Kõik me teame, et majandus on tsükliline. (Pikemad) kasvuperioodid vahelduvad (lühemate) langusperioodidega ning kuni langusperioodid ei veni ning riigil ja ettevõtetel (rääkimata eraisikust) on reserve nendega toimetulekuks, pole otseselt midagi hullu lahti.

Surutise põhjused on lihtsad ja loogilised

Vahetevahel kipuvad aga langusperioodid olema pikemad ning sügavamad – näiteks kasvu aeglustumisest saab justkui üllatuslikult tõsisem surutis. Loomulikult tuleb siinkohal küsida “miks?” Kas tegemist on millegi arusaamatu, müstilise ja seletamatuga? Tegelikult ei ole. Potentsiaalselt saabuva  surutise märgid on üpriski lihtsad ja lähemal vaatlemisel vägagi loogilised.

• Erasektori kiire laenukasv

Laen toidab kogunõudlust ning kiire kasvu puhul – olgem ausad – kipub juhtuma see, millest saab alguse suur osa majanduses juhtuvaid pahandusi: laenu saavad need, kes ei tohiks saada ja/või määral, mis ei ole kohane. Kohe, kui keskkond veidigi halveneb, on nõrgemad laenuvõtjad omadega hädas ning nende võimalik maksejõuetus tekitab teatud ahelreaktsiooni.

• Liialt julge investeerimine või tarbimine

Kui kõik tundub minevat justkui lepase reega, kipuvad ettevõtted üle investeerima – näiteks sellepärast, kuna eeldatakse tarbimise kiire kasvu jätkumist, investeeritakse tootmismahu kasvatamisse. Minnes tavatarbija tasandile, siis arusaadavalt kuulub siia liigne julgus eluaseme või kestvuskaupade soetamisel.

• Kiire inflatsioon

Kui inflatsioon kiireneb, siis meenub keskpankadele nende hinnastabiilsuse mandaat ning intressimäärasid tuleb kergitada. Kui me nüüd vaatame eelmist punkti, siis on selge, et see ei ole just kuigi mugav neile, kes poleks pidanud laenu saama ning said selle, mida nad saama poleks pidanud odavalt.

Nüüd tekib küsimus, et kuidas meil (ja maailmas) nende punktidega lood on?

Olukord Eestis, euroalal ja USAs

Kohalikku olukorda vaadates taandub see paljultki viimasele punktile. Jah, meil on euroala keskmisest selgelt kõrgem inflatsioon, kuid Euroopa Keskpank (ECB) päris kindlasti intressimäärasid tõstma ei hakka, sest üldiselt jääb inflatsioon euroalal siiski keskpanga poolt soovitust selgelt madalamaks. Ka ei oleks Lõuna-Euroopa riigid eriti võimelised toime tulema positiivsete reaalintressidega ning midagi pole parata – eluaeg korralikult ja distsiplineeritult käitunud säästja tuuakse siin loodetava väheldase stabiilsuse ohvriks.

Kui vaatame euroala nende kolme punkti valguses, siis aeglane inflatsioon lubab meil järeldada, et ka kahe esimese punktiga pole probleeme. Pigem on need probleemid vastupidised. Keskpank kasutab enda käsutuses olevaid meetmeid, et motiveerida täiendavat erasektori laenukoormust ning ettevõtete poolseid investeeringuid. Kesine majanduskasv aga indikeerib selgelt seda, et see pole olnud kuigi edukas. Kui euroalale peaks tõsiselt surutis saabuma, tuleb see paraku ilmselt pigem mingite sisemiste (või väliste) šokkide tagajärjel, mida me siinkohal ei käsitle.

Eesti ja euroalaga on seega nende kolme punkti kontekstis justkui selge. Aga kuidas on lood maailma seni võimsaima majanduse ehk USA-ga? On ju Ühendriigid olnud 2018. aasta algusest maailmas tunnetetatava majanduse aeglustumise n-ö tugevaimaks lüliks. Ka siin peab optimismi kergelt talitsedes nentima, et kolme ohtliku punkti juurde mitte ühtegi linnukest teha. Erasektori võlatase ei ole saavutanud (isegi) eelmise tsükli tippu. Kuigi eelmise tsükli tipp (2008) oli ka üpriski hullumeelne, on see siiski esimene kord pärast Teist maailmasõda, kus nii öelda saab. Seni on iga tsükli võlataseme tipp olnud alati eelmisest kõrgem. Seega saab teha järelduse, et Ühendriikide järgmine surutis tekib kas taas juba mainitud ettearvamatu šoki tõttu või on majandusel ruumi kasvada seni, kuni jõutakse nende punkide täitumiseni.

Mida sellest peaks järeldama investor?

Peamiselt seda, et riskantsete varade (aktsiad jm) aeg ei ole veel läbi. Üha odavnev raha ning see, et ka hiinlased on oma majandust stimuleerimas, annab ilmselt seni kesisele globaalsele majanduskasvule tõuke. Aktsiad pole küll (fundamentaalselt) odavad, kuid madalad intressimäärad ei näita neid ka ajaloolisse konteksti panduna kallitena. Kui ajalugu vaadata, siis enamasti võidavad globaalse kasvu kiirenemisest Euroopa aktsiaturud ning kaotab dollar.