90-ndatel aastatel oli Eesti hakkajates inimestes enneolematu kirg saavutada, jõuda kuhugi, teenida midagi, peamiselt raha ja hästi palju. Kaasajal ei ole Tallinnal linnapead, uued noored poliitilised liidrid ei veena ega kõneta. Kõik on vastupidi. Kuid me oleme sellega rahul. Sest kui ei oleks, peaksime ühiskonnana midagi ette võtma. Aga me ei võta. Kirume või parastame, aga ise midagi ei tee. Kas peaks?
Kui kirume ja parastame, siis peaks. Kui mitte, siis mitte. Ühest küljest ei sõltu ühest inimesest ei ühiskonnas ega poliitikas kuigi palju. Mida suudab nelja aastaga korda saata üks tubli riigikogu liige? Käia koosolekutel ja istungitel, vajutada nuppu, nautida ööistungeid, mis kindlasti on tervislikumad kui ööklubi, aga tühitöised siiski.