Üks pilt võib öelda rohkem kui tuhat sõna. Teinekord pilt aga vaikib, igatsedes et keegi temast läbi näeks. Tuhanded sõnad mängivad sadades lugudes – sulepea kutsub pintsli kohtingule, et avastada kuidas jooni kõrvuti vedades ilmuvad nende vahele helid.

„Riigikirjanik“ Indrek Koff kutsus kohtingule „metskunstnik“ Jüri Mildebergi. Ühe pilt ja teise sõna hakkasid töötama „mööda salaniite pidi“, nagu nad ise ütlesid. Koos anti välja raamatud.

Mõtte kõnealustest raamatutest „Poeem“ ja „Saja rahva lood“ ning nende illustreerimisest pani Indreku ja Jüri peas idanema kirjanik ja kunstnik Piret Raud, kes küllap aimas, et neid kahte miski ühendab.

Indrek oli Jüri kunsti alati imetlenud, kuid ilma Pireti õhutuseta ei oleks ta ilmselt söandanud viimase poole pöörduda. Esiti kaalus ta mõningaid lasteraamatumõtteid, aga niipea kui „Poeem” ja „Saja rahva lood” hakkasid kuju võtma, sai ta aru, et just nendega tuleb nüüd Jüri jutule minna.

Et raamat võiks olla vähemalt kahe kunsti kokkupuutepunkt, seda oli ta alati arvanud. „Vähemalt kahe” ütlen sellepärast, et mu meelest on alati huvitav, kui kirjandustekstiga võtavad tegeleda ka muusika ja lavakunst. Ometi möönab kirjanik, et mõni teos, näiteks suur romaan, peab saama rääkida üksi ja ainult enese eest.

Tekst ja pilt võivad teineteist inspireerida mõlemas suunas. Antud juhul ilmus aga sõna siiski enne, kuigi see hiljem pisut muutus, ent meeleolu ja üldine lähenemine oli paigas, kui kirjanik selle kunstnikule lugeda andis.

Jüri Mildeberg: Tekst on enne, siis alles pilt. Olen proovinud küll ka teistpidi, et joonistan pildi ja palun teksti kirjutada, aga sellest ei ole senini midagi välja tulnud!

Sellised kahte meediumit ühendavad väljundid pole kummalegi autorile esmakordne kogemus. Indeku raamatud enamjaolt just taolised ongi. Kõige rohkem on ta kirjutanud lasteraamatuid, need on alati rohkete illustratsioonidega.

„Mul on kunstnikega õnne olnud, kõik mu lasteraamatud on välja kukkunud kui kaunid kunstiobjektid,“ leiab ta. Jüri omakorda räägib „Don Quijote“ 400. aastapäeva puhul ilmunud raamatusse tehtud piltidest. Käsikirjalise tekstiosa kirjutas Paul Erik Rummo ja see tuli välja tõeliselt vinge. Teost ennast saab näha El Toboso linna raamatukogus.

Kui kunstinäitusel on teoste järjekorral tihti sisuline ja lugu arendav roll, siis tekib sellise spontaanse raamatuprojekti puhul küsimus, kui oluline oli siin piltide järjestus.

Jüri tegi raamatute jaoks umbes 75 pilti, millest lõpuks läksid kasutusse vaid pooled. Siinkohal jääb kunstik tagasihoidlikuks ja paneb kogu vastutuse hellalt ja lugupidavalt kujundaja Dan Mikkini õlule. Ka Indrek rõhutab kujundaja rolli, kuid avab tagamaid.

„Poeemis” on kasutatud abstraktsemaid, „Saja rahva lugudes” ehk pisut figuratiivsema loomuga pilte. Nende paigutus ühe raamatu piires on kahtlemata motiveeritud, iga pildi ja seda ümbritseva teksti vahel on omad seosed, ehkki mitte tingimata selged ja otsesed.

Kõnealustest raamatutest moodustub justkui komplekt. Ühe luulevorm kandub kaudselt üle ka teise. Muinasjutu edasi andmise viis pole aga siinkohal sugugi harjumuspärane.

Lugejale esitatakse justkui ainult rida agendakohaseid ajalehepealkirju ning stimuleeritakse teda ennast arendama teemat ja tegelasi, fantaseerima kulminatsioonide üle ja leidma neile isiklikke peegeldusi.

Indrek kinnitab, et „Saja rahva lood“ ei ole otseselt muinasjuturaamat, aga tõukub kahtlemata muinasjutust kui niisugusest, et jõuda välja sinna, kuhu lugeja tema abiga jõuda tahab.

Lisaks viitab ta Eesti keele seletavale sõnaraamatule, mille kohaselt on poeem „pikk, harilikult jutustavat laadi värssteos“ ja muusikas „mingit poeetilist või filosoofilist ideed kajastav üheosaline sonaadivormis heliteos sümfooniaorkestrile“ – need kaks definitsiooni ongi ta püüdnud ühendada.

Kui mõelda, mille poolest siis poeem ikkagi muinasjutust erineb, kasutab ka Jüri muusikažanrite võrdlust.

Need on ehk nagu ooper ja oratoorium, esimeses on tegelased kostümeeritud, teises aga lihtsalt puhtad ja korrektselt rõivais.

Ühtegi pilti või tekstirida kumbki autoritest esile tooma ei kipu. Jürile meeldib hullupööra „Poeemi“ kaas, Indrek aga peatub lehekülgedel, kus räägitakse läbi värvikate kujundite poeedi loomevalust, mida illustreerib kollaaž erinevatest grimassidest ja pisikesest punasest südamekesest.

„Saja rahva lugudes“ mahub ühele leheküljele aga lausa mitu lugu alustades kasvõi hõllanduslikust muinasjutust ajast, mil kõik inimesed olid ilusad ja head ja luulet polnud vajagi, või õnnetu lõpuga muinasjutust sellest, kuidas meil on kõik kohutavalt hästi ja kuidas rumal inimene ei taha sellest aru saada.

Igal nädalal ilmuvas kunstirubriigis tutvustavad Haus Galerii galeristid Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale.