorti maksumaksja raha raiskamisest või otsesest vargusest rääkimata.

70 000 euro kogumine võttis aega ca 6-7 kuud. Kümmekond Eesti suurettevõtjat annetasid igaüks 3000 eurot ja ülejäänud 160 inimest 15 kuni 1000 eurot lisaks. Vastavalt sellele, kuidas külalised 2015. aasta 14. veebruaril, äsja avatud Tondiraba Jäähallis toimunud Tööjuubelit hindasid. 1100 inimest, 110 lauda. Eesti Vabariigi president, kultuuriminister, Riigikogu ja Tallinna linna esindajad, ettevõtjad, diplomaadid, sportlased ja kultuuritegelased, külalised väljaspool Eestit.

„Tööjuubel 20“ oli suurte pidude reas kolmas peale 2012. aastal toimunud rahvadiplomaatia aktsiooni “Odessa sõidab Tallinnasse” raames Noblessneri Valukojas toimunud „Odessa guljaet“ ja 2014. aastal Saku Suurhallis toimunud “Ärkamise Aega”. Formaat on lihtne ja toimiv. Kahele kolmandikule osalejatest üritad müüa pileteid, et katta ülejäänud kolmandiku kulu. Viimane aga annab sündmusele vajaliku taseme, mastaapsuse ja värvilisuse.

“Tööjuubel 20” jagunes sel veebruarikuu nädalalõpul kahele päevale, millest esimese pärastlõuna täitis Armeenia suursaadiku korraldatud tänuüritus õhtupooliku ja öö pidu ise ning järgmise päeva õhtu armastatud Juri Ševtšuki ja DDT kontsert, külalisesinejaks meie oma Rahvusmeeskoor.

Esimese õhtu emotsionaalseks kõrghetkeks oli kindlasti maestro Eri Klasi lavalkäik ja annetajate tänamine ning kahetsusväärsel kombel ka tema valus kukkumine mõni aeg hiljem. Seda viimast on Erit meenutades kirjeldanud meie ühine sõber Rein Veidemann.

Meie ühine eesmärk koguda seoses sündmusega 70 000 eurot, millest 50 000 pidi jääma seemneks Steinway kontsertklaveri ostuks Tallinna linna omanduses olevale Mustpeade Majale, sai täidetud. Oli selge veendumus, et vaatamata inimeste rahulolule ja õnnestunud rahakogumisele, selles formaadis enam varjust üle ei hüppa.

Suursündmuseni „Taburet“ oli jäänud veel 2,5 aastat.

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (61)