Teadaolevalt peetakse kinematograafia sünniks aastat 1895. Filmikunst kui iseseisev kunstiliik sündis küll alles järgnevate aastakümnete jooksul, kuid kino kui tehniline saavutus jõudis vaatajateni just sel aastal. Ja ometi ei ole see päris tõsi.
Sel 1895. aastal näitasid kinopioneerid vennad Lumiéred ühes Pariisi kohvikus auditooriumile lühifilme, millest ehk üks tuntumaid oli „Rongi saabumine jaama“, mida paljud lugejad kindlasti ka näinud on. Perroonil seisev kaamera on filminud diagonaalis kaamera poole sõitvat rongi ja tol esimesel kinoseansil põgenesid hirmunud vaatajad rongi eest kohvikulaudade alla ja mujale ruumi laiali, nii võimas oli suure ekraani esmakordne mõju.
Kuid kaks aastat varem, 1893, oli tuntud Ameerika leidur Edison – mees, tänu kellele arenes meeltega maailma haaramise tehniliste vahendite valik tohutult – tegelikult juba avanud ookeani taga esimese kino. See koosnes kümnestkonnast kastist, milles igaühe sees jooksis erinev film, mida sai kasti peal olevast august vaadata. Selline individuaalne piiluetendus ehk peepshow. Kinovaataja lunastas pileti ja sai filme vaadata. Üksinda.
Ka Edison ise ei leiutanud enamikku enda leiutisi isiklikult, ta oli pigem eduka leiutusbüroo juht, kuid kõigi bürootöötajate saavutused läksid ajalukku muidugi Edisoni nimega. Sama oli lugu ka kinomasinaga, mille leiutas tegelikult üks büroo leiduritest, keegi härra Dickson. Edison oli ostnud leiutaja litsentsi kinokaamera peale, kuna uskus, et see kastidega piilukinoäri läheb hooga käima. Seesama härra Dickson soovitas tal tungivalt osta ära ka patent suurele ekraanile projekteerimise masinale, kuid Edison pidas patendi eest makstavat kahte-kolmesadat dollarit mahavisatud rahaks, sest filmide kollektiivsesse suurel ekraanil vaatamisse kui meelelahutusse ta ei uskunud. Nii saidki selle au endale prantslased. Üldse pidas Edison kino mööduvaks moeks ja tema jaoks see nii oligi – pärast paari aastat kastidega piilukinode pidamist mitmes USA suurlinnas tema ettevõtmine hääbus, kuid muidugi mitte publiku kinohuvi puuduse tõttu vaid seepärast, et laiad rahvamassid eelistasid kino vaadata hulgakesi. Just kinoteatri fenomeni, suure ekraani etendused oli prantslaste panus.
Need kaks kinoajaloo filmivaatamisviisi erinesid teineteisest põhimõtteliselt.
Ühiselt vaadatud etendus on jagatud elamus, kus vaatajate emotsioonid võimenduvad ja vahel koguni kumuleeruvad, läbielatud elamus mõjutab vaatajaid ka seansijärgselt.
Individuaalsel piiluetendusel seevastu jäävad emotsioonid filmi ja vaataja vahele, vaataja lahkub piiluetenduselt samuti mõtete ja tunnetega, kuid jagamata mõtete ja tunnetega.
Ka kahel indiviidil, kes mõlemad on sama filmi vaadanud individuaalselt, võib samuti olla paljutki jagada, läbielatu võib neid siduda, kuid ei pruugi. Inimestevahelise armastuse kui jagatud emotsiooni kohta on öeldud, et see on tunnetatav mitte niivõrd teineteisele otsa vaadates vaid teineteisega koos samas suunas vaadates. See on tõenäoliselt ka põhjus, miks paljusid teineteisest eemalviibivaid armastajaid ei rahulda ka Skype. Põhjus ei pruugi siin olla pelgalt selles, et ei saa koos olla, ei saa olla kehalises kontaktis, vaid just selles, et armastus ei ole mitte teineteisele otsa vaatamine, vaid koos samas suunas vaatamine.
Aga kuidas on lood armastusega, kui vaadatakse oma individuaalsetel ekraanidel samasse keskkonda?
Äkki just sellepärast suudavadki paljud teineteisest eemalviibivad armastajad jagada oma tundeid paremini tekstisõnumite keskkondades. Armastajate kirjavahetus on ju ometi juba sajandeid toiminud eduka võttena tunnete hoidmisel, jagamisel ja arendamisel. Kiri ehk sõnad paberil või ekraanil on ju ka midagi, mille poole, mille suunas armastajad üheskoos vaatavad, mida jagavad.
Igatahes pole täna, kõigest 126 aastat hiljem säilinud praktiliselt ühtegi toona Edisoni toodetud piilukino kasti, kuid see-eest on meil kõigil taskus oma isiklikud piilukastikesed. Oleks Edison seda vaid aimata osanud, et tulevikus on tema needsamad kastid pisikesed, kaasaskantavad ja suudavad nii näidata, salvestada kui ka omavahel keskkonniti kommunikeeruda! Talle oleks ehk nutiseadmed meeldinud, ta armastas individualismi, ei kartnud inimvaimu süüvimisel ja selle mõjutamisel müstikatki. Näiteks pani ta oma büroo teise kuulsa leiutise peale suuri lootusi, et see masin hakkab võimaldama suhtlemist teispoolsusega. Masin, millest jutt käib, on grammofon.
Kui Edison lõi kino kui individuaalse kogemuse ja Lumiéred kui jagatud kogemuse, siis nutiseadmed – iseäranis kaasakantava sotsmeediariistana – on loonud pseudo-jagatud kogemuste kultuuri.
Oma piilukastikeste intiimsuses ei vaata me vaid meelelahutust, vaid ka praalime anonüümselt, valime väärtusi, naudime vandenõusid ja jätame endile pideva tunnete ja mõtete jagamise voos kulgemise mulje. Tänu sellele me ka valime endale identiteete, millest me ise sisuliselt suurt midagi ei tea, konstrueerides neid endile tihti digimaailmas vedelevast prügist. Me ehitame endale identiteete dr. Frankensteini eeskujul.
Nii ei pruugigi naabrid teineteist trepikojas viisakalt teretades teada, et üks on enda teada nats ja teine sots. Ja parem ongi, sest kõik võib veel vabalt muutuda. Igatahes ei ole väikeste ekraanide mõju jäänud kübetki alla suurtele ekraanidele.
Väikeste ekraanide pidev jälgimine tekitab suuri muutusi meie sisemuses, nii et tihti võib seal meie sees juhtuda ka paanilisemaid sündmusi, kui esimesel kinoseansil toimunud vaatajate põgenemine rongi eest toolide alla.
Kuigi nutiseadmed, väikesed individuaalseks tarbimiseks mõeldud ekraanid on indiviide kapseldavad piiluetendused koos sinna juurde kuuluvate ohtlikult jagamatute emotsioonidega pöördumatu jõulisusega meie ellu tagasi toonud, läheme veel tänagi õnneks ka kinno. Läheme, et näha suuremat pilti.
