Liisi Koikson: olen ühe jalaga džässis ja teisega popis

Liisi Koikson I Foto: Sadu-Triste Juurikas

M uusikuid proovitakse ikka ja alati kindlatesse žanriraamidesse toppida – nii on lihtsam nende loomingust kirjutada, rääkida; seda tarbida- kuid tegelikkuses pole loomingule konkreetsete piiride kehtestamine tihti võimalik ega vajalik. Liisi Koikson end igal juhul sel moel ei raamista ning äsjailmunud EP’l voolavad orgaaniliselt sündinud helid, mis Koiksonis endas pinnale ujusid.

Sind on minevikus kroonitud Eesti Muusikaauhindadel aasta džässartisti tiitliga. Mis sind džässi juurde viis?

Džässi juurde viisid vist lihtsalt head vokaalsed näited, mida teismelisena kuulama sattusin ja mis tundusid oma tegumoelt põnevamad, kui see, mis raadiost tuli. Üks “Kodu Anttila” kataloogist täiesti suvalisel valikul tellitud Ella Fitzgeraldi (sest ma ei teadnud üldse, kes ta on) kogumik plaat sai suu ammuli korduvalt läbi kuulatud ja kulus ise pähe. Aga kuigi mulle meeldib aegajalt jazzmuusikutega esineda ja ennast selles vallas proovile panna, ei pea ma ennast tegelikult džässlauljaks. Pigem olengi kusagil kummalisel keskmaal, ühe jalaga džässis ja teisega popis, nii et popi maailma jaoks olen džäss ja džässi inimeste jaoks olen pop.

Oled öelnud, et sind huvitavad keeled. Millise keelega (peale emakeele) kõige suuremat hingesugulust tunned ja miks?

Ma arvan, et keelte huvi on ka muusikalise kuulmisega seotud. Kuuled midagi uut ja proovid selle oma keele peal välja öelda. Võib-olla suurem huvi tekkis lapsena Eurovisiooni vaadates ja püüdes siis kõiki neid erinevaid keeli järgi teha. Siiani mäletan mõnda lugu Saksa ja Horvaatia keele. Meie kodugi on kolmekeelne: elukaaslane räägib lapsega rootsi keeles, mina eesti keeles ja omavahel suhtleme enamasti ingliskeeles. See on ajule korralik hekslemine, aga mingil hetkel sai täiesti normaalseks osaks meie olemusest. Ise armastan veel hispaania keelt ja olen isegi algkursuse võtnud, aga kuna pole seda kasutada saanud, siis praegu on ta riiulis ja ootab oma hetke.

Millest tunned kohalikul muusikaareenil puudust?

Ma ei tea, kas oskan siin hetkel kaasa rääkida, sest olen ise viimasel ajal liiga harva kontserdil või väljas pidudel käinud. Aga ma tahaks, et inimesed otsiksid muusikast ka muud, kui ainult meelelahutust. Et oleks kuidagi vastastikune arusaam, et me ei oota ainult tsirkust ja leiba, vaid andke ja väljendage seda, mis teile on oluline. Oleks selline usaldus. Ma ei tea… ega seda vist ei saa niimoodi sünkida, aga ma ise ei ole suutnud kohaneda nendes “noh, tõmmake nüüd käima” olukordades. Kuigi meil on väga head lauljad, ma usun selline vaba õhkkond tõstaks nad oma esitustes veelgi võimsamateks.

Hetkel on poliitiline olukord pea igal pool pehmelt öeldes ärev ning see paneb vaatama tagasi möödunud aegadele. Pea kõik suured ühiskondlikud liikumised on käinud muusikaga käsikäes. Kui suur on heli mõju sinu jaoks ja kas usud, et muusikaga on võimalik midagi muuta?

Muusika on kindlasti rahumeelne võimalus oma sõnumit väljendada. Ja teadjamad inimesed on targalt öelnud, et millegi vastu võitlemine on suures pildis mõttetu. Pigem tuleb pakkuda uusi ja paremaid lahendusi ja toota head energiat, ja seda viimast on muusika kohe kindlasti.

