Katrin Saali Saul: enne sisenemist palun koputada!

Heades suhetes oskavad partnerid oma soovi kontaktiks õigesti ajastada ning küsida seda partnerile vastuvõetaval ja lugupidaval moel I Foto: Pixabay

Pühendunud suhtes otsivad paarilised pidevalt üksteiselt nii sõnas kui tegudes tuge ja mõistmist. Nii tahaks, et partner oleks minu jaoks olemas just sellisel viisil, nagu ma seda igatsen. Seda me ju soovime: hooli minust, ole minu jaoks olemas!

Tegelikult on see muidugi ulme utoopia rannikul, et mu partner oleks minu jaoks alati olemas just sellisel moel, nagu see minu peas on.

Mitte keegi pole kogu aeg võimeline olema oma partneri jaoks olemas, märkama ja rahuldama iga tema vajadust. Pole selleks võimelised vanemad oma lapse puhul, pole selleks suutelised ka sõbrad. Rääkimata siis intiimsetest partneritest. Kõige lähem inimene frustreerib sageli kõige rohkem. Me tahame, et ta oleks olemas, aga ta on mingi oma asjaga hõivatud.

Näiteks – tuleb mees töölt koju, pöördub naise poole sooviga kallistada, et tunda lähedust ja armastust. Naine pole aga kallistamise meeleolus või on tal lihtsalt sada muud mõtet painamas või vajab nõudepesumasin tühjendamist, kass toitmist, lapse kodutöö kontrollimist, pilt Instagrammi laadimist ja pirukas tuleks kohe ahjust välja võtta. Naine isegi ei märka, et ta polnud oma mehe jaoks olemas.

Või läheneb naine mehele vajadusega sülle pugeda ja soovib rääkida, mis tema hingel ja mõttes parasjagu liigub, ent mehel on just jalgpallimats käimas, Ibrahimovitš oleks peaaegu värava löönud! Mees ei pane tähelegi, et teda polnud naise jaoks olemas.

Ameerika psühholoog John Gottman kutsub neid hetki, kus üks partner soovib astuda teisega kontakti, nn. liuguste hetkeks.

Oletame, et naisel on soov rääkida. Ta avab enda poolt lootusrikkalt ukse. Kui nüüd mees parasjagu pole hõivatud Ibrahimovitši või mõne muu eluolulise tegevusega, siis avab ka mees enda poolt ukse ning kontakti ja tähelepanu ootav naine saab uksest mehe poole astuda. Kui mees on hõivatud, väsinud, ei saa või ei taha parasjagu oma tähelepanu jagada, jäävad liuguksed suletuks ja kontakti ei teki.

Kui nii juhtub mõnikord, ei juhtu midagi hullu. Sellest saame me kõik aru, ehkki tundlikumad solvuvad vähesegi tõrjumise peale. Kui seda juhtub aga pidevalt, et üks tahab kontakti astuda, aga uks on kinni, sünnib kontakti-igatsusest alguses rahulolematus, siis pettumus ja lõpuks konflikt. Peas hakkab küpsema küsimus – olen ma ikka talle tähtis? Kas midagi/keegi on tähtsam kui mina? Ja siit tõuseb kohe järgmine küsimus: kas ma saan teda ikka usaldada, et ta on minu vajaduste jaoks olemas?

Heades suhetes oskavad partnerid oma soovi kontaktiks õigesti ajastada ning küsida seda partnerile vastuvõetaval ja lugupidaval moel.

Inimesed kipuvad üldiselt hästi aru saama, et kui neil on isu näiteks seksi järele, siis ei saa iga kord kätt välja sirutada ja krabada (kuigi mõnikord saab nii ka). Seksuaalseks kontaktiks on vaja ettevalmistust, et sind jutule võetaks. See kehtib üldiselt rohkem naiste puhul, et naised vajavad eelmängu, mis algab tunde varem, mõnikord nädalaid varem. Parafraseerides seksuaalterapeut Meelis Süti sõnu võiks öelda, et naise suurim seksuaalorgan on aju ja see aju vajab pikka ettevalmistust. Püsivas paarisuhtes olev naine ei nõustu tavaliselt heal meelel seksiga, kui tal pole selleks emotsionaalset ettevalmistust, mis siis, et mehel tekkis tung ja ta tahtis lihtsalt peale lennata.

Sama moodi tasuks mõelda kontaktiks ettevalmistumiseks ka siis, kui tahetakse rääkida või paluda partnerilt mingit teenet.

Üldiselt tundub mulle, et inimesed on kehalise kontakti võtmisel delikaatsemad kui verbaalse kontakti puhul. Just sõnalisse kontakti astudes unustame me sageli küsida, kas see teisele sobib.

