Nüüdiskunsti mess Art Brussels toimus tavapäraselt Tour ja Taxis tohututes messihallides. Rahvast oli murdu! Kuigi pilet maksis 20 eurot, mida siingi naljalt sissepääsuks ei taheta välja anda ja kataloog 25 eurot. Millest nii suur huvi?

Esiteks oli ilm messiks ideaalne – külm ja vihmane. Teiseks: inimesed otsivad elamusi. Kõike muud, praktiliselt vajaminevat, saab ju poest ja “asjade ostmisest” ollakse lihtsalt tüdinud. No eks ka kunst on kaup, aga siiski teistlaadne. Nii nagu raamatud, muusika, heliteos, kultuur üldse. Ebapraktiline, mida “ei vajata”. Näiliselt ei vajata. Tegelikult aga aina enam. Vajatakse emotsiooni, mida kunst – või mis tahes looming – pakub. Kolmandaks: vana/vanem kunst on oma paiga leidnud. Paigas on hinnad, väärtushinnangud, “liikvel olev” vana kunst pole enam uudiseks jne. Neljandaks: kollektsionäärid, kunstigaleriid, huvilised, kunstiostjad otsivad uut, põnevat, uudset, üllatavat. Nagu ikka – ihatakse uusi emotsioone ja mis seal salata – “uut kaupa”.

Meedia roll kaasaegse kunsti loomisel

Tunnistan, et kaasaegne kunst – contemporary art – on minu jaoks olnud siiani suhteliselt null-väärtusega nähtus. See lihtsalt ei suuda mulle midagi pakkuda. Või ei oska mina seda hinnata. Olen küll kasvanud üles kunsti keskel, maalikunstnike peres ja hindan väga vanemat maalikunsti, minu eriliseks lemmikuks on modernism-abstraktsionism, aga contemporary art mõiste alla mahtuv ei suuda mind köita. Väga harva, kui miski paneb ütlema “vau!”, “super” või kui tekib tahtmine seda või teist teost omandada või kui miski lihtsalt vaimukuse, teostuse või andeka (taga)mõttega üllatab. Enamjaolt on kaasaegne kunst minus tekitanud vaid küsimärke või pannud õlgu kehitama nagu ikka abitud eneseväljendamis- või epateerimispüüded. Nüüd, kui olen kaasaegse kunsti fenomenist aru saamiseks mõned suurepärased raamatud läbi lugenud, on mul tänapäevase kunstimaailma funktsioneerimisest, hüperhindade tekkimisest, väärtusest ja väärtustamisest tekkinud teatav pilt, mis mind rahuldab ja seega küsimus “miks?” enda jaoks lahendatud. “Reedan” siinkohal, et väärtusel ja hinnal puudub kunstis tihtipeale seos. Eriti nende totaalselt arusaamatute eksorbitaalsete hindade puhul, mis lõpevad nullide jadaga. Siin on sama seos, mis tõsiasjal, et õnn ei ole mõõdetav rahas ja rahaga õnne ei osta.

Ehk teisisõnu – anne ei väljendu alati rahas (pigem küll enamasti või vähemalt  väga tihti, kui mõelda, kui palju on maailmas loojaid, kelle looming vääriks enamat, olgu see siis tähelepanu või hind, kuid kes on jäänud ja jäävadki märkamatuks). Irratsionaalsed  hinnad tekitatakse, selleks on omad mehhanismid ja see on teadlik tegevus. Sisuliselt müügitöö. Kas kunstniku enda (nt Picasso, Warhol jpt) või galerii poolt. Või mõlema ühistöös koos meedia, kunstiteadlaste ja kogu kunstimaailmaga. Meedial on mõistagi ülisuur roll. Ja inimlikul ihal. Vastastikusel ületrumpamisel oksjonitel jne. Aspekte ja tegureid on mitmeid. Lihtlausetega seda ei seleta.

Tõeline kunstnik, kes loob vajadusest luua, sest “talle on antud” (sellest ka sõna „anne“) teemast “kunst ja raha” ei huvitu. See ei ole tema teema. Üldse mitte. Tema teema on tema kunst. Tema looming. Oma teemade lahendamine läbi kunsti vahendite. Tean seda kogemusest lähedaste loojatega. Üks on teose hind kunstiturul ja teine on teose väärtus. Hind on tekitatav, väärtus on. Ja see väärtus võib-olla igaühe jaoks erinev, see võib ilmneda üldises kunstiloo kontekstis jne.

Olles endale üldpõhimõtted selgeks teinud, võin vaadata kaasaegset kunsti juurdlemata ehk siis ilma, et seejuures tekiksid tavapärased vaataja-küsimused: kas see on nüüd siis kunst? Seda võiksin ma isegi teha! No seda suudaks iga 5-aastane lapski! Ja mis selle mõte peab olema? jne.