Uuel EP’l teed koostööd ka Sander Möldriga, keda on oma loomingu kaasteeliseks valinud veel paljud kohalikud artistid? Mida ta sinu loomingusse lisas ja kuidas koostöö sujus?

Kuna juhtus nii, et üks lugu sai päris tantsulise loomuga ja endal said selles žanris produktsiooni mõtted otsa, siis tuligi pöörduda spetsialisti poole. Sanderiga oleme projekti vormis korduvalt koostööd teinud ja teadsin ka, et ta on hetkel väga nõutud, aga õnneks talle algne demo meeldis ja mul on hea meel, et saame koos ühe linnukese lendu lasta.

Kuidas sa ise uue muusika helimaastike kirjeldaksid ja miks just sellises suunas rändama läksid?

Ma olen võtnud endale hästi vabad käed ja püüan ennast mitte piirata, vaid pigem kuulata, mis pinnale tuleb. Proovin ennast kursis hoida ka uue muusika suundadega. Vahel võtan kinni mõnest nimest, keda keegi oma intervjuus on nimetanud ja liigun sealt edasi. Hetkel meeldib väga see, mis tuleb UK’st. Story-tellingu ja R’n’B seguna võib vist seda nimetada. Ise tahan seekord rääkida isiklikumaid lugusid ja väljendada seda, mida mul endal kõige rohkem vaja on: natuke tahaks tantsida (“Can’t Stop Dancing”), elada välja vanad armuvalud, et uue eluga edasi minna (“Bittersweet” ja “Not About You”) ning süvendada eneseusku ja positiivset mõtlemist (“We Can Make It”).

Millised loomingulised ambitsioonid sul veel täitmata on, millele tahaksid tulevikus kindlasti linnukese taha teha?

Mul on väga vedanud, et olen saanud laval kogeda nii palju erinevaid olukordi, küll bändi, küll big bandi ja orkestri ees. Samas, olles pigem hilja alustanud päris enda lugude kirjutamisega, on üks uus unistus nüüd tekkinud küll. Tahaksin oma lugusid ja oma sõnumit laulda suure orkestri ees, suures kontserdisaalis. Kergelt tulevad judinad peale, kui sellele mõtlen. Kui ma saan piisavalt head materjali kokku, siis see on see valge laev, kuhu poole ma pürin.

***

Edasi ankeet

1. Esimene ja viimane helikandja mille ostsid?

Lauri Saatpalu sisseloetud “Kummi-Tarzan”-i kassett ja Silvia Perez Cruz’i vinüül 2018. aasta Jazzkaarelt.

2. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?

Eric Claptoni “Change the World”

3. Sinu lemmik paik maailmas?

Kilingi-Nõmme.

4. Kui saaksid ajas rännata, mis aega ja kuhu reisiksid?

Läheksin 1940. aasta kanti ja veedaksin aega oma vanaemaga, et talle tere öelda ja näha kuidas ta mandoliinide orkestrit juhatas ja naabritest naljakaid laule välja mõtles.

5. Hetk elus, mil muusikat pole vaja?

Metsas jalutades.

***

Kontsertid: Liisi Koikson annab juuni alguses kaks uue muusika esitluskontserti koos laulja-laulukirjuta Anetiga, kel ilmus samuti äsja lühialbum “All Over Again”. Artiste seob üheaegne Londonis elamine, kus nad ka tutvusid, ja oma muusikas just jazzist ja soulist inspiratsiooni kogumine. Lisainfo ja piletid: Ticketer

  • 6. juuni kell 21 Kivi Paber Käärid
  • 8. juuni kell 10 City Yoga Stuudio hommikukontsert “Suletud silmade, avatud meeltega”. Publik saab mugavalt joogamatil pikutada ning neile antakse silmaklapid, et keskenduda eelkõige vaid helile. 
Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (28)