1. mai varahommikul 2004 kogunes hulk Riigikogu liikmeid ja muid avaliku elu tegelasi Toompea lossi kõrvale Kuberneri aeda ja laulis ühiselt Beethoveni/Schilleri “Oodi rõõmule”, Euroopa Liidu hümni.

Me olime astunud üle läve.
Sellele eelnes pikk tee.

Ühine pingutus

Alustasime 1991. aastal peaaegu et nullist. Suur hulk eurooplastest ei olnud Eestist midagi kuulnud. 2009. aastal küsis kolleeg Euroopa Komisjonis, kas meil Riias sel aastal ka lund oli … Hollandi kuninganna õnnitles mind meie jalgpalli suure edu puhul … Kas meiegi teame täpselt Balkani väikeriikide pealinnu?

Eesti on väga väike, Belgiaga võrreldes on Eesti peaaegu inimtühi maa. Mõttetu, ebaoluline, kauge, ilma demokraatiakogemuseta, ilma kultuurita, millel oleks Euroopa mõõde. Tõsi, meil on Arvo Pärt, jumal tänatud. Keskmise Saksa, Prantsuse, Hollandi, Belgia valija jaoks pidime tõestama, et Eesti on olemas ja et ta on parketikõlbulik.

Pingutasime kõvasti. Pidime tõestama, et oskame oma rahaasju korras hoida. Pidime tõestama, et me pole SS-lased ega neonatsid. Pidime tõestama, et meil ei ole pinnast rahvustevahelisteks konfliktideks. Pidime tõestama, et Eesti arvukas venekeelne vähemus tunneb end meie maal hästi.

Pidime tõestama, et me ei ole mõttetu endine Nõukogude Liidu liiduvabariik, et me ei ole Euroopa jaoks ebaoluline. Ja et meil on suurepärane, euroopalik kultuur. Pidime tõestama, et oleme Euroopa jaoks küpsed.

Pidime tõestama, et me ei ole korrumpeerunud maa ja et meil on normaalne, toimiv ja jätkusuutlik demokraatia.

Alates taasiseseisvumise esimestest päevadest, aga tegelikult juba ka hulga varem, hakkasid peaaegu kõik uue Eesti avaliku elu tegelased maailmale tõestama, et oleme osa Euroopast, mitte mahajäänud Venemaa provints.

Eesti juhtkond tegutses selles üsna üksmeelselt. Euroopa Liiduga liitumise vastu oli tolleaegne Rahvaliit, ja siis, kui rahvalt küsiti, kas minna või mitte, oli vastu ka tolleaegne Keskerakond.

Lennart Meri suutis ühena esimestest vaadata Eestit väljastpoolt. Ta tegi suuri pingutusi, et tõestada nii välismaailmale kui ka oma rahvale, et Eesti on osa Euroopast. Kohati tegi ta selleks lausa kaelamurdvaid tegusid. 23. veebruaril 1993. aastal Tartu Ülikoolis peetud kõnes märkis ta, et tänu Balti erikorrale ei olnud Eesti sisuliselt Venemaa osa, kuigi oli Vene kubermang. Ja näiteks tervituskõnes Eestit külastanud Rooma paavstile kinnitas ta, et Rooma on alati olnud meiega.

Lennart Meri rõhutas Eesti seotust Euroopaga baltisakslaste kaudu.

Objektiivselt oleme Lääne-Euroopast, sellest päris-Euroopast, väga kaugel. Suured Lääne-Euroopa linnad on tuhandete kilomeetrite kaugusel. Nii Peterburi kui ka Moskva on palju lähemal. Meie rahva keelel pole Euroopas sugulasi, Soome ja Ungari välja arvatud. Meie esimene võõrkeel on täna inglise, suures osas Eestis ka vene keel. Kuni Teise maailmasõja lõpuni oli selleks saksa keel, suur Euroopa keel. Inglise keel on maailmakeel ja selle oskamine on paratamatu ja hädavajalik, aga ta on angloameerika maailma emakeel. See maailm on meist kaugel. Suur osa sellest maailmast ei tea tänagi, et niisugune maa nagu Eesti on üldse olemas.

