Minu isiklik favoriit oleks Isamaa. Nüüd, kui Helir-Valdor Seederi põhiline valimislubadus pensionifondide teemal planeeritavasse koalitsioonileppesse ilmselt sisse ei lähe, oleks tal lihtne öelda, et jah, lootsime, et meie ühisosa nende partneritega on suurem, aga tuleb välja, et ikka ei ole. Reformierakond tõenäoliselt aitaks tal päästa oma nägu näiteks lubadusega luua komisjon, mille ülesanne oleks II samba toimimine põhjalikult läbi analüüsida ja vajadusel viia läbi reformid.

Võita oleks Isamaa juhil nii mõndagi: ministriportfell oleks talle suure tõenäosusega kindlustatud ka Reformierakonna, Isamaa ja sotside koalitsioonis, küll aga lõpeks liikmete hulgaline erakonnast lahkumine ning kriitika praeguse protsessi aadressil. Ja see võib praeguse tendentsi jätkudes viia lõpuks selliste erakonnasiseste vastuoludeni, mis ei lubakski tal endal juhina jätkata. Kui Keskerakond taganemisega ette jõuab, siis jääks ka portfell ära. Ent kui ta otsustaks selle sammu teha, siis jääks mõistlik konservatism Eesti poliitväljale alles, mis oleks mu meelest väga oluline.

Muidugi võib see ilmavaade tulevikus muutuda ka näiteks Eesti200 lipukirjaks, kui Isamaa oma senise koha vabastab, aga sellest on vara rääkida. Selge on igatahes, et kindlasti ei ole võimalik olla mõistlikult konservatiivne ja ühtlasi EKRE kannupoiss, ja praegu oleks sobiv hetk seda öelda. Niisugusele stsenaariumile räägib vastu võimalus, et Seeder võib-olla lihtsalt eelistab mitte viibida samas ruumis koos inimestega, kes ei jää talle vaimselt alla. Ja et see ongi põhjus, miks ta eelistab praegust seltskonda. Ma loodan, et see pole tõsi.

Samuti oleks ka Keskerakonnal igati loogiline need läbirääkimised lõpetada. Reiting on vabalanguses, ilmselgelt ei saa peaministri põhiülesandeks lindilõikamine, vaid hoopis igapäevane vabandamine koalitsioonipartnerite järjekordsete avalduste eest, millele partnerid vastavad uute solvangutega.

On see tool ikka seda väärt?

Seda enam, et rahandusega on asjad ikka väga halvasti ja väga keerulised otsused seisavad ees? Sama küsimus võib muidugi tekkida ka mõnedel teistel Keskerakonna juhtpoliitikutel, kes mõtlevad pikemas perspektiivis kui neli aastat, eriti kuna neil endil ei ole peaministri toolile hetkel niikuinii asja, aga erakonna läbikukkunud juhti asendama võib-olla küll.

Seda arvestades oleks ka Jüri Ratasel ju ratsionaalne taganeda ning võtta sisse mõni teine, ehkki mitte nii uhke positsioon, sest varsti ei pruugi ka see võimalus üldse enam laual olla. Muidugi, kui praegune protsess on tingitud hoopis “mittetoimivast” lepingust Ühtse Venemaaga, nagu arvavad mõned mu paranoilisemad sõbrad (kellega ca 30 protsenti minust kaldub nõustuma), siis pole Keskerakonna taganemist muidugi oodata — kui ikka keskusest on tulnud korraldus kujundada Eesti läbikukkunud natsiriigiks, siis selleks tuleb ta ka teha. Aga 70 protsenti minust siiski ei tahaks selle teooriaga nõustuda.

Niisiis, nii Isamaa kui ka Keskerakonna ees seisab üsna klassikaline vangi dilemma, kusjuures selline, kus võimalik kaotus kaalub võimaliku võidu üle mäekõrguselt. Sellises olukorras tuleb Eesti poliitika praeguste normide valguses võtta nn partneri kinnitust, et ta kavatseb igal juhul jätkata võiduka lõpuni, pigem kui ohu märki ja katset uinutada valvsust.

Pole võimatu, et nn partner on samal ajal tegelikult juba saatnud Kaja Kallasele sõnumi küsimusega, et kas ta magab. Kui jah, siis pole aga põhjust ka pahandada — tegelikult on kolleeg ju käitunud riigimehelikult, ja pikemas perspektiivis on sellest kindlasti kasu ju ka allajääja lastele ja lastelastele.

Artikkel põhineb Rein Raua Facebooki-postitusel ja on avaldatud autori loal.