Eestit ähvardab järgmisel aastal olmejäätmete taaskasutuseesmärgi mittetäitmise eest kobe trahv. Need nõuded on põhjendatult karmid, sest kliima soojeneb ja plast uputab maailmamerd.

Keskkonnaamet ja keskkonnaministeerium on püüdnud viimastel aastatel Eesti elanikke harida ja kasvatada, et nood ikka prügi sordiksid. Tunnistan, et ka meie pere ei teinud seda veel kolm aastat tagasi. Enam aga ei kujutaks elu prügi sortimata ettegi. Ilged süümekad tekiksid mahlapakki, tühja patareid, õunasüdant ja paberit samasse kotti visates. See on muutunud moraalselt võimatuks. Järelikult lõputud dokfilmid kliimasoojenemisest, plasti täis merest, saastunud pinnasest ja prügimägedest töötavad ning ilmselt ka riiklikud teavituskampaaniad keskonnasäästlikkusest.

Siseminister Mart Helme sõnul tuleks aga hüsteeritsemine keskkonna teemal ära unustada. “Inimtekkeline kliimasoojenemine on tõestamata hüpotees,” lausus Helme 9. mai “Valimisstuudios”, kus nimetas lisaks Kaja Kallase kliimateemalist juttu skisofreeniliseks. “Kui inimesed ei ole tekitanud kliimamuutust, siis inimesed ka ei hoia seda ära. Ainus, mis meil on vaja mõelda on see, kuidas me sellega kohaneme ja soojema kliimaga on igal juhul mõnusam kohaneda kui külmemaga,” sõnas Helme.

Soovitaksin Mart Helmel lugeda ÜRO värsket raportit, mille järgi hävib loodus viimase kümne aasta keskmisega võrreldes praegu kuni sadu kordi rutem. Metsloomadest imetajate biomassi hulk on kahanenud 82 protsenti, looduslikud ökosüsteemid on kaotanud poole esialgsest ulatusalast ning vähemalt miljon liiki on väljasuremise äärel, ning süüdi on selles kõiges just inimene.

Tartu Ülikooli botaanika vanemteadur Aveliina Helm sõnas Postimehele, et ideaalses maailmas võiksid sellised aruanded viia selleni, et valitsused tulevad kokku ja ütlevad, et jalgealune mureneb ja maja on leekides, ning hakkaksid otsima viise, kuidas seda ära hoida. “Hetkel kardan pigem, et rakendatakse retoorikat, kus eraisikute kaela pannakse vastutus teha paremaid valikuid – osta ökokohvi või säästvalt toodetud porgandit.”

Reguleeriv jäätmeseadus kukkus enne valimisi riigikogust välja. See pannuks paika ka selle, et prügi saab jagada tekkekohal, mitte inimene ei pea otsima linna pealt sorteerimiskonteinereid. Inimene on mugav loom ja kui jaotuskastid on kaugel, poetub saast ikka esimesse ettejuhtuvasse paberikorvi.

Keskkonnaministeerium tahtis uue jäätmeseaduse toel panna nii ettevõtted kui kodud pakendijäätmeid liigiti koguma, et saavutada eesmärk võtta ringlusse pool rämpsust. Paljud peavad seaduse eelnõus kehtestatud nõudeid ebamugavaks, vastu oli näiteks Kaubanduskoda, mille hinnangul olid eelnõu sätted ebaselged ja tõenäoliselt kulukad.

Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna juhataja Kaupo Heinma ütles veebruaris ERRile, et kõik prügi tekitajad peavad pakendijäätmed ise eraldi kokku koguma ja prügivedajale üle andma. Seaduseelnõu üksikasju saaks kindlasti kohendada, aga puht idee poolest tähendanuks muudetud jäätmeseadus õilsat plaani. Seejuures: sorditud prügi äravedu oleks elanikele tasuta. Paljud eramajapidamised nii toimivadki, täitsa oma algatusel.

