On teil kunagi tekkinud kiusatus avada mõni intrigeeriva olemisega uks ja avastada maja, mis selle taga peitub? Või olete seisnud mõne Tallinna uue – või ka vana – torni ees ja mõelnud, milline vaade sealt linnale avaneda võiks? Eesti Arhitektuurikeskuse produtsentidel Eve Arpol ja Maria Kristiin Petersonil tekkisid need kiusatused ja küsimused ning nende vastuseid näevad 27.–28. aprillil kõik – sest vastuste saamiseks tõid nad esmakordselt Tallinna 1990ndatel Londonist alguse saanud ja tänaseks juba viiel kontinendil toimuva arhitektuurisündmuse Open House.
Kuidas teil tuli mõte, et Open House’i võiks korraldada ka Tallinnas?
Eve: See tuli Helsingis aastal 2017, täpselt enne eelmist Tallinna Arhitektuuribiennaali, kui kohtusime Helsingi Open House’i tegijatega.
Maria: Kuulsime sellest, aga seal ei tekkinud kohe otseselt plaani. Plaan hakkas idanema, kui Arhitektuuribiennaal, mida samuti korraldame, sai läbi. Meil oli ajurünnak, mida biennaalidevahelisel perioodil Tallinnas veel teha võiks. Open House oli vastus.
Eve: Kohe seejärel sõitsime Londonisse Open House’i seminarile, kus olid kohal kõikide maailma linnade esindajad, kus Open House tänaseks toimub. See oli meie õnn, et seminar just siis toimus, ja see oli tegelikult ka esimene kord ajaloos, kui kogu Open House Worldwide’i pere kokku sai. Victoria Thorntonil (Open House’i asutaja – toim.) oli muidugi suurem missioon. See konverents polnud lihtsalt know-how’ vahetamine ja info jagamine linnadele selle kohta, kuidas üritust paremini läbi viia. Sellele poolele oli pühendatud üks päev. Teisel päeval toimusid ikkagi linnaehituslikud konverentsid ja ettekaneded. Alvar Aalto sümpoosionil olid samad esinejad.
Miks Open House’i Tallinnale vaja on?
Eve: Inimesed võiksid olla teadlikumad ja tundlikumad neid ümbritseva ehitatud keskkonna suhtes.
Maria: Ühest küljest on see ka nõudluse küsimus – seda nõudlust on näidanud avatud majade programmid, mida Arhitektuurimuuseum on korraldanud. Alati on huvilisi, alati on grupid täis.
Inimesed tahavad oma linna näha, tahavad minna. Neid on huvitab, mis toimub.
Aga Arhitektuurimuuseumil on ikkagi nišipublik, kelleni jõuab see teadmine ja need tuurid. Meie hakkame Open House’iga seda võimalust ka laiemale publikule pakkuma.
Eve: Minu jaoks teeb Open House’i huvitavaks see, et kui tavaliselt lähed hoonesse sellepärast, et seal asub mõni teater, muuseum, kohvik – ei lähe kunagi hoone enda pärast –, siis Open House’i ajal lähedki just hoone enda pärast.
Publikuhuvi on kindlasti suur. Aga millised olid esimesed objektid, mille haldajate poole pöördusite sooviga, et nad avaksid oma uksed? Milline oli nende reaktsioon?
Eve: Tallinnas on praegu tekkinud nii palju põnevaid piirkondi, kus endistest väga suletud tehasteterritooriumitest ja -hoonetest saavad elu-, äri ja kultuurialad. Dvigatelist on saanud Ülemiste City; tekkinud on Noblessneri sadamalinnak, Rotermanni kvartal, Koplis areneb Põhjala tehas. Hakkasime nendest pihta.
Maria: Kui hoonete valikut tegema hakkasime, siis võtsime alateemaks Tallinna vaated. Mõtlesime, kus saab veel rõdule, kus saab veel katusele, kus näeb jälle uut vaadet linnale. Nii mõnedki hooned on programmi selle mõttega valitud. Kõik, kes ei ole paanilised kõrgusekartjad, naudime ju linnavaadet, eriti oma kodulinnale avanevat uut vaadet.
Olete programmi kokku pannes läbi käinud üle 40 hoone – mis on teie enda jaoks need kohad, kuhu kindlasti soovitate minna?
Eve: Minu jaoks on need kohad, mille olemasolu ma ise Tallinnas elades ei teadvusta. Või mis tõesti on muidu nii suletud, et sinna ei pääse. Kui ma enda peale mõtlen, siis olen olnud üsnagi ignorantne Ülemiste suhtes – see on lihtsalt üks koht lennujaama juures, mis jääb kesklinna sõites tee peale. Aga tõesti, see vaade, mis sealt ülevalt tornist avaneb – 360-kraadine vaade Tallinna linnale –, on täiesti uus rakurss linnale.
Vanadest tehasepiirkondadest soovitaksin kindlasti veel Lutheri masinasaali, kus praegu töötab Äripäeva toimetus.
Maria: Mina tooks välja kirikud. Ma ise pole väga suur kirikuskäija ja minu jaoks on põnev minna ja vaadata neid. Muidu sõidad autoga mööda, ei märkagi neid linnapildis, muutuvad lihtsalt üheks majaks majade reas.
Kindlasti on Open House’i ajal kõige suurem tung just eriti suletud kohtadesse. Ent kõige suletumad pole tegelikult saatkonnad, seda on kodud. Kui paljud kodud oma uksed avavad?
