Kui sajandi eest oli suur osa Tallinna kortermaju Lender-tüüpi puumajad või kivist trepikodadega Tallinna majad, mis ühel hetkel vaid kõdurajoonide ja sotsiaalse allakäiguga seondusid, siis nüüd on need samad majad kõrgelt hinnatud elupiirkondade keskmes. Enamgi veel, need on inspiratsiooniallikaks ka uutele kortermajadele, mis puidu linnapilti väga kaasaegsel moel tagasi toovad.

Põhja-Tallinn ja Veerenni asum on ühed neist, kus on kõige enam säilinud Lender-maju ja eenduva kivitrepikojaga 2-3 korrusega puitmaju nn Tallinna maju ja mis põlgusekümnendite järel on kuulutatud miljööväärtuslikeks hoonestusaladeks ehk miljööaladeks. 

See tähendab, et seal asuvate majade renoveerimisele esitatakse tavapärasest karmimad nõudmised ning ehkki just Kalamajast arhitektuuriliselt eklektilisemat piirkonda on raske ette kujutada, arvestavad uued väikesed kortermajad, mis viimase aastaga Tallinnasse kerkinud ka piirkonna puitarhitektuuri ajalooga.

Kalamaja

Jan Skolimowski KAMP Arhitektidest, kes on kahe möödunud aastal Vana-Kalamaja tänava äärde kerkinud märkimisväärse puitfassaadiga maja autorite seas, kinnitab, et vanasse puitasumisse projekteerimine on tundlik teema. 

“Kui me 2013. aastal tellija poolt korraldatud kutsutud arhitektuurikonkursi võitsime, olid enamus ümbritsevaid kinnistuid, mis tänaseks uute kortermajadega hoonestatud, tühjad. Seega olid meil mõjutajateks pigem ajaloolised elamud, mida antud piirkonnas on nii punasest tellisest, puidust ja ka paekivist,” rääkis Skolimowski.  “Ühelt poolt ei tahtnud me teha traditsioonilise puitelamu tänapäevast versiooni, samas väga radikaalseks ei soovinud ka minna.” 

Detailplaneeringu järgi oli võimalus Vana-Kalamaja tänava merepoolsesse otsa ehitada kaks kortermaja. Tellija aga soovis ühte neist tegelikult teha endale eramuks, teist kortermajaks. “Kuna tegu on tänavanurga kinnistuga ja kumbki hoone erineva tänava ääres, tekkis mõte neid käsitleda erineva arhitektuuriga. Kalamaja hoonestusele omaselt on mõlemad majad otse kinnistu piiril, tänava ääres,” kirjeldas Skolimowski arhitektide mõttekäiku, mis viis kalasabamusriliste majade sünnini. 

Arhtektid soovisid teha kaasaegse arhitektuuriga maja, aga tuua sisse ka mõni uus nüanss, mida pole varem selles piirkonnas ega mujal puitmajade juures polnud kasutatud.

“Kammisime Eesti puitarhitektuuri läbi ja ei leidnud ühtegi kalasaba mustriga fassaadi. Kalamaja – kalasaba, tundus õige hetk see töösse võtta. Puitfassaadile annavad liigendust valged puitpinnad akende, uste ja rõdude ümber. Kaldus ribidega teraspiirded toovad omakorda lisadetaili sisse,” rääkis Skolimowski.

Ka tellija oli valmis katsetama uusi materjale ja lahendusi, mis tegi arhitektide jaoks protsessi nauditavaks. Puit on tundlikum materjal kui kivi või metall, aga ilusa lõpptulemuse nimel on puidu valik materjalina igati õigustatud. Tavaliselt näeb KAMP Arhitektide loodud kalasabamustreid parketina põrandal, kus erineva puidu ja viimistluse võimalusi on palju. Kortermaja seinal otsustasid nad katsetada kuusega ning katta see värviga. 

Teise maja puhul oli neil aga esmakordne võimalus kasutada esimestena Eestis sellist toodet nagu Kebony. Tegu on patenteeritud tehnoloogiaga töödeldud puit, mille kõige nähtavam omadus on muutuda fassaadil ühtlaselt halliks. Furfulüüralkoholiga töödeldud ja kuumutatud keboniseeritud puit peaks vastu pidama oluliselt kauem kui tavapärane puitfassaad.

Puidu fassaadil kasutamine on arhitektidele isegi suurem väljakutse kui puidust konstruktsioonide rajamine. Kui vaadata maailma esimesi puidust “pilvelelõhkuiad” või suuremaid kortermaju, mis on puidust ehitatud, siis tegelikult puitu ei näe – fassaad on ilmastikumõjudele mõeldes sageli kaetud mõne muu materjaliga, seest seinad kipsplaadi alla pandud. 

Ent nii vihma kui päikese – tulest rääkimata – suhtes tundlik puit on nii ilus ja võimalusterohke materjal, et arhitektid ei ole loobunud katsetest seda nähtavale jätta.

Veerenni

Lisaks Kalamaja uuele puidusele ilmele on kaks puidule kummarduse tegevat uut kortermaja kerkinud ka Veerenni asumisse. 

3+1 Arhitektide Kauna tänaval Veerenni kvartalis sel varakevadel valminud kaks kortermaja on saanud osalt inspiratsiooni  1920. ja 1930. aastatel piirkonda ehitatud tollaste tipparhitektide Eugen Habermanni ja Herbert Johansoni projekteeritud majadest. Teine inspiratsiooniallikas oli aga majade asukoht ise − kuna elamud asuvad kvartali sees, siis arhitektid kujutasid neid ette, nagu näiteks riietuse puhul,  ilma mantlita, ilma kõige välimise kihita. Rohkem nagu särgi väel, ilma liigse pidulikkuse ja dekoorita ning rohkem paljastavamana.

„Puit oli jah esimesest hetkest mõttes, puit kui sellele kohale kõige sobivam materjal aiamajale, mis need ka ju on,“ ütleb üks maja arhitektidest Markus Kaasik.  Rohkem eramut kui kortermaja meenutavad vaid kahe korteriga hooned on tõepoolest peidetud tänavatest eemale rohelisesse ja rahulikku sisehoovi.

Büroo 3+1 Arhitektid arhitektid Andres Ojari, Markus Kaasik ja Ilmar Valduri seniste tööde hulgast leiab nii Eesti Vabariigi suursaatkonna Vilniuses, Pärnu raamatukogu kui ka villasid.  Kauna tänava elamute kallal töötas suurem meeskond, mis võttis maju projekteerides arvesse nii ootusi tänapäevasele linnakodule kui ka piirkonna miljööd. Aedlinnalik planeering loob võluva elukeskkonna, teisest küljest sundis aga arhitekte ja sisearhitekti väga täpselt iga ruutmeetrit läbi mõtlema, sest miljöö säilitamise huvides oli detailplaneering väga jäik.

Välisviimistluses kasutati puitu, mis on piirkonnale kõige omasem ja lubas ka kortermaja puhul mängida visuaalselt lahendusega, nagu oleks need majad juskui mitu üheks hooneks kokku tõstetud eramut.

„Leidsime võimaluse läheneda korterelamu tüpoloogiale laiema pilguga. Kaks eramaja nagu põimuks kokku. Seda põimumist rõhutab ka välisfassaadi laudise jaotus, nii et mõlemad omanikud saavad väljast jälgida, kust tema “eramu” piir läheb,“ rääkis arhitekt Markus Kaasik.

Puit on end Tallinna kortermajade juures saja aastase vahe järel taas kord tõestamas suurepärase materjalina ning puidust agulid tagasi saamas oma puitpärlite imago.