1. maist 2004 muutus kohe nii mõndagi

Eesti koos teiste endiste Nõukogude satelliitriikidega võttis sisse oma koha Euroopa otsustajate seas. Euroopa Ülemkogul hakkas täieõigusliku liikmena Euroopa (ja ka maailma) asjades kaasa rääkima Eesti peaminister. Euroopa Liidu täitevasutuses – Euroopa Komisjonis – hakkas võrdsena teiste riikide esindajatega tööle komisjoni liige Eestist. Peatselt valiti Euroopa Parlamenti kuus liiget Eestist.

Praktiliselt on igal otsusel, mis tehakse Euroopa Liidus, mingi ülemaailmne mõju.

Sellega on tillukese ja kõrvalise rahva esindajal alguses üsna raske kohaneda. Aga me oleme kohanenud. Eesti rahva esindajatel ei ole mitte kunagi olnud sellist võimalust maailma asjades kaasa rääkida. Loomulikult on suurtel riikidel palju rohkem mõjuvõimu, iseenesest mõista. Aga ikkagi – me oleme võrdsena nii ülemkogu kui ka komisjoni nõupidamislaua taga.

Silmapaistev Vene publitsist ja Putini kriitik Julia Latõnina ütleb hiljutises intervjuus, et meie, eestlased, oleksime õnnelikumad Vene impeeriumi koosseisus. Kas tõesti? Millal lasti Vene impeeriumis, ka siis, kui see oli Nõukogude Liit, eestlased venelastega võrdselt laua taha?

Kaasarääkimine tähendab ka kaasvastutust. Väikese Eesti esindajatelt oodatakse vastutustunnet, osalemist nii maailma kliimapoliitikas, julgeolekus, migratsioonipoliitikas, globaalse majanduse mõjutamises kui ka muude probleemide lahendamisel. Kui meil pole vastutamise taju ja tahtmist, siis pole sellel enneolematul võimalusel maailma ja Euroopa asjade üle otsustamisel mingit mõtet. See läheb lihtsalt raisku.

Vormiliselt võttes saimegi 2004. aasta 1. maist eurooplasteks, Euroopa Liidu kodanikeks. Oleme edasi eestlased, aga saime ka eurooplasteks. Euroopa Liidu kodanikena on meil täiendavaid õigusi liikmesriikides, mida lihtsalt teise sõbraliku riigi kodanikel ei ole. Need on võimalus vabalt liikuda, tööd otsida, elada, kus tahad, osaleda kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel, õigus kasutada kõikide liikmesriikide konsulaarteenuseid välismaal, õigus otse pöörduda Euroopa Liidu institutsioonide poole.

Euroopa Liit alustas Euroopa Majandusühenduse nime all, seades esimeses järjekorras eesmärgiks majandusliku heaolu ühise kasvatamise. Viimased 15 aastat on tähendanud majanduskasvu ka Ida-Euroopale.

Aastal 1992 oli tulevaste Ida-Euroopast pärit liikmesmaade (11 maad) sisemajanduse kogutoodang väiksem kui Austraalias, Koreas, Mehhikos ja Euroopa Vabakaubandusassotsiatsioonis. 25 aasta jooksul kasvas see 4,7 korda ja on nüüd suurem kui eelmainitutes.

Aastail 2000–2007 kasvas eksport Baltimaadest viis korda, EL-15s (st vanades liikmesmaades) alla kahe korra. Kui algasid läbirääkimised, kasvasid välisinvesteeringud plahvatuslikult, ulatudes 10 protsendini sisemajanduse kogutoodangust.

Esinduslikul konverentsil 2019. aasta aprilli algul esitleti mahukaid analüüse sellest, mis on toimunud 15 aasta jooksul Ida-Euroopa maade integreerumisega Euroopa Liitu.

Keskmiselt kasvas ajavahemikus 2000–2018 SKT ühe inimese kohta uutes liikmesriikides 250 protsenti, kogu Euroopa Liidus tervikuna vaid 50 protsenti. Aastasissetulek ühe töötaja kohta kasvas uutes liikmesriikides 50 protsenti, Euroopas tervikuna 10 protsenti. Eriti kiire on kasv olnud Baltimaades. Eks me muidugi startisime endise Nõukogude Liidu osadena ka madalamalt positsioonilt.

Huvitav on, et konkurentsivõime (mõõdetuna vastava indeksiga aastail 2007–2018) ei ole erinevates riikides tõusnud samaväärselt. See on tõusnud Euroopa Liidus tervikuna, Eestis, Poolas, Bulgaarias, Rumeenias, aga ei ole tõusnud Ungaris, Slovakkias, Sloveenias, Lätis.

