Ma ei tea, mul küll tekivad mererannas kõndides tavaliselt rahulikud ja igavikulised mõtted. Vaatad kaugele merele, kuulad lainete kohinat ja taevas tiirleva üksiku kajaka huikeid, tunned varvaste vahel krudisevat liiva ja sooja päikese paitust oma põskedel. Päevatoimetused ja kõik muu ununeb ja naudid hetke… AK uudised ei aja enam närvi ja võibolla isegi kahetsed, et kellelegi täna nähvasid või ilma suunda näitamata teisele liikluses ette keerasid. On kuidas on, aga igatahes mererand rahustab ja looduses viibimine avitab.
No ja siis on mingid tegelased, kes samas kaunis mererannas kõndides mõtlevad välja loo, kuidas kaks tursket meest, kel rinnas päevalille suurused rukkililled, asuvad sind kapsapea suuruste kividega loopima ja roppusi karjuma.
Ai, see kividega loopimine on hea, see on siuke peidetud allegooria nagu nad oleksid neandertaalid, kiviajainimesed… aga seda need kuradi konservatiivid tegelikult ongi!
Just, ja karjuma nad peavad midagi ka, nad ei saa vaikides loopida, see poleks usutav.
Ei-ei… roppusi nad karjuda ikka ei saa, sest kui ma seda lugu teistele räägin, siis ma ei tahaks ropendada, ma olen ikkagi ju viisakas ja lugupeetud inimene. Hmmm… mis oleks, kui nad karjuks mulle neeger? Ja-jah, just, neeger, kao koju!
Ei-ei, kui nad mulle neeger karjuks, siis see ei oleks usutav, sest ma pole neeger. Pealegi, kui ma seda lugu lehele räägin, siis ma ei saa sõna neeger kasutada, sest äkki kaebab mind keegi selle kasutamise eest kohtusse. Jah, see võiks olla midagi neutraalsemat, luulelisemat, suuremat… äkki midagi sellist… mine koju, võõramaalane? Ei, see ei kõla hästi. Ja nad peaksid karjuma inglise keeles, sest siis ei saa mingi Õhtulehe saamatu toimetaja tõlkega kogu asja vussi keerata, kui see asi välispressi läheb.
Äkki siis… Stranger, go home! Go gome!
Kurat, see kõlab nagu see 80ndate laul, “… there’s a stranger in my life, i know, i know”. Kes seda lauliski, mitte ei tule meelde, Rick Astley? Ei, tema laulis seda, „Never Gonna Give You Up“. Midagi tuleks nagu meelde, mingi Grant oli… kurat, nüüd jäi lugu kummitama. Ok, las jääb praegu.
Hmmm, peaks nagu veidi asja muutma, äkki siis sobiks… go home, foreigner… go home?
Just! Bingo!
Go home, foreigner, go home!
OK, see on päris hea, see jääb. Komad vahel kenasti, ilusasti pausidega, mõjuv, lühike ja lööv, dramaatiline. Kiillause vist, mu õppejõud ülikoolist oleks uhke!
Nii, aga kui nad mind kividega loobivad, siis kas ma peaks pihta ka saama? Hea oleks, kui saaks pressile sinikaid näidata, aga kuidas ma need saaks? Ennast ju vigastama ei hakka, ma ei taha, et mul valus oleks. Äkki meigiks omal lambid siniseks aga siis ma peaks terve nädala nii ringi käima… ei saa, ma olen ülehomme ju kutsutud uue lounge avamisele. Ütleks siis, et loopisid, aga ma ei saanud pihta, sest ma käin kesklinnas MyFitnessis sportfengshuis ja mul õnnestus idamaiseid kunste kasutades kivirahest kõrvale põigata.
Aga midagi on veel puudu… mingi detail, mingi oluline nüanss nende kividega meeste juures…Kui ma ütlen, et mingid mehed loopisid mind ja karjusid, siis pole selget suunda näha, kes need olid, võidakse arvata, et näiteks venelased või lihtsalt Põhja-Tallinna huligaanid. Jah, mingit detaili oleks vaja näidata, et nad on rahvuskonservatiivid.
Mis oleks, kui ütleks, et ühel mehel oli suitsupääsuke õlal ja teisel tõrvik käes? Ei , see oleks bit too much. No aga siis, et mõlemal oli kimp rukkililli käes? Ei, see oleks nagu veidi gay stsenaarium – kaks meest mererannal, lilled käes.
No aga siis, et neil olid rukkilille märgid rinnas? Just! See on hea, just nii teengi!
Ok, koju ära. Küll siin rannas kõndides tulevad ikka head mõtted pähe! Aga ma ju ei ole rannas. Ok, lonks veini veel ja siis vannist välja.
Vello Nelikendkaks
Vello Nelikendkaks on õppinud Rääma Põhikoolis ja Tallinna Ärikallakuga Õlikoolis. Hetkel elab Calicias, Hispaanias. Oma satiirilises kolumnis "Mitte ilmtingimata uudised" uurib ta Eesti elu ja paljastab poliitika telgitaguseid. Loe artikleid (14)