Lühidalt: 20. sajandi lõpupoolel loobuti sellest, mida eeldas senine kunst, sealhulgas erialased tehnilised oskused ja teadmised ja mõiste “kunst” alla paigutati iga loov aktsioon (tegevuskunst, häppening, mis tahes tehnikas mis tahes „teos“), mida selle tegija ise kunstiks liigitab ja selle pähe välja pakub. Seega, kunstnikuks võis nimetada end igaüks, kes mingi “teose” teeb ja end ise kunstnikuks nimetab. Muidugi veel parem, kui mõni galerii ka selle teose müüki võtab, seda presenteerib ja selle ka maha müüb. Siis on see juba kunstikaup, millel on teatav rahaline väärtus (mitte segi ajada sisulise väärtusega!).

Ja kui tekitada selle ümber meediakära (heas mõttes), ostuhuvi, omandamisiha – siis ongi “kõik korras”, st uus Nimi on sündinud!

Muidugi tulevad siinjuures mängu ka kunstiteadlased, kelle töö ongi kunsti hindamine, liigitamine, lahterdamine, konteksti paigutamine, analüüsimine, hinnangute andmine, tõlgendamine. Tihtipeale ei pruugi need tõlgendused kunstniku enda mõtetega üldsegi kattuda! Ka keelduvad kunstnikud tihtipeale nendest “-ismidest”, mida kunstiloolased neile omistavad. Aga ega enamasti oma tegevust või loomingut ka sel moel analüüsita nagu teeb seda kunstiloolane, kes oskab näha mõjutusi, seoseid, mis toimivad looja puhul ehk alateadlikult, teadvustamatult, varasema kogemuse, õpitu, nähtu pinnalt, tulenevalt üldistest kunstiloo arengutest jne. Ja muidugi annavad tõelise (mitterahalise) väärtuse teosele muuseumid teoseid omandades. Seetõttu kaldun usaldama just muuseume. Kuigi maailma suurmuuseumid on samuti üksjagu haibist mõjutatud ja pole sugugi alati ses suhtes sõltumatud.

Seoses Nimega meenub lugu ühelt meie ajakirjanikult, kes teatas, et oli ostnud ühest vanakraamipoest või -turult ühe meie tuntud naiskunstniku töö mõnekümne euro eest. Järeldus, mida ajakirjanik EI teinud (tema järeldus oli – milline vedamine!) – just selliselt hindas keegi, antud juhul nii töö müüja kui ka poodnik, selle teose väärtust. Sest ta ei teadnud Nime. Vastasel juhul oleks ta küsinud töö eest hinda tuhandetes eurodes. Töö ise ei ajendanud teda aga küsima rohkemat kui see, mida ta küsis. Seda võib panna kunstialase harimatuse arvele, aga just nii hindasid kaks inimest seda tööd oma pilgul ja paremal äratundmisel, otsesel hinnangul, Nimest mõjutamata… Jah, üldjuhul ostetakse ja müüakse kunstis Nime, mitte teost. Aga see on juba liiga triviaalne tõde. Ja ometi see toimib! Ülihästi. Irratsionaalselt hästi! Nimi kunstis on saanud osaks reaalpangandusest, investeerimisest, kapitalipaigutusest.

Mis maksab saiapäts ehk kes on tänapäeval kunstnik?

Jalutasin messil mitu tundi, ikkagi huvitav näha-vaadata, mida tehakse, mida kunsti pähe pakutakse, mille vastu huvi tuntakse. Midagi sellist, mis oleks pannud „vau!“ ütlema, polnudki. Ausust tundsin vaid jaapanlase Tadashi Kawamata töödes, mis tekitasid huvi. Ülejäänu kohapealt tundus tõesti nii, nagu ülal kirjeldatud. Kui mingi „teos“ on tehtud, olengi kunstnik. Ometi on see ikkagi jahmatav, et seintel domineerivad hiigelmõõtudes tööd, mille kohta lasteaias öeldaks „tegin ühe sota-pota, midagi ei tulnud välja“. Kas tõesti on kunst – klassikalises mõttes –  jõudnud oma piiride ammendumiseni ja nn „nüüdiskunsti“ loojatel jääb vaid üle vaatajat mis tahes ekstreemsusega üllatada üritada?

See on mõistagi aina raskem, kaasaegne inimene on karastunud (igaõhtused telepildid maailmakatastroofidest) ja épater le bourgeois on selgelt minevik. Või tagasipöördumine „alge“, alateadvuse juurde, maalides „nagu laps“, „puhtalt ja mõjudeta, veel mõjutamata“ pinnalt? Ka ei köida ega veena mind kunstiteadlaste pingutatud tekstid teoste juurde, nende mõtestamiseks, selgitamiseks. Jah, story võib teose vastuvõtmist mõjutada ja mõjutabki ja kahtlemata ka harib, paigutab konteksti, aitab mõista, uue nurga alt näha jne, aga kokkuvõttes olen siiski seda meelt, et teos kas köidab (ise) või mitte. Ja iga story on siiski pigem selle jutustaja, mitte looja, nägu ning enamus story´sid on eelmiste kordamine, oli nende aluseks siis tõde või pooltõde.

Maailmas on tohutult kunstnikke ja kunsti, aga millisel alusel teevad valiku galeriid? Kokkuvõttes on ju nemad need, kes „otsustavad“, kas keegi on “kunstnik” ja väärib esitlemist või mitte. Mis oleks parem, kui neilt otse küsida?