Hüppeliselt on Euroopa Liidu abiga kasvanud innovatsiooni- ja arendustegevus (programmid Horizon ja COSME).

Euroopa Liit, see tähendab teised liikmesriigid, on 2004. aasta liitujate majandusse panustanud märkimisväärseid summasid. Kokku on ühtekuuluvuspoliitika kaudu aastail 2004–2019 meie ja meie saatusekaaslaste majandusse suunatud 209,2 miljardit eurot. Poola on saanud 99,2 miljardit, Eesti 5,1 miljardit.

Eesti on Euroopa abiraha abil uuendanud peaaegu kogu joogivee varustussüsteemi koos veepuhastusjaamadega.

Euroopa on kvaliteedimärk

Euroopa Liidu 15 aastat on toonud meie ellu hoopis uue kvaliteedikeskkonna. Veel enne liitumist nõuti meilt Euroopa eeskirjadele vastava konkurentsiseaduse vastuvõtmist. Seda me ka tegime. Olin ministrina ettekandja. Kuivõrd uus ja tundmatu oli meile sel ajal peente detailideni lihvitud ausa konkurentsi reeglistik!

Kogu Euroopas virisetakse palju, et on tohutu hulk ettekirjutusi ja reegleid, mida peab järgima. Aga sellel on ka teine pool. Mingile lennundustehnika tootele on üliraske saada tunnistust, et seade (või lennuk, helikopter) vastab Euroopa ohutusnõuetele. Näiteks ühe naaberriigi lennuk ei olegi saanud luba lennata Euroopa õhuruumis, kuigi seda on taotletud aastaid.

Aga lennuohutuse aastakonverentsil ütles üks lennundustehnika tootja – ärge mingil juhul langetage Euroopa nõudeid. Sest see on kvaliteedimärk.

Kui tootel on Euroopa tunnistus, on see järelikult maailma parim. Ja nii on see toiduainetega, ravimitega, paljude tarbekaupadega.

Eesti parima ettevõtte konkursil valiti lõppvooru pereettevõte, mis tootis laste mänguväljakute jaoks puust konstruktsioone. Neil oli ostjaid paljudes riikides, sealhulgas Taiwanil. Nad olevat küsinud – mis põhjusel nii kaugel, maailma teises otsas, tahetakse osta meie tooteid? Vastus oli – see on Euroopa. Inimesed tahavad maailma parimat kvaliteeti.

Nii on Euroopa Liit aidanud kaasa kaupade ekspordile. Kas eriti väikeste riikide tootjatel oleks muidu sellist võimalust? Ise peab muidugi eelkõige suutma häid tooteid valmistada.

Euroopa Liit on 15 aasta jooksul palju üle elanud

Euroopa Liitu tabas 2008. aastal suur majanduskriis. Riikide võlakriis, panganduse kriis, kuidas seda ka tagantjärele ei nimetata. Aga see oli väga suur majanduskriis. Euroopa Liit sai sellest kriisist jagu, tagantjärele võib öelda – palju paremini, kui saadi maailmas jagu 1929.–1933. aastate majanduskriisist.

Selle kriisi lahendamise osaks oli ka raskustesse sattunud liikmesriikide abistamine. Kreeka, Hispaania, Iirimaa, Portugal, Küpros, Läti, Ungari, Rumeenia – kõik need riigid olid ühel hetkel maksejõuetud, see tähendab – pankroti lävel.

Euroopa Liidu juhtimisel päästeti hätta sattunud riigid pankrotist. Neile anti vajalikus ulatuses laenu. Euroopa Liidu asutustele ja liikmesriikidele läksid need laenud maksma kokku rohkem kui 500 miljardit eurot. Kogu pangandussüsteemi kokkuvarisemise vältimine tõi kaasa Euroopa Liidu riikide, eelkõige laenu andnud riikide võlakoormuse suure tõusu (riigivõla kogusumma kasvas 50 protsenti).

Euroopa rahvastelt on selle 15 aasta jooksul mitmel korral küsitud, mida nad arvavad Euroopa Liidu arenguteedest.

