Kõik sai alguses sellest, et olin teel Šanghaisse Max Mara moeshow’le. Sellest kujunes 40 tundi vintsutusi. Minu rahulolematus sai alguse juba New York’i JFK lennujaama turvakontrolli läbides. Viisakusreeglitest kinnipidamine ei lähe ilmselt paljudele korda. Minu ees askeldas rahulikult armas perekond, kes oma esemeid konveierile ladus, kui järsku üks ülekaaluline ja küpses eas krimpsus ninaga hiinlasest meesterahvas närviliselt oma arvuti peaaegu mu sõrmeotstele viskas.
“Excuse me, I was first!”
“Oh, I thought you were not going, since you were on your phone,” torises pilusilmne reisija tugeva aktsendiga.
Läbinud turvavärva, endiselt hämmingus vanakese käitumisest ja kohvrit lindilt võttes tunnen, et keegi just müksas mu õlga ja seejärel hingas mulle kõrva: “Are you happy now, that you were first?”
Otsustasin tobedast situatsioonist ennast lihtsalt eemaldada. Ma saan aru, et kõigil on vahel kiire, paha tuju, probleemid kodus või tööl, aga see ei anna õigust oma meeleolu võõraste inimeste peal välja valada. Stressirohketes kohtades nagu lennujaamad peaksid kõik inimesed vähemalt elementaarsetest viisakusreeglitest kinni pidama, et vältida kaose teket.
Hiljem lennukis, olles eelnevad sündmused juba unustanud ning istudes optimistikult aknaäärsesse tugitooli, mille Max Mara oli meile broneerinud, et peale 15-tunnist lendu võimalikult värskena Hiinasse jõuaksime, lülitasin oma telefoni lennurežiimile ja jätkasin pingelist matemaatikamängu Beyond14. Järgmisel hetkel kuulen: “Miss, you have to switch off your phone during the flight due to Chinese air regulations.” Olin just tegemas oma high score’i…
Peatselt oli aeg tellida toit. China Eastern äriklassi menüü on kõige nigelam, mida näinud olen. Mulle serveeriti sõna otseses mõttes keedukana kints, mille peal oli kolm tilli tükki ja õlist tilkuvad nuudlid. Tegemist oli “Herb chicken pastaga”, kuid reaalsuses ei olnud kummalgi komponendil isegi maitset. Soovisin soola ja pipart, aga muidugi ükski stjuardess inglise keelt rohkem, kui protokoll ette nägi ei rääkinud. Lõpuks tuli minuga vestlema naisterahvas, kes palus, et ma täht haaval S A L T and P E P P E R neile ette loeks.
Pärast hullu sehkendamist sain viimaks soola.
Üleüldiselt ükskõik, mida oli inglise keelt kõnelevatel reisijatel vaja, oli seda töötajatele väga raske selgeks teha. Hiljem hakkasin filmikataloogi sirvima, kuid üle poolte filmidest olid kohalikud hiinakeelsed teosed ning ühtegi uut rahvusvahelist filmi valikus polnud. Valida oli Iron man, Avengers või Pirates of the Caribbean seeriate vahel.
15 ja pool tundi hiljem pisut tusasena lennujaamast väljudes hakkasid mu silmad Alexandra Elizabeth nimesilti otsima. Tegin kogu ruumile kolm tiiru peale ja siis oli sulaselge, et midagi on minu autojuhiga valesti. Ausalt öeldes sellised vahejuhtumid mind enam ei üllata, sest tihti on mu lennupiletid broneeritud vale nime all või autojuhtidele on antud valed aadressid jne.
Olen juba professionaal taoliste olukordade lahendamistel. Nüüd püüdsin leida silte tuttavate nimedega ning peagi silmasin suures mustas kirjas Roos Abels. Enne lennule minekut olin saanud talt snapchati, et tüdruk tuleb Londonist ehk oli selge, et täna teda siin lennujaamas kohata polnud võimalik. Teretasin naerusuist autojuhti ja seletasin, et Roosi täna ei tule ning, et kas ta saaks mind palun hotelli viia.
Muidugi oli mehe keeleoskus puudulik ning sain vastuseks: “No No, me wait, I can take you, with Roos.” Sel hetkel otsustasin helistada casting director assistendile, et too saaks juhtunu ära korraldada. Muidugi oli mulle antud vale number ja telefonile vastas nilbe tooniga itaaliakeelne mees: Ciao Bella!
Nüüd hakkas mu kannatus katkema, sest kell oli palju. Helistasin ja saatsin sõnumeid oma booker‘ile, kes ajavahe tõttu ei saanudki vastata. Proovisin korduvalt ja üha valjeneva häälega sohvrile seletada, et Roos ei tule täna ning ta võib minu hotelli viia.
Tund ja pool hiljem olukord lahenes ja olin teel Portman Ritz-Carlton‘isse. Esimene mulje tundus tore, eriti vannituba oma hiiglasliku marmorist vanniga. Fitting‘usse jõudsin umbes pool üks öösel, kuid tuttavad näod panid mind unustama kõik eelneva ning naljatades proovisin selga valged laiad püksid, beeži pika mantli, läbipaistva kõrgekaelusega polo, valged nahast kindad koos samatoonilise koti ja kontsadega. Polaroid-pildid tehtud, sain kiirelt tuppa tagasi. Öömenüüst tellisin salati ja pasta.
