Jaanus Kangur: vägivallast vabaks. Muudame või ainult räägime muutustest?

Laulupidu I Foto: Arbo Rae

On täiesti selge, et nii enam ei saa. On vaja elada teisiti. Ühismeedias teisiti, tänaval teisiti, parlamendis teisiti ja põhimõtteliselt teisiti. Ennekõike ja üle kõige kodus teisiti.

See karm reaalsus, millest kirjutas Eero Epner, ei olnud paraku tema loominguline ettekujutus ega sündinud paberilepanemise hetkel. See reaalsus on ammu meie keskel. Naabermajas, naaberkülas, naaberhinges. See reaalsus vajab tõsist remonti või pigem ümberloomist.

Kas nüüd, kui suur osa inimesi on sellest kuulnud, kaasaelanud, kirunud ja kibedasti kurvastanud, on asjad teisiti? Kuskil ehk miski, ent pigem mitte nende elus, kes kõige enam kannatavad. On küllalt uurimusi, kuidas infoväli töötab. Paraku on nii, et sõjast kirjutamine või kõnelemine ei taga rahu, haigustest informeerimine ei tee terveks ja vägivallast rääkimine ei muuda ühiskonda vägivallatuks. Esmalt peaksime endalt küsima, kas tegelikult üldse muutust tahame. No kuulge, võiks küsida – see on ju iseenesestmõistetav! Aga kas on? Ühiskond on paraku tihe võrk, kus ühest niidist tõmbamine kõigutab kõiki ja mõnikord ettearvamatus või lausa soovimatus suunas. Võib juhtuda, et tegelik muutuse tekitamine ei vaja üksnes nende, vaid ka meie muutumist. Võib juhtuda, et mõned meie jaoks möödapääsmatud ja meeldivad asjad omavad teiste jaoks varjatud või lausa vägivaldseid kõrvalmõjusid. Võib juhtuda, et meie silmad ja südamed nõuavad muutust….ent äkki on meil hirm midagi muuta. Hirmust ja võrgust pisut hiljem. Enne suurest pildist.

Vilets strateegia võiduni ei vii

Võit algab visioonist, tulemus strateegiast. Täna on meie strateegia rääkida vägivallast, teatada igast juhtumist ja lõpetada igasugune vägivald koheselt. Möödapääsmatult vajalik, ent vägivallatuseks mõõtmatult vähe. Kujutlegem, et ühel ilusal päeval mängivad Eesti jalgpallikoondises kõik maailma suurimad staarid ning koondise mängustrateegia sisaldab vaid ühte punkti: saada pall enda kätte. See on esimene ja möödapääsmatu samm väravalöömiseks, ent mõõtmatult vähe, et tegelikult ka värav lüüa. Eelpool esitatud tahtmise küsimus on seda enam aktuaalne, et meil on piisavalt tarkust, et luua ülemaailmselt toimiv sidesüsteem, saata orbiidile satelliite või ehitada e- riiki.

Kas oleme valmis seda tarkust kasutama ka siis, kui selle eest ei saa raha, vaid vägivallatust?

Endine Maksu- ja Tolliameti juht Marek Helm on öelnud, et saame seda, mida mõõdame. Seega visiooni ja sellest tuleneva strateegia aluseks peaks olema mõõdetav tulemus, mida soovime. Täna räägime peamiselt politsei poole pöördumiste hulgast. Kui see number on väga väike, siis kas see näitab, et ühiskond on vägivallatu? Või hoopis väga suur pöördumiste hulk? Tegelikult mitte kumbki. See näitabki üksnes pöördumiste hulka ning iga kaugemale ulatuv järeldus on paraku tihti vildaka või lausa vigase loogikaga. Kui tahame turvalist liiklust, siis hea mõõdik pole avariide hulk (millele Marek Helm viitas), kui tahame vägivallatut ühiskonda, pole hea mõõdik ei pöördumiste hulk, naistevarjupaikade toetussumma ega süüdimõistetud vägivallatsejate arv. Ainsad head mõõdikud on need, mis näitavad tegelikku vägivallatust e turvalises keskkonnas kasvavate laste ja õnnelike naiste ja meeste hulka. Just seda peaks mõõtma ja selle saavutamiseks püstitama reaalsed eesmärgid, leidma vahendid ja tegema tööd.

Ei ole ühtegi jõukat ärimeest, kes oleks teeninud varanduse meeleheitlikult vaesuse vastu võideldes. Ei ole ühtegi edukat sportlast, kes oleks võitnud, püüdes mitte kaotada.

See on elementaarne. Miks kasutame seda teadmist siis, kui on võimalus võita kuulsust ja raha, ent kui püüame muuta turvalisemaks ühiskonda, aidata inimestel kasvada ja elada terve ja õnnelikuna, käitume vastupidi ja püüame võidelda vägivallaga? Heaolu, turvalisus ja vägivallatus on eesmärk[1].

Ministrid on lubanud selle teema võtta enda südameasjaks. Väga hea. Kutsutakse kokku eksperdid. Väga hea. Politseinikud, prokurörid, psühholoogid. … kas sellest piisab? Elame suuresti (üle)psühhologiseeritud ühiskonnas ning käsitleme mitmeid ühiskondlikke probleeme (sh vägivalda) individuaalsete valikutena ning seepärast on parim abi vägivallatsejate karistamine ja/või ravimine. Paljude vastavate uuringute andmed aga näitavad, et vägivallal ja kuritegevusel  laiemalt on palju enam kesk-ja ühiskondlikke põhjusi.[2] Sellele viitab põgusalt ka Eero Epner, ent vastutavad pole ainult poliitikud, vaid meie kõik. Iseenesest on hoiak ja uskumus, meie „head“ peame nende „pahadega“ midagi peale hakkama, vägivaldne ning ei too kaasa muud muutust kui vägivallatsejate ja kannatanute rollivahetuse.[3]

Vägivallatuse antropoloogia

Peame ennast põlisrahvaks. Ehk on mõistlik ühise elu korraldamisel seda arvesse võtta? Paljudel põlisrahvastel puudub arusaam individuaalsest identiteedist ja valikutest või vastutusest. Olen uurinud pisut maooride konfliktide lahendusviise. Koduvägivald on neil sama tõsine probleem kui meil. Lähenemine aga teistsugune. Nemad lähtuvad printsiibist, et iga probleem ühiskonnas on kõigi asi ja vastutus. Kui kuskilt võrku tõmmatakse, siis ka minu niit nihkub. Meie kõigi asi on tagada tasakaal. See on maooridel whanaungatanga.