Olime Euroopa Liidus, kui liit läbis ülimalt vaevalise põhiseadusliku protsessi. Seda võib ka omamoodi kriisiks nimetada, kriisiks Euroopa Liidu identiteedi ja põhimõtete kokkuleppimise üle.

Pärast Nice’is 2001. aastal alla kirjutatud nn üleminekulepingut otsustati välja töötada uus Euroopa Liidu põhidokument – alusleping, mida alguses nimetati põhiseaduslikuks lepinguks. Selle koostamiseks moodustati Euroopa Tulevikukonvent. Dokument sai valmis 2004. aastal. Kehtima hakkas see leping, mida ei nimetata enam põhiseaduslikuks lepinguks, vaid Lissaboni lepinguks, pärast vaevalisi ratifitseerimisi ja ümbertegemisi 2009. aastal. Ja kehtib see leping siiamaani, mis on hea, kui silmas pidada vajadust stabiilsuse järele. Kokku korraldati kuus referendumit. Hispaania ja Luksemburg kiitsid lepingu referendumil heaks, Prantsusmaa ja Holland lükkasid esialgse versiooni 2005. aastal tagasi. Iirimaa lükkas 2008. aastal tagasi, 2009. aastal kiitis heaks.

Ka Eesti korraldas Euroopa Liiduga liitumise otsustamiseks rahvaküsitluse. See toimus 14. septembril 2003. Euroopa Liiduga liitumise poolt oli 66,83 protsenti, vastu 33,17 protsenti hääletanutest. Rahvaküsitlusi on Euroopa alusdokumentide heakskiitmiseks varem korraldanud Suurbritannia, Prantsusmaa, Taani kahel korral ja Iirimaa ka kahel korral (enne 2008.–2009. aastat).

Viimane Euroopa saatust mõjutanud rahvaküsitlus toimus mõistagi Suurbritannias 23. juunil 2016, kui Suurbritannia otsustas Euroopa Liidust lahkuda (lahkumise poolt hääletas 51,9 protsenti hääletanutest).

Euroopa Liidu 2004. aasta laienemine oli väga suur ajalooline murrang Euroopa ja isegi kogu maailma jaoks. Meile, Eestile, ja tõenäoliselt ka teistele endistele Ida-Euroopa maadele oli see suur hüpe edasi.

Ka Euroopa Liidu vanadele liikmesriikidele tõi see kaasa uusi võimalusi. Uutesse liikmesriikidesse tehti massiivseid investeeringuid. Teame, missugune välisinvesteeringute sissevool Rootsist ja Soomest on meie majanduse arengut kiirendanud. Investeeringuid ei tehta lihtsalt niisama, vaid selleks, et tuua uusi kasumeid. Ja tulud kasvasid Saksamaal, Prantsusmaal, Rootsis, Soomes, Hollandis ja mujal.

Euroopa Liidu laienemine ei toonud mitte ainult lahendusi, vaid ka probleeme 

Euroopa Liit jäi pärast laienemist vaesemaks. Sisemajanduse kogutoodang ühe inimese kohta langes 8,9 protsenti. Seda polegi nii vähe. Tööjõu vabale liikumisele kehtisid piirangud mitmetes vanades liikmesriikides kuni 2007. ja isegi 2011. aastani. Kuid ikkagi suurenes märgatavalt uue tööjõu juurdevool vanade liikmesriikide majandusse. Majandusele hea, kohalikele elanikele mitte nii hea. Prantslased hääletasid 2005. aasta referendumil Euroopa Liidu uue põhiseadusliku leppe vastu. Suuresti mõjutas nende arvamust nn Poola torumehe vastane kampaania.

Euroopa Komisjon avaldas detsembris 2018 analüüsi pealkirjaga “The Geography of Discontent” (“Rahulolematuse geograafia”). See näitabki, et 2004. aasta laienemine ei toonud Euroopa Liidule ainult positiivset.

Aastail 2004–2018 kasvas rahulolematus Euroopa Liiduga 20 protsenti.

2004. aastal anti Euroopa Liidu vastastele parteidele liikmesriikides keskmiselt 10 protsenti, aastal 2018 üle 25 protsendi häältest.

Uuriti ka rahulolematuse põhjusi. Suur põhjus on majandusliku kasvu aeglustumine, kohaliku ja üleeuroopalise konkurentsivõime langus.