Eve: Programmis on 40 hoonet, tahtsime läbilõiget – et oleks nii kontoreid, muuseume, kirikuid, parke kui surnuaedu ja loomulikult ka seda, et mõni kodu oma uksed avaks. Meil on Pirita teel arhitekt Irina Raua loodud kortermajas korter ja üks korter Rotermanni kvartalis. Viimane just selle mõttega, et kui sinna kvartalisse satud tavaliselt poodi, kohvikusse või spordiklubisse, siis ei teadvustagi seda, et seal on ka eluruumid. Kui selle Open House’i raames läbi käid, siis muutub rummitunnetus teiseks, oled näinud linna uue nurga alt ja avastanud selle koha uued tahud enda jaoks. Ja Kopli liinidel on juba näha, millised hakkavad olema sealsed tulevased kodud Peeter Pere projekteeritud majades.
Linnades nagu London, New York ja Sydney on osalt staararhitektide loodud majad need, mis suure osa publikut igal aastal Open House’ile tõmbavad. Mis siin publikut käivitama peaks, kui meil maailmanimede töid välja käia pole?
Eve: Me isegi ei jälginud seda, et hetke kuumemad nimed Eesti arhitektuuris oleksid esindatud. Pigem jälgisime seda, mis linnas silma paistab ja kuhu ka endal oleks põnev sisse minna. See on paljudele kohtadele lugude jutustamise võimalus. Võimalus rääkida arhitektuurist – mitte kuivas Vikipeedia teksti vormis, vaid võimalus rääkida lugusid, mis nende hoonetega seonduvad.
Kui käisime Ülemistes vaatamas hoonet nr 95, siis meid viidi kokku Varvaraga, kes on seal 50 aastat tööl olnud. Läks 17-aastaselt treialiõpilaseks, kohtas Dvigateli spordisaalis oma elu armastust ja nüüd tegutseb ikka veel seal – praegu küll kinnisvaraga. Selliseid lugusid on tore kuulda, neid inimesi on huvitav kohata.
Vabatahtlikud on need, kes kaks päeva järjest viivad hoonetes ja kvartalites läbi ekskursioone – kes need inimesed on?
Eve: Vabatahtlikuks astumise üleskutse oli suunatud väga laiale ringile, kõikidele kultuuri- ja arhitektuurihuvilistele inimestele. Kõige noorem on 17 ja kõige vanem on 74. Meil on eriti hea meel näha, et ei tule ainult väga noored inimesed, et meil on väga palju keskealisi ja vanemaid inimesi, kellel on selgelt huvi valdkonna vastu ja kes tahavad oma aega panustada Open House’i läbiviimisesse.
Esimesel Tallinna Open House’il leiame tegevust kõigile, kes soovivad kuidagi oma panuse anda. Maailmas on Open House’i üritused kasvanud nii suureks, et paljud linnad võtavad vabatahtlikud “tööle” konkursiga. Näiteks Thessalonikis oli möödunud aastal 1000 kandidaati, kelle seast valiti välja 500.
Austraaliast on Melbourne hea näide, kuidas Open House on kasvanud peaaegu et aastaringseks sündmuseks, mille raames toimuvad loengud, seminarid, arutelud. Kas näete, et see võiks ka Tallinnas kasvada millekski muuks kui üks nädalavahetus?
Eve: Asjadel on tendents kasvada.
Maria: Open House kaasab tugevalt kohalikku elanikku. Kui vaadata, palju on Tallinnas viimasel ajal hakanud toimuma arutelusid linnaruumi üle: sadama-ala, rannajoon, Reidi tee – on näha, et inimesed tahavad kaasa rääkida. See on väga teretulnud.
See annab Open House’ile võimaluse olla selleks platvormiks, kus iga inimene saab linnaruumi teemal kaasa rääkida, mille raames võiksid toimuda foorumid, diskussioonid.
Eve: Open House’i formaat on väga kaasav. Seda nii külastajatele kui ka läbi selle, et igal huvilisel on võimalus tulla vabatahtlikuna appi.
Maria: Kõrvalt vaadates mulle näibki, et tegelikult võidavad sellest kõige rohkem just need, kes löövad kaasa vabatahtlikuna. Nad saavad ühe hoone natuke nagu enda omaks, väga selgeks. Kui palju elus ikka saad olla mõne suure ja esindusliku hoone esindaja.
Kas see on üllatav, et Open House on maailmas nii suureks kasvanud? Muus mõttes paranoilisus ja ettevaatlikkus maailmas suureneb, planeeritakse müüre, tugevdatakse kontrolli. Aga siis ühe sündmuse raames avatakse kõigile huvilistele tasuta kõikvõimalikke hooneid.
Eve: Maailm liigubki kahes suunas. Kalamaja päevadel teevad ju ka kõik oma hoovid ja isegi kodud lahti. See on vastureaktsioon hirmule.
Maria: Ilmselt inimesed tunnevad vajadust selle kogukonnatunde järele, ka suures linnas. Ühest küljest ehitame müüre, teisest küljest tahab inimene, et linnaelanikuna ta tunneks oma linna ja saaks selle soppidesse ja nn tagaruumidesse. Selle järele on suur vajadus.
Open House maailmas lähikuudel
- Open House Helsingi 17.–19. mai
- Open House Rooma 11.–12. mai
- Open House Vilnius 27.–28. 04
- Open House Rosario (Argentina) 11.–12. mai
- Open House Basel 18.–19. mai
- Open House Milano 25.–26. mai
- Open House Melbourne 27.–28. juuli
* Märkus: Loo autor aitab ürituse toimumisele kaasa, olles üks paljudest foto- ja kommunikatsiooni vabatahtlikest.
Silvia Pärmann
Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (276)