Anna Kaneelina, miks sa varem ei tulnund? Ehk polnud aeg küps, kuid nüüd kus ta kohal on, kajab siinne heliruum folgi ja indie’iga põimunud hüpnootilise popi võrra kirjumalt.
Laval mitte olles kannab Anna perekonnanime Pärnoja ning naine kogus Kaneelinaks muundumisel pikalt julgust. Veebruaris ilmunud omanimeline debüüt on artisti sõnul tema endaks kasvamise rännaku kehastus helis ning räägib armastusest, pettumusest, õppimisest ja hirmudest – üldinimlikest tunnetest, mille keskmest end kõik vahel avastame.
Miks oli aeg sinu debüütalbumi jaoks küps just nüüd?
Jõudsin enda tunnete ja kogemuste mõtestamisega kohta, kus tundsin, et saan ja soovin seda kõike jagada. Mingis mõttes olin jõudnud punkti, kus mu sisemus oli üle keemas aga hirm takistas mul siiski edasi liikumast. Samas mõistsin, et aeg käib ikkagi vaid ühte pidi ja paigal seistes tundsin, et ei ela, vaid lihtsalt olen. See tõdemus ja suur soov elada, päriselt kohal olla viisid mind selle albumi avaldamiseni.
Mis on plaadilt sinu enda lemmik lugu, kas kõla või loomise protsessi poolest?
Ma tõepoolest armastan neid lugusid võrdselt, sest need kõik räägivad üksteisest eraldiseisvat mingit mulle väga olulist lugu. “This is the Moment” on aga hingelähendane seetõttu, et see lugu lihtsalt ilmutas mulle end algusest lõpuni ja ma ei olnud midagi sellist varem kogenud. Sain sel hetkel aru, et lasen endast läbi midagi sellest hetkest ja endast suuremat. See taandas mind kui persooni, minu ego ja see oli valgustav.
Olete mõlemad Erkiga loomingulised ning siiani on fookuses olnud pigem Erki ja tema muusikalised projektid. Kas oled pidanud seetõttu loominguliselt millestki loobuma ja kas see on olnud sinu jaoks ka mingil määral raske?
Ma tunnen, et ei ole pidanud millestki loobuma. Periood, kus muusikast tagasi tõmbusin, et lastega olla, oli kohutavalt vajalik selleks, et ennast igas mõttes taas leida ja see omakorda viis mind enda loominguni. Erki loomingule olen ma alati südamest kaasa elanud ja tema tegemisi 100% toetanud. Loomulikult igatsesin seda suurt osa endast, mis lastega koju jäädes peitu jäi, kuid see kõik oli vajalik, et jõuaksin tänasesse päeva sellisena nagu olen.
Nüüd on fookus sinu muusika, kas ajaline planeerimine ja kohustuste jagamine kahe loomingulise inimese vahel kulgeb teie puhul orgaaniliselt või olete neid asju ka suuremal või väiksemal määral teadlikult planeerinud?
Oleme seni väga edukalt hakkama saanud. Praegu oleme ka teadlikult fokuseerinud oma tähelepanu rohkem Anna Kaneelina tegemistele. Kuid varsti tuleb Erkil uus album, kus ka mina kaasa löön. See on üks suur põimumine ja proovime seda kõike tundest lähtuvalt sättida ja toimima saada. Arvestame üksteisega.
Plaadi inspiratsioonihoovustena voolab minu kõrva mõjutusi artistidelt nagu Björk, Beth Gibbons, Róisín Murphy, Kate Bush, Fleetwood Mac ja traditsiooniline Ameerika appalachialik folkmuusika. Kas läheb täppi?
See on alati väga huvitav, kuidas erinevad inimesed endast lähtuvalt neid seoseid loovad. Sellest nimistust on mu suur lemmik ja eeskuju Róisín Murphy aga muusikaliselt ei näe ma meie vahel tegelikult väga suurt sarnasust. Beth Gibbons on artist, keda mul nüüd on alles au avastama hakata. Björk ja Kate Bush on kahtlemata nii imelised artistid, et mul on seda seost keeruline kommenteerida. Kate Bush on mulle tuttavam, kuid Björki looming vähem. Ameerika folk on mulle hingelähedane. Aga kõigi nimetatute puhul seob mingi eriline ehedus neid üheks pundiks. Ja see on mulle muusikas ja elus ülioluline. Ja nad on heas mõtted korralikud fruktid. Neist ei ole võimalik üheselt aru saada ja see on lummav.
Mis muusikasuunad sind ennast kõige enam kõnetavad? Keda hetkel kuulad?
Avastasin hiljuti sellise artisti nagu Jessica Pratt, kes mind kõnetab. Kelsey Lu on üks väga huvitav artist samuti – selline pop mulle meeldib! Nick Cave ja Sade ikka ja jälle. Tegelikult pean tunnistama, et ma ei kuula nii palju muusikat kui ma tahaks. Vahepeal tundub, et elan veidi vaakumis. Ühelt poolt seetõttu, et pole aega, teisalt seetõttu, et ei jaksa palju uut infot muusika näol vastu võtta. Ja siis pöördun aina minevikku tagasi ja kuulan hoopis džässi.
Sinu esinejanimi on kombinatsioon sinu enda nimest, sinu armastusest kaneeli vastu ning kirjandusklassikast. Ütle üks sarnasus ja üks erinevus sinu ja Anna Karenina vahel.
Anna Kaneelina ja Anna Karenina sarnasus on ilmselt kirglikkus ning tunnete väga sügav läbielamine. Oma lapsi ma aga ei jätaks iialgi romantilise armastuse nimel, selles valguses tundub Anna Karenina ikkagi väga kauge. Hea meel, et selline küsimus ilmus. Mul ongi just plaanis taas see raamat ette võtta ja siis kindlasti oskaksin ma sisukamat analüüsi teha.
Kuula Anna Kaneelina debüütalbumit SIIT. Annat (ja ka Erkit) saab näha Made In Baltics & Sony Music õhtul TMW-l.
***
Edasi ankeet
Iga usutluse lõpus saab intervjueeritav Edasi ankeedi viie küsimusega.
1. Esimene ja viimane helikandja mille ostsid?
Esimesena on meelde jäänud Beady Belle „Home“ album. Ja viimaseni Tõnu Naissoo „First Recordings“ vinüül.
2. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?
Prince – “Purple Rain”
3. Sinu lemmik paik maailmas?
Lemmik paik on seal, kus on mu pere. Ja parim, kui oleme kogu perega kuskil põhjarannikul mererannas või Kilingi-Nõmme metsades. Või isa juures maal maja trepil koos ajalehe, kohvitassi ja hingerahuga.
4. Kui saaksid ajas rännata, mis aega ja kuhu reisiksid?
Mind paelub väga 60-70 aastate psühhedeelia, sinna rändaksingi!
5. Hetk elus, mil muusika on üleliigne?
Armastan vaikust, seega neid hetki, kus muusika on üleliigne on väga palju. Looduse häältega ei võistle muusika minu silmis iialgi.
Johanna Maria Mängel
Johanna Maria Mängel on vabakutseline muusikaajakirjanik ja sotsiaalteaduse magister, keda paeluvad eelkõige eri kultuurinähtuste allikad, allhoovused ja mõjud ning muusika äärealad. Loe artikleid (64)
