Suvel mere äärde minemiseks on põhjuseid rohkem, kui rannarestoranid, mõnus suplus ja ilus päevitus. Pealtnäha vaid suvekuudel atraktiivsed rannad pakuvad arhitektuurihuvilistele avastamist tegelikult aastaringselt ja seda ka kohtades, mis – seistes küll rannikul – aastakümneteks merele selja olid pööranud. Viimegi lugeja väiksele veeäärsele arhitektuurirännakule põhjarannikust Pärnuni, põikega Saaremaale.
Karge pankrannikuromantika Saka härrastemajas
Saka, Ida-Virumaa
Saka mõisa peahoone, mis peale nõukogude perioodi tühjalt seisis, avati üheksa suve tagasi omaniku Tõnis Kaasiku eestvedamisel hotellina, mille endist ja taasloodud hiilgust tasub vaatama kõrgele pankrannikule vaatama minna ka siis, kui seal peatumine plaanis pole.
Okupatsiooniajal nõukogude piirivalve käes olnud kirju ajalooga mõisahoone taastas omanik, kellele kuulub seni mõisa kõrvalhoonetes tegutsenud Saka Cliff Hotel & SPA, peaaegu varemetest. Saka mõisa neorenessanslik peahoone on ehitatud aastail 1862-64. Mõisa ümbritseb 19. sajandi algusest pärinev liigirikas park. Valduse viimane omanik 19. sajandi lõpust kuni mõisamaade jagamiseni talupoegadele oli Šoti päritolu Hermann von Lövis of Menar, kes 1939.a. lahkus kogu perega Saksamaale.
Aastatel 1941-43 asusid Saka mõisas periooditi Saksa ja Eesti rannakaitseüksused ning sõjajärgsetel aastatel Nõukogude Liidu piirivalvekordon. Peale võõrvägede lahkumist seisis maja pangapealsel tühjalt, katsudes põhjaranniku tormituultega jõudu.
Mõisa taastamise töö ette võtnud Kaasik ei ole Sakas uustulnukas. Ta tutvus Saka mõisa piirkonnaga juba 1971. aastal Tartu Ülikooli geograafiatudengina, olles seal kandis pankrannikust ja jugadest diplomitöö jaoks materjali kogumas. See oli ajal, kui kõik, mis asus Tallinna-Narva maanteest põhja pool, kuulus piiritsooni, mille külastamiseks oli vaja eriluba.
Eriluba tudengil muidugi polnud ning esmakohtumine mõisaga praeguse peremeha jaoks ekstreemne – Kaasik vahistati piirirajatiste pildistamise ja mõõtmise eest ning ta ootas mõisahoones, kuni talle Aseri piirivalvekordonist järele tullakse. Õnneks pääses mees terve nahaga ja võib nelikümmend aastat hiljem selles maja kaunites ja luksuslikes ruumides ise külalisi vastu võtta.
Maja sisemuse kohta polnud säilinud mitte mingeid fotosid ega jooniseid, taastamisel võeti eeskujuks samast ajastust pärit analoogse arhitektuuriga mõisad. Kuid tänu sellele oli muinsuskaitsel vähe võimalusi ka ettekirjutusi teha ning härrastemajja sisse astujat üllatab valgusküllane fuajee, mis oma avaruse ja kerguse eest võlgneb tänu klaasist vahelaele.
Keldrikorrusel asuvasse võlvitud lagedega restorani on püütud valgust ja avarust tuua aga valget värvi kasutades, punane telliskivipõrand on seal aga ilmselt alati olnud.
Härrastemaja interjööri lõi Tiiu Lõhmus ja projekti peaarhitektideks võib pidada Fredi Tompsi ja Kalle Rõõmust. Mõisa sisustus pärineb suuresti Inglismaalt, originaalmööblist polnud midagi säilinud. Vähe oli fotosid ka eksterjöörist, vanadele fotodele tuginedes taastati terrassid, kuid palju oli oletamist.
Mõisa peamajas asuvad veel suur saal pidulike vastuvõttude ja kontserdite tarvis ligi sajale inimesele – nii palju inimesi mahutab nüüd kahte majja ka Saka Cliff hotell- väike muuseumituba ning kamina- ja šotisaal nõupidamisteks. Kontserdisaali tiibklaver on pärit Peterburist, millel on originaalsisu – sellisena sobib ta küll vaid vanamuusika esitamiseks, kuid mõisa interjööri sobibki see ideaalselt.
