Kõik maailmas toimuv, nii hea kui ka halb, mõjutab kunsti ja muusikat, sest looja on eelkõige inimene oma vajadustega ja alles seejärel filter, peegeldus sõnadesse mitte mahtuvaid emotsioone, kirjeldades isiklikku ja kollektiivset hetkeseisundit.
Kui lugeda maailma ja ka Eesti uudiseid, siis võiks arvata, et popp on olla röökiv sitapea. Igale poole, kuhu vaatad, teevad ilma võimu ja raha taga ajavad suhteliselt harimatud ja kultuuritud tegelased. Kui poliitikas, siis loomulikult ka kultuuris. Kes on aastal 2019 edukas? Kes loovad trende ja milleks? Kuhu siin selle tänase päeva soga vahele mahuvad muusika- ja kunstistiilid, mis ei jälgi ilmtingimata trende? Ei, meil ei ole hetkel popp olla hea ja aus, aga õnneks on nii, et kunsti loomine ei sõltu tegelikult väga palju maailma kurjusest (kui just maha ei lööda) või selle headusest. On selge, et tarbekunsti ehk lihtsalt öeldes inimese vajadust raskel ajal tantsida, ei võta ära ükski poliitiline kemplemine. Me tantsime ka katku ajal.
Viimasel ajal olen veendunud, et ka kõrgkunsti ei saa ükski kaabuga mees ära võtta. Püüdke te see minust välja lõigata! Ma teeks muusikat ka siis, kui seda kellelegi poleks vaja ja ka kinnises asutuses. Maailm on nagu vesi anumas koos elutu ja elusaga. Kõik liivaterad leiavad endale koha. Ja kunst armastab maailma konflikte. Võib öelda, et mida keerulisemad ajad, seda huvitavam on selle peegeldus kontserdisaalis, teatris, kunstigaleriis ja teistel platvormidel.
2019. aasta jazz on äärmiselt rikas ja mitmekihiline. Kui üldse rääkida trendidest jazzis, siis selle ühisnimetus oleks kõike ja hästi palju. Võta ainult vaevaks see kõik üles otsida. Ameerika jazz erineb Euroopast, nende alused ja arengud on pisut erinevad. Kohe alguses olgu öeldud, et selles miniülevaates keskendun eelkõige Euroopa trendidele (või õigemini nende puudumisele).
Kaasaegne jazz on eelkõige kontsertmuusika
Inimesed, kes ennustasid avant-garde jazzi kiiret hukku või vähemalt arengu peatumist, ei saanud olla rohkem valedel jälgedel. Eksperimentaalne jazz võidutseb üle kogu maailma ja vallutab järjest suuremaid lavasid. Kuhugi ei ole kadunud mainstream (laialt ja kommertslikult levinud/eelistatud stiilid, mis varieeruvad regionaalselt) ning selle alla koonduvad erinevad stiilid nagu dixie, bebop, big band jazz, vokaaljazz, nordic jazz, folkjazz, popjazz jne. Graphic notation ja n-ö free jazz on saavutanud mõnel pool peaaegu mainstream staatuse nagu selleks saab suur osa muusikast varem või hiljem. Looja jaoks on see äärmiselt ebamugav, aga paratamatu protsess. Autori mõningaseks kurvastuseks pole kuhugi kadunud ka fusionjazz. Küll mina olen oodanud seda aega, et Eestis hakkaks raugema suur fusioni ja funki armastus, aga ei, kus sa! (Nali!)
Eksperimentaalse otsa stiilid alates atonaalsest elektroonilisest impromuusikast, soundscape´st ja bubble gum stiilist lõpetades 4th world music, nö math jazz ja New Japanese wave´iga, on pigem esindatud suurlinnades. Järjest rohkem on hakanud tulema multikanalilisi stiile, kus muusikat esitatakse performance’i vaimus, kasutades ära ruumi, sõna ja liikumist. Väga palju on segunenud stiile ja väga paljudel juhtudel ei olegi enam päris selge kus lõppeb jazz ja algab klassikaline uudisteos.
Eestisse see viimane nimetatud ots ilmselt ei jõuagi. Eesti väiksus on jazzmuusiku arengule jätkuvalt probleem, aga siiski mitte probleem, millele puuduks lahendus. Seda ei ole lihtsalt osatud stimuleerida. See on koht, kus nii Eesti Jazziliit kui ka muusikaharidusasutused saaks väga palju ära teha. Hoidkem noored keikadest eemal nii kaua kui võimalik ja meil hakkab juurde tulema värskeid mõtteid. Muusikuid tuleks stimuleerida esitama kontsertidel omaloomingut ja mõtlema ”raamist välja”, mitte eelistada kontserdikavades ”natuke bossat ja Valgret”. Ambitsioonitus ei ole trendy!
Maailmas räägitakse palju, et jazzipublik on vana ja kardetakse, et kui need viimasedki generatsioonid surevad, siis äkki sellega koos sureb ka jazz. See kartus võiks tegelikult ka tõeks saada, kui ei oleks hakanud juurde tulema uute ja väskete visioonidega jazzifestivale, mida juhivad noored ja muusikat armastavad inimesed. Kahjuks leidub alati inimesi, kes ei kuula mitte midagi peale iseenda kauni hääle ja seda nii korraldajate kui ka muusikute endi seas.
