Mind on lapsest saati huvitanud kogu aeg nii paljud asjad, et suurim väljakutse on need kuidagi ühte elusse mahutada. Enne fotograafiani jõudmist kaksteist aastat tagasi ei suutnudki ma ühe kindla valdkonna küljes püsida ja see tekitas üksjagu frustratsiooni.
Fotograafia sobib mulle, sest tulen pildistamast tagasi millegagi, millel juba on vorm ja väärtus. Minu pildistamise stiil on ka selline, et vormistan idee maksimaalselt kohapeal ära, pidades silmas ka töötlemise võimalusi. Järeltöötluses ma mingeid imesid ei tee ja palju ei katseta, lihtsalt vormistan pildi nii, nagu see mul peas oli. Kõige üldisemalt: mulle meeldib elu fotograafias. Mind huvitab fotograafia nii loominguna kui ettevõtlusena ja võimalus mõlemas lõpmatult õppida ja areneda.
Kõige rohkem on mind inspireerinud elu. Looming on minu jaoks parim õpetaja. See sunnib pidevalt ennast ja ümbritsevat analüüsima. Kvalitatiivset hüpet ei tule, kui ei saa üle nendest asjadest enda sees, mis tagasi hoiavad. Lõputult inspireeriv on püüe aru saada. Igapäevatöös inspireerivad mind tähtajad. Võid olla kui tahes loominguline, aga kui sa hommikul voodist üles ei tõuse, on sellest vähe kasu.
Enesega rahuloleva eestlase ilus hommik
Käesolev foto on reklaamitöö ja lavastatud toidufoto jutustus. Kõige üldisemalt räägib see meile toidukultuurist teatud ajal ja teatud kohas. Ja kuna tegemist on lavastusega, siis pole see tõsielu, vaid muinasjutt, konstrueeritud reaalsus. Nii et suur küsimus, mis tuleb koos tellijaga vastata on: mida me tänaseks kokku keedame? Me jutustame enesega rahuloleva eestlase ilusast hommikust, et tekitada isu juustupannkookide järele.
Eesti tootjalt Eesti tarbijale pakutavat on minu jaoks kõige lihtsam stiliseerida, sest olen rohkem kui 10 aastat kogunud toidufoto rekvisiite: nõusid, söögiriistu, köögitekstiile ja kõikmõeldavaid topsikuid, nii et võin neid vastavalt soovitavale värvile või meeleolule grupeerida. Ilmselgelt need kõik ei mahu kodustesse köögikappidesse, vaid vajavad spetsiaalset hoiustamist. Nõude kollektsioneerimine on üks tööga seonduv hobi ja vahel jääb näppu ka mööblit. Näiteks olen kokku ostnud ka söögilaudasid, mille hoiustamine on juba natuke suurem probleem. Aga see kõik on köömes võrreldes maailma suurte toidufotostuudiotega, kus on valmis ehitatud mitmeid eri stiilides kööke ja söögitubasid.
Toidufoto puhul on äärmiselt oluline ajastamine, sest suurem osa toitusid kaotab seistes silmnähtavalt oma värske väljanägemise.
Kui pildistan stuudios või kodus, siis enamasti saab toidu pärast ära süüa. Loomulikult on see jahtunud, närtsinud, räsitud, sisaldab vormi hoidmiseks söödamatuid komponente, nagu hambatikke, majapidamispaberit jms. Vahel on toitu välimuse huvides vähem kuumutatud: nt aedviljad, punane liha või hooletult maitsestatud, kuna maitse ju ei jää pildile – aga pildil on ikkagi 99% juhtudel päris toit.
Restoranides pildistades sõltub pererahvast, kas kõht saab täis või jääb tühjaks. Sagedamini saab täis. Nii et võib küll öelda, et see on töö, mis toidab.
Katrin Press on Eesti üks hinnatumaid toidufotograafe.