Pealelendamine, kuna ühel tekkis vajadus rääkida, paluda abi või saada muul moel tähelepanu, pole üldiselt kena. Enne tasuks hetkeks kontrollida, kas teisel on hea hetk, on ta vaba, on ta kohal, kas tal on võimalus avada see nn. liuguks. Kui hetke mitte valida, võib tekkida olukord, kus uks jääb suletuks või lüüakse enne poolavali olnud uks prahmaki kinni ja küsija nina jääb ukse vahele. Terve mõistus ütleb, et ei tasu minna rääkima, kui teine on kas stressis, vihane, väsinud, näljane, võtab pirukat ahjust välja, loeb kriminulli või on Ibrahimovitšiga hõivatud.

Nina ees suletuks jäänud uks hakkab kõigutama suhte alustala – usaldust.

Siin peaks iga üks meist panema kõrva taha, et enne kontakti astumist, võiks sondeerida pinda – kas on õige hetk. Paraku kuuleb teraapiakabinetis sageli, et üks partner heidab teisele ette – sa ei ole kohal, kui ma sinuga rääkida tahan, sul on alati kiire, või sul on samal ajal midagi muud käsil, kui ma sinuga rääkida tahan.

Ilma koputamata pole ju sünnis teiste ruumidesse siseneda. Teise inimese sisemisse ruumi sisenedes võiksime samalaadset delikaatsust ilmutada, mitte sisse tormata, kui meil vastav mõte pähe tuleb.

Kuidas sina oma partneriga kontakti võtad?

Oled sa delikaatne ja annad märku, kui sul on vajadus kas rääkida, abi paluda või lähedust saada? Või alustad kohe oma jutuga või annad korraldusi, ilma et sa teadvustaks hetke sobivust oma partnerile?

Ja kui Sina oled see osapool, kellelt partner praegu kontakti soovib, aga sa talle seda hetkel anda ei saa, siis ole kena ja ütle lahkelt: praegu ma ei saa sind kuulata või ma ei saa sind hetkel kallistada, aga oota kallis, ma lõpetan poole tunni või kolme tunni pärast ja siis on mu tähelepanu sinul. Või et ma olen täna väsinud, aga räägime/seksime homme. Mis nii viga oleks elada?

Elu näitab sageli vastupidist. Et kui üks partner tuleb kontakti võtmise sooviga lagedale ebasobival hetkel, siis teine partner nähvab, uriseb või ei tee kuulmagi. Lahkusest ja neutraalsusest on asi kaugel. Pigem on tõrjumine ebasõbralik.

Kahjuks on inimaju seadistatud sedasi, et meile kipuvad lahendamata olukorrad paremini meelde jääma, kui need, mille me ära lahendame. Seega kinniprantsatanud või suletud liuguksed sööbivad mällu.

Mida sagedamini see juhtub, seda suurem on tõenäosus, et ühel hetkel pole selline inimene, kes on kogenud sageli uste kinniprantsatamist, enam kena ega ka neutraalselt viisakas, vaid ta võib hakata vastikuks. Võib juhtuda ka nii, et näiteks üks ütleb neutraalselt, et ta on väsinud ja tahaks sõita puhkusele, teine reageerib aga valuliselt: kas sa arvad, et mina pole väsinud? Mis mõtet on unistada puhkusest, kui sa tead ju küll, et me ei saa seda endale lubada. Miks sa hõõrud mulle seda nina alla!

Kehvas suhtes paari iseloomustabki see, et ühe neutraalsest ütlusest kuuleb teine välja midagi palju negatiivsemat, kui too esimene mõtles. Just see, kui neutraalsusele poogitakse partneri peas juurde negatiivsus ongi üks lakmustestidest, millega saab määratleda, et paar on suundumas karide poole.

Heas suhtes nii ei juhtu, seal võib pigem juhtuda hoopis nii, et neutraalselt öeldud lauset tajutakse sõbraliku ja lahkena. No et kui üks ütles, et ta on väsinud ja unistab puhkusest, siis nii see ongi ning ta vajab pisut und ja kallistusi.

Ahjaa, iga koputamise peale ei tasu muidugi ka ust avada. Hunt palus kitsekesi nii ilusasti, et need ta sisse laseksid ja ta nendega kontakti saaks. Aga mööngem, hundil olid tarmukad võtted. Koputage – ja teile avatakse.

Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul on pereterapeut ja Vikerraadio psühholoogia-alase saate „Peresaade“ autor ja saatejuht. Oma kolumnides uurib ja kirjeldab suhteid, nende toimimise ja mittetoimimise seaduspärasusi. Tema sulest on ilmunud kolm raamatut: "Naiseks olemise kunst. Avasta oma naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma" (2015), kirjanduskonkursi BestSeller aimekirjanduse kategooria võidutöö "Eluterve kärgpere käsiraamat"(2016) ja logiraamat „Aasta eredad hetked“ (2017). Loe artikleid (19)