Festivalid, mille kavades oli 9 lillkapsaks joodud ninaga härrat mängimas traditsioonilist ”When the saints go marching in”, ei ole enam trendy.
Trendikas ei ole ka vägivaldne stiilide segamine publiku püüdmiseks. Geniaalsed ideed kokku panna rap, lounge, calypso, beat luuletused ja jumal teab veel mis ning siis seda ette kandma panna poolkõva pool-muusik ja natuke näitleja ka, ei tööta! Publik, sh. noor inimene tahab kogeda tippvormis olevaid muusikuid. Nii lihtne see ongi. Ära alahinda publikut, sest see on nagu leib, mida selja peale ei tasu keerata. Kui varem sai Euroopas kuulata head nüüdisjazzi vaid vähestes kohtades (üks esimesi piire nihutavaid festivale oli Tampere Jazz Happening), siis nüüd on järele tulnud ka väga paljud teised tuntud jazzfestivalid sh. Berlin Jazz Festival, Copenhagen Jazz Festival, Südtirol Jazz ja juurde tulnud täiesti uusi festivale näiteks WeJazz Helsingis.
Me ei saa rääkida jazzitrendidest sama moodi nagu saame rääkida pop-muusika trendidest. Jazz on oma arengult aeglasem ja selle algeks ei ole publiku soovide prognoosimine. Kaasaegne jazz on eelkõige kontsertmuusika. Kõik see, mis jääb lihatüki mälumist soodustavaks taustasüsteemiks ei ole õnneks maailmas enam trendy.
Naised jazzis
Rääkides tänapäeva jazzist ja selle trendidest, ei saa üle ega ümber jazzi traditsioonilisest maskuliinsusest ja hierarhilisusest. On rõõmustav, et lõpuks ometi on hakanud naisinstrumentalistid saama võrdväärsemat tähelepanu. Naine jazzis ei ole enam vaid laulja ja naisinstrumentalist on saamas paljude torisevate machomeeste kurvastuseks normaalsuseks. Üleüldiselt läheb naismuusikutel maailmas paremini kui kunagi varem. Festivalid on lõpuks ometi võtnud kriitikat kuulda ja püüavad peaesinejateks palgata võrdselt nii naisi kui ka mehi, nii musti kui ka valgeid, beežidest rääkimata. Kui vaadata kriitikute 2018. aasta lemmikplaate, siis jääb ka siin silma suhteline sooline võrdsus – 2018. aasta ilma tegevad naised on näiteks Eve Risser, Jamie Branch, Sylvie Courvoiser, Ingrid Laubrock, Hanna Paulsberg, Mary Halvorson jpt. Minu viimase aja lemmik ja aasta 2018 jazziplaat läheb Kelly Moran´i nimelisele pianistile.
Lootus, et ükspäev saab Maria Faust rääkida vaid muusikast ja mitte soolisest ebavõrdusest muusikas, ei ole kahjuks veel päris täide läinud. Selle kinnituseks tuleb vaid oma mailbox lahti teha ja hakata vastama kirjadele, mis algavad enamvähem kõik ühte moodi ”Olen teie suur fänn…Avamisel on jazziklubi, kus on fookus naisartistidel…sissepääs on tasuta…saate endale teha reklaami…kõik artistid mängivad tasuta…”. Tuleb olla endiselt kannatlik seletamaks, et seesugused üritused ei aita naismuusikut mitte karvavõrdki, hoopis vastupidi. See teeb meist endiselt hobimuusikud, aga ma ise leian, et paremini sobib sõna LITS.
Ekspluateerimine on maailmas ikka ja alati väga trendy. Raha tuleb alati kellegi arvelt. Klubid ei palka enam bände nagu vanasti. Bändid maksavad peale, et klubisse mängima saada. Järjekord on ukse taga oi kui pikk ja piinlik ei ole mitte kellelgi. Lõpptulemus on see, et mitte ükski festival ja klubi enam ei palka muusikuid, sest milleks selline ebavõrdus, et ühes klubis käid mängimas tasuta, aga näiteks samas linnas oleva teise klubi käest tahad saada 300 eurot. Mõtelgem selle üle. Õudsalt tahaks öelda, et kallis muusik, ära tee seda, aga ma ju tean, kui keeruline see situatsioon on. Kui sa ei mängi, siis sa ei arene, kui sa ei arene, siis sa pole mitte keegi. Parem siis juba mängida tasuta. Jälle lits.
Lõpetuseks. Trend tagumikke pildistada ja neid internetti riputada on jõudnud igale poole muusikasse, sh jazzi ja Eesti jazzi. Välise ja sisu tasakaalupunkt on maailmas, sh Eestis lootusetult sassis. Ma loodan kogu südamest, et Eesti muusikud leiavad üles ambitsiooni seada kõrgemaid eesmärke, unistada suurelt. Maailma avatus algab inimesel ikka peast.
***
