Mõni päev tagasi läksin pisut enne tunde oma klassi nagu ikka. Sattusin peale midagi elavalt arutavatele poistele just siis, kui üks neist teistele hüüdis, et vihkab Winstonit. Loomulikult äratas minus uudishimu küsimus, miks vihkab leebe laps kedagi nii kirglikult, et peab sellest klassivendadele teada andma esimese asjana kohe hommikul. Ja üldse, kes on Winston?
Selgus, et ei kumbki minu kahest tuttavast Winstonist, ei legendaarne peaminister ega mees aastast 1984, vaid ahv, mitte tavaline pärdik, aga eriline, võimetega ja puha, kes vaevu pääses minema ühest laboratooriumist ja võitleb nüüd inimlikkuse poolel, missioonil, milles teda kõvasti aitavad ülivõimed ja ägedad relvad. Kogu tegevus toimub “Overwatch’is”, arvutimängus, millel on kümneid miljoneid mängijaid.
Uurisin asja lähemalt. Kõigepealt rabas mind, millega kirjandus peab konkureerima. Need värvid, muusika, tempod, pilt, lood ise on lummavad. Olen ju varemgi üht-teist sellest valdkonnast näinud, aga nüüd nähtu teeb mind araks. Mis võimalused on paljal trükimustal paberil, kui konkurendi kasutada on sellised hüpnootilised vahendid? Ja kuigi inimese fantaasia on võimsaim kõlakoda, mille seesama trükimust helisema paneb kõikides registrites, siis ikkagi – kas kirjandusel on üldse mingit võimalust jõuda lasteni kõige selle keskel? Ma ei ole kindel, et on. Olen juba näinud, kuidas lugeja laps kaob arvutimängudesse nii, et raamatud riiulis nutavad.
Olen alati pidanud arvutimänge üldiselt kahjulikeks, kirjandusega võrreldes alaväärtuslikeks. Põhjusi on palju, üks on see, et arvutimängud ei arenda empaatiavõimet. Ometi, poistega sel teemal rääkides sain teada, et on mänge, kus tekivad tugevad tunded. Mitte ainult primitiivsed viha või rõõm kaotuse ja võidu üle, vaid arvutimängudeski on tegelasi, kellele mängija kaasa elab sama moodi nagu mõnele raamatutegelasele.
Kirjanduse oluliseks väärtuseks olen pidanud ka seda, et lugeja on sunnitud vastu võtma moraalseid otsuseid. Hea kirjandus teeb seda märkamatult, “Pal tänava poisid” näiteks või “Roostevaba mõõk” või “Augud”. See, et ka mõned arvutimängud seda suudavad, oli minu jaoks uudis. Lisaks “Overwatch’ile” oskasid poisid nimetada veel mitut, tõsi küll, paljude vanemate painajat “Fortnite’i” nende hulgas ei olnud. Ja poistel silma märjaks ei olnud võtnud veel ühegi arvutimängu tegelase saatus, nagu siis, kui Nemecsek sureb.
Usun endiselt, et hea raamat suudab pakkuda arvutimängust enamat, aga kuidas panna lapsed lugema? Tihti on kirjanduse tund ainukeseks põhjuseks, miks meie lapsed veel juturaamatu kätte võtavad. Ka vanemad, kel veel on mälestusi lugemise mõnust, meelitavad oma lapsi raamatute juurde. Mis saab siis, kui praegused lapsed saavad emadeks ja isadeks, seda ei tea keegi. Võib-olla jääbki ainsaks meelitajaks ja sundijaks kool. Kui nii, siis peame hakkama kirjandust õpetama hoopis, võib-olla tundmatuseni teist moodi. Võib-olla, käsi ei tõuse seda kirjutama, paluma liitlasteks isegi arvutimängud.
Ma parem lõpetan nüüd. Nii palju segaseid mõtteid tekitab iga kirjutatud lause minus endaski, et on oht päris rappa minna omadega. Lähen uurin asja edasi. Kui minust enam kuulda ei ole, siis teate, kuhu kadusin.
Igor Kaasik
Igor Kaasik on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana. Kord kuus kirjutab ta Edasile koolielust nii nagu see klassi eest välja paistab. Loe artikleid (22)