Ausalt ma ei oodanud, et ka Ritz Carltonis on Statoili valmistoidu kvaliteet. Ma eeldasin, et viie tärni hotellis on ka vastavad toidustandardid, aga eksisin rängalt. Alguses mõtlesin, et tegemist on kellaajaga, kuid ka päeval serveeritud söök ei olnud parem. Samuti ei osanud ka hotellitöötajad hästi keelt ning näiteks balsamico asemel toodi soja-kaste, mille ma olin enne maitsmist mozarellale jõudnud kallata. Väljas söömise peale ei saanud ma mõeldagi, sest raha ühestki automaadist visa kaardiga välja võtta ei saanud, ka poes ega restoranides polnud peale western union kaardi midagi muud kasutada võimalik.
Samuti on Hiinas kommunismi tõttu kõik läänelikud veebilehed blokitud, sh gmail, google, facebook, twitter, instagram, snapchat, uber, netflix, youtube jne. Neid on võimalik siiski kasutada teatud VPN programmiga, kuid see peab olema allalaetud enne riiki sisenemist. Ka televiisorist nägi ainult kolme inglisekeelset kanalit, mis pani mind mõtlema oma vanemate lapsepõlvele.
Oskan nüüd palju rohkem hinnata luksusi ja privileege, millega olen üles kasvanud.
Päris keeruline oli kaks päeva ilma meilita olla, sest igapäevaselt saan sealt tööalast infot oma päevakava kohta. Palusin oma sõpradel minu kontodesse sisse logida ja sõnumitesse ekraanitõmmiseid saata ning vajalikele sõnumitele vastata.
Lisaks kõigele häkiti samal ajal mu facebooki kasutajakonto ning muudeti ka parool. Samuti kasutas keegi San Fransiscos mu Uberit.
Nagu arvata võib, tegi kogu senine sündmusterida unikaalse kultuuri nautimise väga raskeks. Kuid siiski, linna avastades leidsin kohti, mis silmad särama panid nagu humoorikas üleni roosa küünesalong ja bambusest majadega piiratud maagilised imetillukesed tänavad, mis lõid filmiliku meeleolu. Vahelduseks on tore ja vaba tunne olla eraldatud läänest, kuid kui hakkasin mõtlema kohustustele, mis aina kuhjusid, illusioon kadus. Samuti üllatusin hiinlaste tänaval röhitsemise ja avaliku kõhutuule kommete üle. Teadsin, et antud rituaal on näitamaks viisakust peale sööki, kuid ma ei osanud oodata, et seda iga nurga peal tehakse. Päris jõhker, kui aus olla!
Soovitan kõigil uude kohta minnes enne kultuurilised eripärad selgeks teha, et vältida ebameeldivusi.
Kõik sekeldused kaalus üles Max Mara moeshow gigantne produktsioon
Selleaastane Max Mara Monopolis pre fall 2017 show toimus eepilises roosade ning lillade tuledega valgustatud Shanghai Exhibition Center‘is. Tegime kaks proovi ning peale seda toimus pildistamine. Mind paigutas disainer grupi ette, sest väidetavalt oli mul seljas kollektsiooni tähtsaim mantel. Enne show’d suutsin ma veel tooli otsa kukkuda ja suure sinika saada, kuid show must go on.
Etendus ise möödus kiiresti, sest kui hasart sees, ei pane suurt midagi tähele. Hiljem, peale showd kuulsin heledat kiljumist: Alex, Alex! Silmasin kirjut gruppi hiina teismelisi, kes lehvitasid ja õhinaga mu poole keksisid.
“We are your biggest fans here in China. Some of us came from other cities just to see you and are staying in hotels tonight. Can you say something to you Chinese fans and do pictures please!”
Tegime mõned selfid. Need mõned minutid olid kogu pikka teekonda väärt, et näha siirast rõõmu plikade silmades.
Tagasilennul juhtus veel ühtteist. Näiteks sattus mu ette istuma eriti kuri meesterahvas, kes mulle täiest kõrist karjus, et ma vait jääks, kui üht telefonikõnet pidasin ning hiljem lennu vältel iga mu pisema liigutuse peale silmi pööritas ja dramaatiliselt ohkas.
Ameerikas maandudes olin üliõnnelik, sest olin üle elanud hullult emotsionaalsed Ameerika mäed koos kõikide tõusude ja mõõnadega.
Kokku olin Hiina pinnal umbes 40h ehk vähem kui kaks päeva. Siiski olen mitmete kogemuste võrra rikkam ja põhieesmärk ehk töö sai edukalt tehtud. Enam kunagi ei tee seda viga, et uusi riike enne reisi ei googelda.
Stay fab and have an even more fabulous end of the year, Alex
instagram@alexandraelizabethljadov
snapchat@alexandraljadov
Alex Ljadov
Alex Ljadov on maailmarändur, kelle reisikohver paikneb hetkel boheemlaslikus West Harlemi korteris. Aeg-ajalt kirjutab ta Edasile oma tegemistest modellimaailmas ja kreatiivsest elust originaalsuse mekas New York’is. Loe artikleid (19)