Nüüd on ametis keskkonnaminister Rein Kokk erakonnast, mis eitab kliimasoojenemist ja mis kaalub Pariisi kliimaleppest lahkumist.

Koalitsioonileppes seisab keskkonna real: “Suurendame jäätmetekitaja motivatsiooni jäätmete sortimiseks, mis on soodsam segaolmejäätmete kogumisest. Vähendame ühekordse plasti kasutust. Toetame jäätmete kui ressursi laienevat kasutamist.”

Kõlab mõistlikult, aga EKRE esimees, siseminister Mart Helme on juba teatanud, et koalitsioonilepe pole kinni pidamiseks ning tööstuse CO2 heitmete vähendamise poliitikat nimetanud “blufiks”.  Mart Helme on 69-aastane vanahärra, kes võiks siiski mõelda, et planeet säiliks ka järeltulevatele põlvedele. End konservatiivseks pidav erakond peaks lõpuks aru saama, et hoidmine ja säilitamine on midagi enamat kui valge rassi ülemvõimu tähistavate žestidega eputamine.

Vastutab igaüks, mitte ainult poliitikud. Naabrid sordivad prügi, tuttavad sordivad, kolleegid sordivad. Kodudes. Mu töökohas veel ei sordita (see on nüüd jutuks tõusnud). Nii palju, kui ma suuri ettevõtteid tean, kuskil ei sordita. Samuti linna peal käib kogu sodi samadesse urnidesse tänaval või kastidesse posti otsas. Koolid ei sordi prügi. Meelelahutusasutused ei sordi prügi.

Kogu jäätmekandam on eraisikute, kodude õlul, kellest paljud niigi vabatahtlikult ja üllalt jagavad oma olmejääke lahtreisse.

Siis tekib lootusetu tunne, et mis mõte sel on? See on ju mere tühjaks kandmine sõelaga, kui kodus viskan pestud jogurtitopsi korralikult õigesse konteinerisse, aga tööl või linna vahel loobin salatikarbi ja banaanikoored samasse kohta, ning samal ajal ei võeta valitsuse tasandil midagi ette, veel enam: üks valitsuserakond eirab probleemi.

Helistasin keskkonnaministeeriumisse, jäätmeala peaspetsialist Kadri Kauksile. Selgus, et keskkonnaministeerium sordib prügi hoolsalt, igal korrusel on eraldi konteinerid eri jäätmetele, isegi kohvipuru läheb eraldi. Kauksi tunnistas aga, et avalik prügikogumine on probleem. Kuna jäätmeseadus riigikogu ei läbinud, on neil plaan B, mida tutvustatakse järgmisel nädalal.

Pakendiseadus on meil Euroopa Liidu nõuetega juba kooskõlla viidud, see kohustab ettevõtteid pakendiarvestust pidama, pakendeid koguma ja taaskasutusse suunama, näiteks ei tohi 1. jaanuarist kilekotte tarbijaile tasuta jagada. Pakendiseadus ilma uuendatud jäätmeseaduseta on aga ainult pool lahendust, sest pakendeid võib ju tekkida vähem, aga need visatakse ikka, kuhu juhtub.

Kõike ei saa ühegi seadusega reguleerida. Elustiil paneb paljugi paika. Lähme väljaspool suve Pärnu või Viljandi imelistesse vanalinnadesse. Peaaegu inimtühjad. Siis astume nende vanalinnade serval asuvatesse kaubakeskustesse: rahvast täis. Vähem suvalisi oste, rohkem vaba aega, õnnelikum elu, puhtam planeet. Ilmselt oleks leigem tarbimine majandusele kahjulik. Aga vähemalt väikepoodide kultuur võiks seni aina tekkivaid monstrumkaubakeskusi peagi asendada. Ega inimesed vähem kulutama hakka, kui nad harjunud on, koonerdamine tundub ka kuidagi nõme. Küsimus on, kuhu raha panna. Seega: toetada võiks keskkonnateadlikke väikeettevõtjaid.

Pianist Ludovico Einaudi toetusakt polaaralade kaitseks