Kui meesterahvad kodust mõistmist, hoolimist ja tähelepanu ei saa, siis tihtipeale lähevad nad koduseinte vahelt mujale kõike seda otsima.

Selles mõttes võib Mardist täitsa aru saada, sest kodumaal ongi raske, kui lausa mitte ilmvõimatu intervjuud anda ja piisavalt tunnustust saada. Ajakirjanikud segavad pidevalt mõttelõngale vahele, küsivad ebamugavaid või lihtsalt kiuslike küsimusi ja lõpuks hakkavad nonstop tänitama või natsiks sõimama. Pealegi, ega kodumaal polegi ühtegi normaalset ajakirjanikku ka, kõik on kas liberastid, soroslaste käsilased, sotsinärakad või õõnespuidust ebasobiv element. Päevast päeva, nädalast nädalasse ikka sama jama.

Aga seal teise, uue ja erutava embuses kuulatakse sind ammulisui, lastakse vabalt ilma vahele segamata rääkida, kiidetakse takka, et voh!, see on tark jutt, sa oled nii imeline ja hea ning nõustutakse kõigega mida sa räägid. Ja prügiämbrit ei pea ka välja viima ja keegi ei tänita teist aastat selle õnnetu põrandaliistu pärast, mis lipendab ja kuhu taha hommikul unise peaga kööki kohvi jooma minnes tuhvel pidevalt kinni jääb.

Nii et tuleb tõdeda, et ega ühel vitaalsel ja värvikal alfamehel valikut ei olegi – tegelikult ongi valik, kas kodus shitta nokkida või seltskonnas torti süüa ja täit tähelepanu nautida. Pealegi on suured Venemaa lavalauad alati suure kaliibriga artiste meelitanud ja ei ole põline bändimees Mart esimene, kes seal oma mõtetele ja loomingule prožektorite vihus kuulajaid otsib.

Vahel siiski keegi tark hoiatab, et kuule mees, ära hakka jändama, sul on kodus hea asi käimas, ära seda ära riku, proovi ikka kuidagi läbi rääkida ja asi toimima saada. Aga kus sa siis ikka head nõu kuulda võtad! Uued püksid jalga, lõhna peale, uks põmmuga kinni ja minek!

Mõnda aega see idüll, üksteisemõistmine ja jumaldamine kestabki, kuid siis, kui suured õhkamised ja tunded läbi saavad, selgub, et seal teises kohas ja teise juures ikka päris kuldne kõik ei ole. Saabub argipäev koos kõigi oma hallide toonidega ja selgub, et see uus võib ikka täielik fuuria olla, kui ta seda ei saa, mida tahab. Kodune prügiämber ja lahtine põrandaliist on selle kõrval nagu Munamägi Everesti kõrval. Lisaks avaldub tõsiasi, et kui kodus tehakse üks sõlm su jutule peale, siis seal tehakse kaheksa sõlme ja oled lõpuks sellises puntras koos, et seda enam lahti naljalt ei haruta. Macho võib ju mõelda, et ohohoh, küll ma selle fuuria lõpuks ära haldan, aga tõsiasi on see, et läks ikka nii nagu läks ka teistel meestel enne mind. Ei ole sa esimene selles salakavalas võrgutuses ega ka viimane.

Lõpuks tuleb aga nentida, et ju sai ise loll oldud ning tuleb lönts-lönts kõrvad ludus, küünejäljed põse peal ja lips viltu ees taas koju tagasi vantsida, lootuses, et uksest sisse lastakse. Ju ikka lastakse ja kuulatakse ilusti ära ka, aga ise peab ka tahtma, viisakalt käituma ja koostööd tegema.

Vello Nelikendkaks

Vello Nelikendkaks on õppinud Rääma Põhikoolis ja Tallinna Ärikallakuga Õlikoolis. Hetkel elab Calicias, Hispaanias. Oma satiirilises kolumnis "Mitte ilmtingimata uudised" uurib ta Eesti elu ja paljastab poliitika telgitaguseid. Loe artikleid (14)