Epner viitab ühesele patriarhaadi ja vägivalla seosele. Olen uurinud konfliktide lahendusviise Mikroneesias Yapi saarel. See on üdini patriarhaalne ühiskond. Naine peab füüsiliselt olema alati mehest madalamal. Meestest möödutakse kummargil. Vägivald on aga keelatud isegi naiste läheduses. Kui naised mööduvad meeste kaklusest, peavad esimesed kummarduma ja teised kakluse peatama. Vägivalla ennetamiseks ja vähendamiseks on loodud terve hulk sotsiaalseid suhteid ja lepitavaid rituaale, mis võimaldavad koos elada nõnda, et viimane surmaga lõppenud kuritegu oli 1949. aastal.

Isegi ilmalikus nõukogude liidus mõisteti, et uue reaalsuse kujundamiseks ei piisa individuaalsest kasvatustööst, vaid kujundati ühiskondlikke „rituaale“, jõulude asemel näärid, emadepäeva asendas hästi naistepäev (juba ammu olemasolevat asja kasutati osavalt ideoloogia huvides ära) jne. Lotmani (kõik hilisemad autorid viitavad, et lähtusid Tartu-Moskva koolkonna töödest) kultuurimälu teooria alusel võib öelda, et tähendusloome mehhanismid, mida kultuurimälu säilitab, annavad peamise pinnase identiteediloomeks ja kultuuri ideaalide kujunemiseks: see, millised püütakse olla, milliseid väärtusi realiseerida ja kuidas käituda, tuleneb kultuurimälust. Kultuurimälu omakorda kujundavad ennekõike tähenduslikud praktikad, „rituaalid“, tavad, traditsioonid.

Seepärast on vägivallatuseks oluline, mitte ainult vahetu psühholoogiline abi, vaid ka teistsuguste ühiselt teostatavate praktikate kujundamine.

Laulupidu on suurepärane näide hästi toimivast kultuurimälu elemendist, mis kinnistab rahvuslikku identiteeti enam kui kümme kõnet või kümmetuhat kampaaniat. Seega on ekspertide gruppi vaja neid, kes oskavad vastavaid praktikaid kujundada. Turundajad. Kommunikatsioonieksperte. Antropolooge.

Kas oleme valmis elustiili muutma?

Psühhopatoloog Robert Hare on nimetanud kaasaegset elukorraldust kamuflaaži ühiskonnaks[4]. Varjatult hindame neid väärtusi, mida avalikult hukka mõistame. Vägivald võib olla seotud edu kultusega, millele baseerub majanduslik areng, innovatsioon ja materiaalne heaolu. Kas oleme valmis sellest loobuma? Internet on peamiselt pornograafia levitamise vahend. Nii väidavad mõned uurimused[5]. Üle kolmandiku on interneti sisu pornograafiline, üle 80% kasutusjuhtumitel on põhjuseks nimetatud sisu tarbimine ja ligi 90% sellest sisust on naiste suhtes vägivaldne.[6] Me ei hakka ju sellepärast internetti piiarama? Mõistame selle lihtsalt hukka… Äkki on interneti levikul oma osa vägivalla levikus?[7] Äkki ei olegi e- ühiskond paradiis, vaid hoopis miski muu? Need on üksnes spekulatiivsed visandid vägivalla ja igapäevaste harjumuste, tegevuste, vajaduste  vahelistest seostest. Kas oleme vägivallatuse nimel valmis enda elustiili muutma? Või pigem lihtsalt räägime vägivallast?

Allikad:

[1] Eesmärkide ja mõõdikute mastaapsest mõjust võib lugeda John Doerri „Mõõda seda, mis loeb“
[2] Näiteks: Perc M, Donnay K, and Helbing D. Understanding Recurrent Crime as System-Immanent Collective Behavior. Sama uurimus kinnitab ka, et rohkem karistamist ei vähenda kuritegevust, ent on olemas karistamise optimaalne määr, millest vähem võib suurendada kuritegevuse hulka.
[3] Kõige selgemalt kirjeldab seda ilmselt Marshall Rosenberg näiteks raamatus „Vägivallatu suhtlemine“.
[4] Näiteks raamatus „Without Conscience: The Disturbing World of the Psychopaths Among Us”.
[5] Näiteks Michael Castleman. All About Sex. Dueling Statistics: How Much of the Internet Is Porn? Psychology Today 03.11.2016.
[6] Pornograafia mõjust. Norman Doidge “Muutuv aju. Teadlaste uuringud ja haigete paranemislood”.
[7] Eelpool nimetatud Robert Hare on öelnud, et vahendatud suhtlemise kasv kahandab empaatiat.

Jaanus Kangur

Jaanus Kangur

Jaanus Kangur on religiooniantropoloog, kes on keskendunud konfliktide lahendamisviiside uurimisele. Viimased 16 aastat on ta tegelenud täiskasvanute koolitamisega. Loe artikleid (1)