2018. aasta on lõpule jõudnud ja aeg on veidi tagasi vaadata ning püüda ka mõelda, kuidas meie majanduselu edasi võiks areneda. Kui tahaks 2018. aastat ühte lausesse panna, siis võiks see olla umbes selline, et meie oleme olnud väga tublid, aga maailm meie ümber muutub iga päev närvilisemaks ning prognoosimatumaks, kirjutab Indrek Neivelt oma blogis.
Milles meie tublidus väljendub?
Majanduslikus mõttes on kõige lihtsamaks ja arusaadavamaks mõõdikuks palk. Mitte SKT ega ammugi mitte sisemajanduse kogutoodang vastavalt ostujõule. Palk näitab, kus me rahvusvahelises tööjaotuses asume. Meie keskmine palk on peaaegu 1300 eurot ja mediaanpalk on suurem kui tuhat eurot. Meie palgatase läheneb juba väga jõudsalt selliste maade nagu Itaalia ja Hispaania omadele. Meie palgad on kõrgemad kui Kreekas ja Portugalis ning endistest nn. Ida-bloki maadest on kõrgem keskmine palk ainult Sloveenias. Kui unustame ära loosungi viie rikkaima hulka jõudmisest, siis me oleme saavutanud väga-väga hea tulemuse.
Meie majandus on tasakaalus. Selle parimaks näitajaks on see, et me ekspordime rohkem kui impordime. See on kõige suurem erinevus 2006-2007. aasta buumiga võrreldes, kui meie kasv põhines laenurahal. Meil jääb raha üle, mida me välismaale investeerime ja maksame vanu välislaene tagasi. Kui siin millegi üle nuriseda, siis selle üle, et vastavalt statistikale teenivad meie investeeringud välismaal poole vähem kui välismaalaste investeeringud Eestis. See on kindlasti koht, mille üle peaks uuel aastal mõtlema.
Suurt rõõmu teeb uus põlvkond noori ettevõtjaid, kes maailma vallutavad. Meie start-up ettevõtted on sellel aastal investoritelt kaasanud üle 300 miljoni euro. Arvestades meie elanike arvu ja majanduse suurust, oleme sellega ilmselt maailmas esikohal. Aga peamine ei olegi siin mitte niivõrd rahanumbrid, vaid see, et noortel on siin palju väga huvitavaid töökohti ning nad ei kipu enam niipalju välismaale tööle. Vastupidi. Meie noored ettevõtted on inspireerivad tööandjad paljude teiste maade noortele. Oleme midagi väga õigesti teinud ja tundkem selle üle rõõmu.
Ning neljandaks trendiks, mida tahaks esile tõsta, on otseselt seotud meie palkade kiire kasvuga ning start-up keskkonna arenguga. Meie elanike arv ei kahane enam, vaid juba kolmas aasta kasvab. Küll vähehaaval aga vähemalt rahvaarvu kahanemine on peatunud. Ka see on väga tähtis.
Ehk veelkord: oleme olnud väga tublid.
Mis meid ees ootab? Meie majandust mõjutavad maailmatrendid
Poliitilised protsessid Lääne-Euroopas. Euroopas käärib. Väljendub see siis nn. kollaste vestide demonstratsioonides või Brexitis. Üleilmastumise suurimateks kaotajateks on olnud rikaste riikide nn. sinikraed. Nende elatustase ei ole viimastel aastakümnetel kasvanud ja võib isegi väita, et on langenud. Ja kui ettepoole vaadata, siis on paratamatu, et Aasia maade elatustase kasvab ja Euroopa oma püsib samal tasemel. Just majanduslikud probleemid on olnud peamiseks põhjuseks, miks on valimistel edu saatnud erakonnad, keda kümmekond aastat tagasi keegi tõsiseks ei pidanud. Põhjus on väga sügaval ja lahendust ei paista kahjuks kusagilt. Seda ei ole võimalik niisama lihtsalt likvideerida. Suurema ümberjagamisega saab seda leevendada, aga mitte likvideerida.
Eurole ja ka Euroopa Liidule on suureks küsimärgiks Itaalia. Itaalia paneb veel vähemalt viieks aga tõenäoliselt palju kauemaks ajaks paika ka euro intressid. Arvestades Itaalia võlakoormust, peavad intressid olema väga madalad. See aga ei sobi Saksa hoiustajatele. Ka siin on üks potentsiaalne pingekoht.
Kas USA majanduskasv, mis on varsti olnud juba rekord pika perioodi, saab läbi? Kas tehnoloogiafirmade hinnatasemed kahanevad edasi?
Kindlasti mõjutab meie majanduselu kaubandussõda Ameerika Ühendriikide ja Hiina vahel. Arvestades ülemaailmset kasvavat protektsionismi, määrab see lähitulevikus väga palju.
Igal juhul on maailmas praegu piisavalt palju pingeid tekitavaid valdkondi ja piirkondi. Kuhu need pinged võivad edasi kasvada, on raske prognoosida. Olukord on mõneski mõttes murdeline.
Tahaksin lõpetuseks meenutada välispoliitika grand old man Henry Kissingeri. Kissinger andis suvel Financial Timesile intervjuu. Kui ajakirjanik küsis, mida ta arvab president Trumpist, vastas vanameister nii: „Ajaloos on tihti nii, et mingid isikud tähistavad mingi perioodi lõppu ilma, et nad sellest ise aru saavad. Trump võib olla on üks nendest.“
Millegipärast tundub mullegi, et oleme mingi suurema muutuse keskel ja vanade trendide edasijoonistamine ei pruugi anda meile vastust tuleviku osas. Alati on tähtis jääda kindlaks oma väärtustele ja usaldada elu.
Allikas: Indrek Neivelti blogi, esmaavaldamine 18.12.2018 Vikerraadios.
