Paide linnas on seitse kuud tegutsenud energiat ja ideid tulvil teater, mida veab kuus noort meest: lavastaja Jan Teevet, teatrijuht Harri Ausmaa ning näitlejad Kirill Havanski, Ursel Tilk, Joosep Uus ja Johannes Sepping. Teater ise on senistes lavastustes ja oma manifestis rõhutanud soovi inimesi ühendada ja inimlike kohtumiste kaudu kogukonnale uut energiat sisse puhuda. Iiris Viirpalu vestles teatrist, kogukonnatunde loomisest ja ühiskonna hetkeseisust Jani, Harri, Johannese ning Joosepiga.

Nii palju kui teie manifestist ja sõnavõttudest kajama on jäänud, huvitab teid eelkõige kogukond või sünergia etendajate ja publiku vahel.

Jan: Jah. Tänapäeval teatrit luues tuleb kasutada teisi mudeleid kui 19. sajandil. Üritades sõnastada, miks teatrit vaja on, sai põhimõtteks inimeste kokkutoomine: anda võimalus ühes ruumis päriselt kokku saada. Pärast seitset kuud on see ülesandepüstitus endiselt täpseim. Koosolemine on kaduv nähtus.

Johannes: Eriti väikses kogukonnas. Oleme kuulnud kohalikelt, et paljud pelgavad välja tulla ja oma asja ajada. Anname endast parima, et luua kogukonnatunnet.

Mida see teilt nii loovisikute kui ka lihtsalt inimestena nõudnud on? Kas on tulnud maha võtta barjääre või ületada võõristust?

Harri: On erinev, kas oleme mugavustsoonis, tuleme kell 7 lavale ja lähme pärast seda kardinate taha tagasi või kohtume inimestega ka teistes hetkedes ning situatsioonides. See on teine tasand.

Joosep: Teatri alustamine nullist on mugavustsoonist väljarebimine. Kogu austuse juures lavakunstikooli vastu, koolitatakse seal tegelikult repertuaariteatrite kaadrit, mis on ka loogiline. Kui me Paidesse tulime, pidime kohe leiutama uusi viise, kuidas töötada.

Jan: Lonely Planet pole ju välja andnud käsiraamatut “Kuidas luua Paidesse teatrit?”.

Ühelt poolt olete pööranud tähelepanu pealetulevale põlvkonnale – käivitasite teatristuudio –, samas istub teie etendustel palju eakaid. Kas olete tajunud, et vanem põlvkond ei soovi osaleda või kaasa rääkida, on harjunud neljanda seinaga?

Joosep: Paljud inimesed on kaasa tulnud tänu sellele, et neil pole osalemise kogemust. Ma ei tea öelda, kui hästi meie publikuliikmed tajuvad teatrit, mis mängib publiku ja etendajate vaheliste piiride ületamisega, aga paljude jaoks on see uudne kogemus.

Jan: Tihti küsitakse, miks me ei tee lihtsalt komöödiat. Inimesed tahavad ju klassikalist teatrit, naerda, argise unustada. Ent tundmatuga kohtumine võib toimida ka vastupidisel moel: inimesi avada, tuua nad tõesti kohale. Kui meil oli “Kaitseala” läbimäng, siis stseenis, kus mängitakse läbi Johannese unistus Kuule lendamisest, tuli üks vanaema nii kaasa. Tõi meile pärast veel moosi ja piima, käis teatris külas.

Johannes: Ta ütles naljatades, et tahaks mu lapsendada. Paar päeva hiljem poes kohtudes ta palus vabandust, aga ütlesin, et sellise asja pärast pole vaja vabandust paluda. Kui aga rääkida klassikalisest teatrist, siis Paides annavad külalisetendusi ka teised teatrid, seega publikul on valik.

Suvelavastus “Eesti jumalad” käsitleb eestlaseks olemist tänapäeval. Kuidas teile tundub, mis on teatri roll kogukonnas üldiselt, kas see alustasand: tuua kokku ja esitada küsimusi?

Harri: Ma arvan, et kui suudame inimesed kokku tuua ja sealjuures veel elamust pakkuda, hakkavadki mingid järgmised protsessid toimuma. Usun, et meil on oluline roll linna elu elavdamisel. Saame seda teha nii etenduste kui ka teistsuguste kohtumiste näol.

Jan: Mulle tundub, et ühiskondlik või kogukondlik probleem on sageli selles, et inimesed tunnevad, et nad on oma mõtete ja tunnetega üksi. Lavastus “Kaitseala” seadiski eesmärgiks päriselt kokku saada.