Rahvusvaheline mess pakkus selleks suurepärast võimalust. Esitasin niisiis selle küsimuse nii Brüsseli, Viini, Londoni, Müncheni kui Los Angelesi galeriidele-galeristidele. Selline veidi ootamatu ja otsekohene küsimus muutis kõik galeristid esmalt kuidagi ettevaatlikeks. Umbes nii nagu oleksin küsinud pagarilt tema hästi müüva saia retsepti. Kui aga nähti, et taipan ja mõistan, mida mulle öelda tahetakse, tekkis siiras vestlus.

Esmalt nimetasid kõik muidugi haakuvust galerii “programmiga”, kunstniku isiku ja loomingu haakuvust-sobivust galeriiga, stiili jne. Nentisin, et vanema kunsti puhul on “programmi” mõiste mõistetavam; kes on spetsialiseerunud Hollandi natüürmortidele, kes modernismile, kes impressionistidele jne, aga kaasaegses kunstis, mille mõiste alla võib paigutada mida tahes – olgu või kastitäis vana jalgratta detaile, valge lõuendi, katkise uksepiida või – just name it, nagu öeldakse. Seepeale avati end enam ja vastused olid enam-vähem samad: seda on raske lühidalt öelda, ühest retsepti pole, see on tihti aastatepikkune koostöö, kunstniku isik ja tema looming peab galeristiga sobima, haakuma, teda huvituma panema jne. Ja lõpuks väljendati ka iva: loomulikult peab galerii nägema kunstniku töödel müügipotentsiaali. Igati mõistetav. Galerii on ju isemajandav ettevõte, mis saab tegutseda ainult siis, kui ta toodab kasumit. Lihtne ja loogiline. Mingist idealismist ja heategevusest ettevõte ei püsi. Niisiis mõtleb galerist oma ostjaskonnale, sellele, kes on tema kliendid ja mida nad ostaksid. Ehk teisisõnu – mida ta suudaks neile „omandatavaks“ muuta. Kokkuvõttes – kogenud galerist tunnetab, „mis võiks minna“ (müüa), ühest reeglit siin pole.

Lõpetuseks selle messikülastuse kõige erilisemast kogemusest.

Nägin ühe boksi seinal kolme joonistust, kõik üksteise kohal, klaasi all, tavalisel paberil, harilik pliiats. Motiivideks inimkehad, umbes nagu keegi oleks esimest korda joonistada püüdnud (see ei ole kaasaegse kunsti messil nüüd muidugi mitte midagi erilist, pigem juba tüütult tavapärane). Pilk langes siiski sildile autori nimega: Jean-Michel Basquiat (1960-1988). Nimi oli tuttav äsja loetud kunstiraamatutest, varem polnud seda kuulnudki, kuigi Euroopa suurmuuseumid nähtud ja kunstimaailm pole võõras. Basquiat oli kahjuks narkootikumide üledoosi surnud afroameeriklane, kelle töö müügihind on esmakordselt ületanud kaasaegse kunsti turul 100 miljoni dollari piiri!

Küsin huvipärast galeristilt 3 joonistuse hinda. Saan vastuseks “480, kõik 3 joonistust kokku” ja kohe suunatigi minu juurde kena noormees, galerii omanik. Jõuan enne märgata mõttes tekkinud ratsionaalset arutluskäiku: ilmselt pole see SEE Basquiat, 480 euroga võiks ju isegi osta. Kui tahaks. Aga teisalt – ikkagi sellised algelised joonistused, no miks mitte. Noor galerist tunnistab, et jah, see on tõesti SEE kuulus Basquiat ja kõik kolm tööd müüakse koos, küllalt soodsa hinnaga –  480 – ning lisab siis “TUHAT” muidugi. Ei hakkagi teesklema, et pean seda –nagu oleks asjatundlikule messikülastajale kohane – igati normaalseks hinnaks, vaid ütlen ausalt: see on uskumatu! „Yes, it´s incredible. It´s crazy!“ vastab sama otsekoheselt galerist ja lisab, et äsja oli Basquiat´ näitus Louis Vuittoni peakorteris Pariisis ning hiljuti müüdi üks tema töö hinnaga 80 miljonit, pole vahet, kas dollarit või eurot. Seda pisiasja ei hakanud ma enam täpsustama. Tegu oli küll maaliga, nendib galerist väikeseks õigustuseks ning tõdeb veelkord „It is crazy“. Tema näoilme on seejuures veidi lustlik nagu tahaks ta öelda: see on küll absurdne, aga meil pole selle vastu midagi, niikaua kui me sellelt profiiti lõikame ja kui ollakse nõus selliseid summasid maksma.

Lahkume teineteisest mõistva naeratuse saatel, sest galeristi ootab äsjane ostja, kellele just tööd sisse pakitakse. Teisedki galeristid tõdevad, et mess oli igati edukas ja müük päris hea. Kaasaese kunsti turg „buumib“ – nagu öeldakse.

Hanna Miller

Hanna Miller on ajutiselt Brüsselis elav vabakutseline tõlkija ja ajakirjanik. Loe artikleid (5)