Uus arhitektuur vanas külas
Viinistu, Lääne-Virumaa
Kui Viinistu Eesti kunsti kollektsioon hakkas Kumule järgi jõudma juba mitu aastat tagasi, siis maja ise jäi suurele muuseumile alla. Kuid ka arhitektuuri mõttes on kunstikollektsionäärist ärimehe Jaan Manitski muuseum pealinna kunstitemplile järele võtmas.
Mõne aasta eest laienenud Viinistu kunstimuuseumi ei mahu kunstikollektsionäärist ärimehe Jaan Manitski kogu täies mahus tänaseks ikkagi ära, ehkki arhitektide Emil Urbeli ja Ainar Luige projekteeritud lisa andis juurde hulga ruutmeetreid.
Viinistu kunstimuuseumiga on arhitektid olnud seotud juba üle kümne aasta. “Mõne aasta eest olime rekonstrueerinud “Tünnid” ja ühendanud endise pumbamaja juba muuseumiks kohandatud kalatsehhiga. Samas olid muuseumiruumid omavahel loogiliselt ühendamata,” ütles Emil Urbel. “Juurdeehituse eesmärk oli saada lisaekspositsioonipinda ja korrastada muuseumi lõunakülg. Selleks ühendasime olemasolevad muuseumisaalid ümber looduskaitsealuse rändrahnu.”
Kunstimuuseumi külalistemaja poolses küljes päris mere kaldal seisev kabel vamis 2010. aastal. Eterniidiga kaetud lagunev laohoone puhastati “luude” ehk teraskarkassini, mis on praegu isegi osaliselt nähtaval.
“Jaan Manitski käis välja idee, et teeks sellest midagi, siit avaneb hea vaade Mohni tuletornile,” meetutas Urbel. “Pakkusin selle peale, et paneme mere poole nii suure klaasi, kui Eestist parasjagu leida on võimalik.”
Sinna sisse astudes tekib vau-efekt: täpselt ukse vastasseinas on maast laeni aken vaatega merele ja Mohni tuletornile.
“Sisekujunduses püüdsin olla hoone kehamipäraselt lihtne nii viimistlusmaterjalide valikul kui ka disainitud mööbli iseloomu poolest,” ütles kabeli sisekujunduse loonud Toivo Raidmets. “Ekstra “kabeli” tarvis disainitud pinutoolid moodustavad tervikliku rahuliku rütmi, millede seljatoed toolide ritta asetatuna markeerivad mõneti sakraalarhitektuuri pingistikku.” Ruumi dominandiks on vahekäigus olev pikk kaltsuvaip, samuti oma disainiga, lastud kududa Kolgakülas, mis toob ruumi rõõmsat maalähedast õhustikku.
Praeguseks on kabelis toimunud mitu laulatust ja isegi jõulujutlusi peetud, kuid rohkem on siiski eksponeeritud kunsti.
Maarjamäe memoriaalansambel ja Kommunismiohvrite memoriaal
Tallinn
Teel kesklinnast Piritale vihisetakse alati mööda ühest Eesti modernistliku maastikuarhitektuuri parimast teosest – Maarjamäe memoriaalansamblist. Järgmine kord päevitama või purjetama sõites pidage kinni selle Allan Murdmaa, Henno Sepmanni, Valve Pormeisteri, Peep Jänese, Rein Kesteni, Matti Variku ja Jüri Palmi ühisloominguna 1975. aastal sündinud memoriaali ees, mis tegelikult on teose esimene etapp – kogu memoriaalansamblit kunagi lõpuni ei ehitatudki.
Igavikulist ja mälestamist sugereerivas keskkonnas on ehitusmaterjalideks loodus – kõrge paene kallas, meri ja taevas, muruga kaetud nõlvad, hall dolomiit ning päikesesära ja tuli. Ansambli vanim osa on aastal 1960 valminud 35-meetri kõrgune Jääretke (Balti laevastiku taandumisretk) obelisk, mille arhitektiks on Mart Port; pronksreljeefid tegi Lembit Tolli. Võimas on ka Jüri Palmi skulptuur, mille hiiglaslike käte vahel põles algupäraselt igavene tuli.
