Viimane nädal läheb nii Eesti riigi kui eestikeelse meedia ajalukku. Kujutle vaid, on viimane nädal enne riigi parlamendi valimisi ning ilmub välja teema, mis keerab Eesti meedia ja inimeste tähelepanu selliselt lukku, et poliitikutel ja poliitikal pole mingit lootust olla tähelepanu keskpunktis. Riigikogu valimisi 2019 meenutatakse aastate pärast seeläbi, et samal ajal oli Eesti suusatamise dopinguskandaal vol4.
Asja teeb müsteeriumiks see, et suures pildis tegelikult ei ole see “dopingukeiss” maailma suurim skandaal ning paljud inimesed ei saaks deklareerida, et neil on nii piinlik, aga meedia juhib ja naudib seda dopingumängu. Meedia tahab inimestestele pakkuda infot, karaktereid ja elamusi, see dopingupatuste tagaajamine Austria mägilinnas ja ka kodumaal viibivate Eesti sporditegelaste seas on just see vahend, millega saab meedia lugejates, kuulajates, vaatajates tekitada emotsiooni ja arvamusi.
Aga see dopingulugu on tegelikult äärmiselt ebaoluline. Loomulikult, tuleb patuseid karistada, Eesti seadusi karmistada, eetilisust ja väärtusi Eesti spordis juurutada, aga negatiivsete ja halbada lugude võimendamine ning ketramine ei vii elus edasi. Need inimesed ja Eesti murdmaasuusatamise koondis tuleb võimalikult kiiresti unustada, neid ei ole olemas, nad on tühi koht. Õnneks tuleb järgmisel nädalavahetusel Ott Tänak ja paneb Mehhiko ralliga omakorda meedia lukku. Inimesed, kes te olete meedia Tänaku-lembusest tüdinenud, usun, et olete hetkel suusatamisskandaalist ka “veidi” tüdinenud. Samuti hakkab üsna kiiresti tüdimus tekkima seltskondes tehtavatest naljadest a la “pane uus veri” vms. Aga neid dopingunalju peame kõik oma ühises inforuumis ning seltskonnaelus taluma nähtavasti üsna pikalt. See skandaal puudutab Eesti inimesi, aga meil peaks negatiivsete puudutuste suhtes olema paksem nahk.
Kokkuvõte, Eesti spordis ja Eesti elus on väga palju eesrindlikke tegelasi, viimasel nädal näiteks maletaja Kaido Külaots, kellest võiks rohkem rääkida ning keda tuleks rohkem austada ja armastada. Eesti rahvas, saage oma suusatajatest üle, maailm ja kangelased on palju ilusamad.
Aga mina elasin nädalavahetusel 24 tundi kalakülas Peipsi järvel.
See oli väga tore vahepala, mulle nii meeldis lõkke peal suures pajas tehtud sööki süüa ja põhu sees telgis magada ja öösel ahju puid juurde visata ning erinevate karakteritega suhelda. Kala võttis õrnalt, aga seda suurem oli emotsioon, kui üks kreeklasest härrasmees tahtis väga kala jää alt kätte saada ja ma ütlesin, et liiguta seda talilanti niimoodi vaikselt ja tundlikult, et siis äkki saad ja kujutad ette – mees saigi hopsti ahvena kätte! See on ikka vägev, milline emotsioon võib kalapüügiga vallanduda. Ma ei ole inimene, kes otsiks oma elus väga ekstreemsusi, mulle ei meeldi kiirused ega ka liiga ultrad enesepiitsutused, aga Peipsi jääl matkamine ning kalakülas ööbimine, on just mulle paras akude laadimine. Äärmiselt mõnus oli välja lülitada ning näha lihtsates tegevustes maailma olulisust.
Aga reedel seal kalakülas asjatades hakkas ikkagi mu telefon pidevalt piiksuma. Erinevad inimesed saatsid mulle sõnumeid ja tagasisidet, kuidas nad näevad meie pere elus olulist panust toomaks maailma elurõõmu. Nimelt oli ETV-s reede õhtul eetris saade “Kuus peatust Eestimaal” ning kuues lugu selles saates oli filmitud 20. veebruaril meie juures. Ma rääkisin loomadest ning ka väikestest ja suurtest probleemidest Eestis. Hullasime pere ja loomadega, sõime hanemunadest tehtud omletti.
Ma arvan, et oma kindlus on väga tähtis. Ükskõik, milles see inimese elus seisneb. Aga kas inimese omailma osa on ka kohustus ja võimalus käia valimas riigile juhte ja poliitikat? Ma arvan küll, samas on need valimised üle pika aja esimesed, kus ma ei diskuteeri inimestega, kes ütlevad, et nad ei lähe valima, sest neil pole kellegi poolt hääletada. Poliitikute reputatsioon on ühiskonnas olematu ning nähtavasti praeguse valitsemis- ja valimissüsteemi juures see ei muutu ka, vaid poliiitkakaugus inimestest ainult süveneb. Milliseid muutusi vajab poliitikute suhe tavainimestega, selle üle ma mõtlen pidevalt, aga hetkel lahendust kirjeldada ei oska. Kuid loomulikult jälgin ka mina pühapäeva õhtul uudiseid, et mis partei mitu kohta Riigikogus sai. See teleõhtu on lahe spordivõistlus.
Veebruari lõpus tundus, et kevad tuleb ja tuleb mühinal. Täna valimiste päeva hommikul sadas lumi uuesti maha ning nädala pärast näitab päris korralikku külma ka veel. Kuna täna on valimiste pärast lipupäev, võtsin hommikul lipu sauna eesruumist panipaigast välja. Lipp on meil puust varda küljes, noti lipuvardaks valmistasid ette meie kitsed, mõnusalt sirge äranäritud noor haavapuu see lipuvarras on. Marssisin siis täna hommikul lipp pea kohal sauna juurest maja juurde, 2-aastane tütar Anna marssis minuga koos ning laulsime naiivselt rõõmustades laulu “Eesti lipp on väga ilus!”
Märtsi lõpus hakkavad kitsetalled sündima, algab taluelu uus hooaeg. See on ka väga ilus.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)