Mida madalam on haridustase ja tööhõive, seda Euroopa-vastasemad on valimistulemused. Ka elanikkonna vananemine soodustab Euroopa-vastasust, niisuguse järelduse teeb mainitud uurimus. Suur murepõhjus on migratsioon, inimeste ränne kõige laiemas mõttes. Võõras tööjõud, võõras inimene, võõras kultuur.

Peatselt toimuvad järjekordsed (artikkel ilmus esmakordselt 13. mail – toim), järjekorras üheksandad Euroopa Parlamendi valimised. Algusest peale oli üks Euroopa Liidu arendamise keskseid ideid otsesed parlamendivalimised. Seda selleks, et suurendada Euroopa Liidu (alguses Euroopa Ühisturu, hiljem Euroopa Ühenduse) demokraatlikku legitiimsust, siduda Euroopa kodanikud otsesemalt otsustamisprotsessiga. Esimesed Euroopa Parlamendi otsevalimised toimusid 1979. aastal ja siis osales nendel 61,99 protsenti valimisõiguslikest Euroopa kodanikest. Edasi on osalusprotsent muudkui alla tulnud, eelmistel, 2014. aasta valimistel, oli see vaid 42,54 protsenti. Parlament ei ole leidnud loodetud armastust Euroopa kodanike südames.

Tulevik: kas liigume tugevama koostöö või tugevama teki oma poole kiskumise suunas?

Kõik need, kes Eestist seekordsetel valimistel kandideerivad, on valjuhäälselt lubanud seista kõvasti Eesti huvide eest. Aga selles on paradoks.

Euroopa Komisjoni asepresidendina tuli mul palju esineda Euroopa Parlamendi plenaaristungitel ja komiteedes. Mis alati tähelepanu äratas, oli parlamendi omamoodi institutsionaalne vastuseis liikmesriikidele. Liikmesriikidele kui tervikule, mitte oma liikmesriigile eraldi. Iga kolmas debatis osaleja ütles alati midagi mürgist liikmesriikide kohta ja ka Euroopa Liidu asutuste (eelkõige muidugi komisjoni) kohta, kes ei suuda liikmesriike sundida Euroopa tahet täitma. Tahet, mille Euroopa Parlament sõnastab.

Ega selline vastandumine polegi tegelikult halb. Euroopa Parlament sõnastab tõepoolest palju rohkem üleeuroopalisi huvisid kui liikmesriigid omavaheliste “diilimiste” abil. Tänu Euroopa Parlamendile on Euroopa teinud arvukaid otsuseid keskkonnakaitse, inimõiguste, julgeoleku ja mitmetes muudes valdkondades, mis oleksid olnud kas võimatud või väga tagasihoidlikud, kui need oleksid jäänud ainult liikmesriikide nõukogu teha. Nii et Euroopa Parlamendi liige hakkab ikkagi kujundama üleeuroopalist poliitikat, mitte ühegi liikmesriigi poliitikat eraldi.

Parallelism või isegi vastandumine parlamendi ja liikmesriikide nõukogu vahel jääb minu meelest alatiseks. See ongi sellele liidule iseloomulik ja ka vajalik. Euroopa Liit ei muutu liitriigiks, see jääb ikka lõppkokkuvõttes liikmesriikide liiduks. Liikmesriigid selle liidu lõid ja sellega liitusid, liikmesriigid selle ka lammutavad, kui soovivad.

Jäme ots on ikka liikmesriikide valitsuste käes.

Eestist on saanud Euroopa Liidu liikmesmaa. Kas oleme saanud ka eurooplasteks? Kus olime siis? Kus oleme täna? Kus oli Euroopa Liit siis ja kus on ta täna, 15 aastat hiljem?

Kuigi oleme jõukuses järele jõudnud Euroopa keskmisele, oleme ikka veel alla keskmise. Meie ühendusteed Lääne-Euroopa suurte keskustega olid ja on nigelad. Meil on veel raske samastuda Euroopaga, aru saada, et Euroopa ühishuvid on ka meie huvid.

Ees on järgmine viieaastane tsükkel Euroopa Liidus – uus parlament, uus Euroopa Komisjon. Liikmesriikide nõukogu uueneb kogu aeg vastavalt valimistele. Kas tulevikus liigume tugevama koostöö või tugevama teki oma poole kiskumise suunas? Varsti näeme.

Allikas: artikkel on esmalt ilmunud ajakirjas Diplomaatia.