Kohe selle küle all asub möödunud aastal valminud Kommunismiohvrite memoriaal (JVR, Ninja Stuudio, Stuudio Truus, skulptor Kirke Kangro), mis võib mõtted rannapuhkuselt sootuks kõrvale juhtuda, aga mis väärib külastamist sellele vaatamata.
Kommunismiohvrite memoriaal jätkab taktitundelisel ja väärikal viisil Nõukogude ajal kujundatud memoriaalansamblit. Pirita teelt algav enam kui 22 000 ohvri nimedega kirjatud mustade seintega piiratud pidulik protsessiooniteekond või passioon päädib lunastusloo kohaselt taluõuest tuletatud õunapuuaia kui omamoodi eestlase paradiisiga. Omaette mälestusala on pühendatud kaadriohvitseride mälestuseks.
Kuressaare rannahoone
Kuresasare, Saaremaa
Ehkki paljud pagevad Saaremaal puhkusele sõites linnadest-küladest rand oma privaatseid lahesoppe otsima, on Kuressaare rand tõeline maiuspala supelsakstele, kes hindavad rannas mugavusi nagu riietuskabiinid ja jäätisekioskid – ja kes hindavad ka head supelarhitektuuri.
Saaremaa elanike hulgas Titerannana tuntud tuuline liivariba sai täisealiseks, kui sinna mõne aasta eest linna 170. sünnipäevaks silmapaistva katuselahendusega modernne rannahoone rajati. Hannes Koppeli (Asum Arhitektid OÜ) projekteeritud hoone ehitati endise rannahoone asukohale.
Mahult pisikest maja on ka tunnustatud: 2011. aastal pälvis see Kultuurkapitali aastapreemia kuurortlinna traditsioonilise hoonetüübi kaasaegse ning elegantse tõlgenduse eest Eesti-Läti koostööprojekti “Üks puhkus – kaks riiki” raames.
Moodne supelarhitektuur on Eesti oludes harukordne. Hoone on lennukas, mõjub suuremana, kui ta tegelikult on. Katuse all on ju need samad tagasihoidlikud kioskid, mis suvel jäätist ja jooke pakuvad, mis seal aastakümneid inimesi rõõmustanud on. Titeranna nime, muuseas, pidi nüüd ikka väga harva kuulma. Kuidagi sobimatu tundub see ilmselt kõigile, sest Kuressaare rannast on saanud täiesti tõsiseltvõetav supelrand.
Hedon Spa hoone
Pärnu
Pärnu mudaravila neoklassitsistlik hoone on Pärnu kuurordi üks olulisemaid sümboleid. Hoone projekteerisid Olev Siinmaa ning baltisakslastest Erich von Wolffeldt ja Aleksander Nürnberg, see valmis 1926-1927 I maailmasõjas mahapõlenud supelasutuse asemele.
Täna seisab mudaravila jätkuvalt oma kohal, ent nüüd juba koos noorukese kaaslasega – 2015. aastal valminud Tarmo Teedumäe, Inga Raukas, Paco Ulman (Allians Arhitektid) modernse hoonega.
Kui Eestis on seni rohkem tähelepanu pälvinud hoone interjöör ( Urmo Vaikla ja Tüüne-Kristin Vaikla), mis sai neli aastat tagasi ka parim ühiskondlik interjööri preemia, on maja arhitektuur rahvusvaheliselt palju elevust tekitanud. Isegi nii palju, et see valiti valiti maailma mainekaima kinnisvaramessi MIPIM Awards 2015 kuue finalisti hulka. See on suur tunnustus nii lõõgastuskeskuse projekteerijatele kui omanikele ja üldse kogu Eesti supelarhitektuurile, sest objekt valiti välja paljude silmapaistvate arhitektuuripärlite seast üle maailma.
Silmapaistva arhitektuuriga kaasaegset hoonet saab uurida Pärnu rannas kuumal liival lebades või end ka parasjagu merevees jahutades. Maailmas on vähe kohti, kus rannapuhkus oleks arhitektuuri ja kunsti vallas nii hariv kui Eesti rannikul.
Silvia Pärmann
Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (276)
