Auto näitas kellaajaks 00:20, välitemperatuuri -12 kraadi jagu. Kui koht, aeg ja valgus on õiged, siis tuleb pilt ära teha, külmast ja unest hoolimata.

Liikusin tol õhtul Tallinnast sünnikohta, Väätsale, ning mida lähemale jõudsin, seda rohkem pilveauke tekkis. Olin koduküla ümber juba tunnikese tiirutanud, kui otsustasin kõrvalkülas tuttavat kohta minna pildistama. Teele jäid kuuvalguses männid, millest mööda sõitsin. Aga motiiv jäi kripeldama.

Tagasi tulles jäin teepervele seisma. Ajasin helkurvesti selga ja seadsin sammud lumise kraavi poole. Ah, et miks helkurvest? Ohutus eelkõige.

Olen viimased aastad suurema osa oma vabast ajast panustanud öiste maastike pildistamisele. Öö on väljakutsuv ning paneb fotograafi tavapärasest rohkem pingutama. Külm toob juurde lisatingimusi, millega arvestama peab: kiiremalt tühjendevad akud, härmatis esiläätsel jms. Kuid kõikidest raskustest hoolimata on öösel pildistamine minu jaoks siiani põnev ja mõnikord veidike hirmuski.

Liina Prohhorov on maastiku- ja ööfotograafia huviline, kelle loominguga saab lähemalt tutvuda siin.