Kui peatame millelgi pilgu pikemalt, seisatub korraks ka aeg. Vaatame meie ja aegki vaatab koos meiega. Aga mõte? Kas mõte peatub seal, kus meie, kas kujutlus jääb kõndima maastikul, mida näeme. Ei – mõttel on oma lobisev rada ja kujutluses võib olla hoopis ĂĽks teine pilt. Nii see tihti on. Me ei ole ĂĽks sellega, mida vaatame ega taju hetke, milles seisatume.
Kunst – mis iganes vormis see ka ei esineks, omab võimet mõtteid rahustada. Ole vaatleja ja sa haistad iseennast teisiti. Kunst on ajend mediteerida, mängida mõtte ja kujutlusega selles hetkes, mida me vaatame. Seisame pildi ees, unustame korraks, mis on päriselt, et minna kaasa sellega, mis on silme ees.