Teater on ju mäng, aga kuidas publik sinna mängu nii kaasa tõmmata, et nad poleks selle kahe ja poole tunni jooksul üksi? Et neil oleks vähemalt valik olla koos meiega.

Johannes: Kuigi rääkisime lavastuses palju teatrist, siis meie üldine kontseptsioon oli luua teatrilaval võimalikult kogukondlik õhkkond. Ehk jõuavad selle kaudu ka olulised mõtted või ideed paremini kohale.

Kuidas kogukondlikku õhkkonda etendusel luua? Kas selleks on trupi poolt vajalik eelnev ausus, valmidus jagada oma muresid ja hirme, pöördumine inimlike teemade poole?

Johannes: See oli meie suund küll. Üritasime liikuda sinna, et me poleks mitte näitlejad kohtumas publikuga, vaid inimesed kohtumas inimestega.

Jan: Inimesed, kes on siis juhtumisi ka professionaalsed teatritegijad. Sellepärast ka teema teater, mis on meile kõige tuntum ja lähem. Oluline on ka võimalus eksida. Minu jaoks ongi kõige olulisem võimalus eksida teatris, kus minnakse üldiselt kokkulepitud radu pidi.

Joosep: Kui see õnnestub, on võimalik tabada teatav haavatavus. Sellega saab inimene juba isiklikult samastuda.

Johannes: Meil on ka vanasõna “eksimine on inimlik”.

Eestis on juttu olnud sotsiaalkriitilise teatri vajalikkusest. Kuivõrd teie sotsiaalkriitikaga suhestute? Kas plaanite tulevikus poliitilisi teemasid käsitleda?

Jan: See on hea küsimus ja oleme seda arutanud, arvestades et Eesti poliitiline olukord on praegu, nagu ta on. Kindlasti ei soovi me kogukonda ja inimesi rohkem lahku viia. Teater võiks olla koht, kuhu tulla rahumeelselt kokku, kus saab rääkida, mõtteid vahetada, näha mitut perspektiivi. Näitleja elukutse on ses mõttes võimas, et see eeldab inimeselt mitme perspektiivi või hoiaku kujutlemist. Oskust jätta oma nägemus siia ja asetada end teise inimese olukorda. Ma ei oska öelda, kas ühel hetkel tekib projekt, mis on otseselt päevapoliitiline või sotsiaalkriitiline. Vaatame. Aga me mõtleme kogu aeg aktiivselt kaasa.

Johannes: Kõik, mida teatris teeme, on ju ühiskonna peegeldus. Jan ise on öelnud, et kaasaegset teatrit ei saa olla, sest tegutsev teater on kaasaegne.

Mis teemad teil praegu hingel on, kui teater kõrvale jätta ja liikuda ühiskonna juurde?

Jan: Ooh… Teatri võlu on selles, et me saame ühe teemaga tegelda süvitsi kolm kuud, prooviperioodil uurida, mõelda ja alles siis minna lavale ja midagi välja öelda. On aega, mille jooksul mõtted saavad selgineda. Tänapäeval juhtub aga sageli, et mõtted ei selgi. Mõtted karjutakse välja hetkel, kui need tekivad, mõtlemata, kuidas need võivad mõjuda, kellele ja kuidas haiget teha. See on minu arvates ohtlik: valimatu sõnade loopimine, mõtlemata, et sõna levib tohutult kiiresti.

Harri: Eile tuli uudiste tõttu jutuks, et kas eestlane on muutumas. Kui muidu on eestlane alati olnud pigem rahulik tüüp – läheb koju, viskab kivi põõsasse ja ütleb vaikselt abikaasale: “Kurat, nüüd on halvasti!” – siis nüüd on ta valmis teisiti käituma.

Johannes: Samas, just tuli välja Tanel Toomi “Tõde ja õigus”, meie tegeleme ka Tammsaarega – eestlane ikkagi hoiab oma tõest ja õigusest kinni.

Jan: Kui lavastaja Merle Karusoo andis ETV-s aastalõpuintervjuu, rääkis ta, et eestlaste probleem on pika plaani puudumine. Meil oli üks suur plaan, iseseisvuda, ja kui see ära tehti, siis uut plaani ei kujunenud. Liiguti ühes suunas, varem ei olnud ühiskondlik vahe nii suur, nüüd on see aga kärisema hakanud. See on ka lavastuse põhiteema: mis meid üldse seob? Kui räägime iga päev sellest, mis meid eristab, unustame, mis meid ühendab.

Johannes: Seisma ei saa jääda, maailm liigub ju edasi.

Jan: Oleme selge valiku ees: kas minna edasi koos ülejäänud maailmaga ja leppida, et maailm on muutumises, või hoida status quo’d. Aga kui ühel hetkel märkame, et maailm on kaugele jõudnud, kärisevad püksid lõhki, vahe on nii suur.

Mis on kunsti roll murrangulistel aegadel?

Jan: Küsida. Proovida pakkuda läbimõeldud dialoogi, alternatiivi poliitikute valimisvõitlusele. Kunstnik ei tohiks muganduda, vaid peaks küsima tõe järele. Igatsus tõe järele võib olla filosoofiline ja romantiline, aga lootus püsib.

Joosep: Need on suured küsimused, me oleme noored, värske teater. Meil pole vastuseid ega lahendusi, aga jääb lootus, et inimene saab midagi ära teha. See ei luba jääda mugavaks. Meid trupina ühendabki see, et me seisime valiku ees: kas valida repertuaariteatri sissekäidud tee või seiklus.

Jan: Praeguses ajas elamine on üsna suur seiklus. Mulle tundub, et aeg on lõpuks kunstnikud üles raputanud – olgu see Trump, prantsuse kollavestid, kliima, Eesti poliitika. Kunstnikud küsivad, mida nad teha saavad. Teatril on ka vastutus jätta vahepeal ütlemata. Jälgida ja oodata. Kuhu me liigume, kui me ei ütle kohe välja? Vaikimine pole alati lahendus, see ei päästa, aga…

Kas indiviiditasandile minek, kohtumine inimesega on viis, kuidas teater saab kriisiajal panustada?

Johannes. Teater ongi kõige isklikum meedium.

Jan: Siin on võimalus olla isiklik, mitte pihiisa, aga aktiivne ärakuulaja. See ei pruugi tähendada, et publikuliige räägib. Kuulamine saab toimuda ka nii, et meie räägime, aga pakutud teemade käigus saavad inimesed oma mõtted ise läbi mõelda.

Joosep: Kui me igapäevaselt Paides oleme, siis alati ei märka, kas sellest on kasu. Aga teinekord näed teatrimaja töötajate õhinast, et siin toimub midagi. Individuaalses plaanis on sel oluline koht, et kohalikud näevad, et elu käib. Näiteks meie läbi viidud kliimaaktsioon Paide keskväljakul oli noorte jaoks oluline.

Tahame Paide tuua iseendale lähemale. Ehk inimesed märkavad, et siin saab midagi kogukonna heaks teha. Kes teeb, kui sina ei tee?

Ma küsin lõpetuseks teilt igaühelt, mis on teile oma töös praegu kõige käivitavam ja huvitavam?

Johannes: Paide pakub siiani võimalust küsida, otsida, katsetada. See on mõneti lavakunstikooli jätk. Leida üles teatrimaagia.

Joosep: Käivitab see, kui jõuad tagasi seikluseni. Saan küsida otse neid küsimusi, mis minu südant vaevavad, kohe probleemid ja ideed välja käia ja nendega tegelema hakata . Tunne, et saan ise midagi muuta – ses mõttes olen klassikaline lumehelbeke.

Harri: Käivitab küsimus, kuidas inimesteni jõuda. Pikalt selle pealt ei sõida, et oleme Eesti kõige uuem teater. Mis inimesi meie juures huvitab? Mis kõnetab? Ja kuidas kõike teha kuue inimesega?

Jan: Meilt küsitakse, miks me ei lähe suurtesse institutsioonidesse midagi muutma. Teatris, mis on kõige institutsionaalsem kunst, on oluline otsida uusi võimalusi. Reis tundmatusse on minu jaoks esmane.

Kui panete end publiku kingadesse, siis mida inimene teie etendustelt saab?

Joosep: Loodetavasti terve spektri: laginal naerda, tunda piinlikkust, mõelda end teise inimese kingadesse.

Johannes: Tunde, et tema kui publikuliige on vajalik.

Joosep: Ning kutse panustada millessegi, mis on kordumatu.

Jan: Loodame, et publik mõistab, et nende kohalolek teeb etenduse eriliseks ja kordumatuks. See pole sama õhtu, kui saalis on teised inimesed.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (51)