Aisakellad tilisevad, lubage siis väike eneseabimõtisklus ja kodukootud käibefilosoofia alge jõulujutu pähe.
Kõigepealt see igavene tulevik. Meedia kubiseb sõnavõttudest parema tuleviku nimel. Seda teevad ametnikud, kes lubavad mingi eluvaldkonna edenemist, kuigi praegu peame “püksirihma pingutama”, kaevandusjuhid, kuigi või kuna pikemas perspektiivis on riigil plaanis põlevkivienergiast loobuda, korvpallijuhid, kes iial ei panusta tänastesse tulemustesse, vaid alati mingisse järgmisse põlvkonda, karskusliikumine, kes loodab keelamise peale, haigekassa, kes loodab, et kõik jäävad ellu, kuni arstiabi neid tabab ja valimiste eel muidugi kõik parteid. “Parem tulevik” vabandab kõik puudused täna, sest lootust on ja töö on progressis.
Tulevikukuulutusi on lihtne pakkuda, ja miks mitte, sest kõigil kohe tuju parem. Kuigi tuleviku kohta kindel ainult üks asi, et me oleme siis vanemad.
Parema tuleviku retoorikaga haakub progressipateetika: aina uusi tehnoloogiavidinaid toodetakse selleks, et inimestel oleks üha mugavam elada. Progressijutt lähtub sageli suurkorporatsioonide turundusosakondadest ning sellega vaimustuses kaasajooksvast meedia tehnokraatlikumast osast. Kahjuks unustatakse sel puhul vahel, et progress ei ole maakera säilitamise perspektiivis eriti jätkusuutlik nähtus, ressurss aina uuteks seadmeteks tuleb planeedi arvelt, mille loodusrikkused pole lõputud. Loomulikult ei saa arengut seisma panna, aga tarbijate vajadused ei pea kasvama teadusega rööbiti, liiati kui üks osa teadusmaailmast (keskkonnateadlased kuni ärksamad humanitaarid) tegelevad just sellega, et juhtida tähelepanu püssirohutünni otsas elamisele: mis progressist me räägime, kui see ühel hetkel plahvatab.
Seega võiks tehnoloogia areng olla suunatud sellele, et nutitarvikud ei vananeks moraalselt aastaga, vaid ühte telefoni või tahvlit saaks kasutada vähemalt kümme aastat, värskendades tarkvara, mitte vahetades välja seadet ennast.
Minu meelest on see pürgimine ja üllad tulevikuvisioonid pisut üle paisutatud. Tulevikus elades ja pidevalt progresseerudes kaotame käesoleva hetke võlu. Kõige tähtsam on me lühikeses ja vilkas elus saavutada teatud valikute kogum, kus iga hetk oleks elamist väärt. Ega see tööinimesel ja eriti töörööbikutel ei pruugi alati õnnestuda, aga toimetulek osaga elu kohustuslikust programmist on ühtlasi leppimise ja vähenõudlikkuse küsimus.
Teisest küljest on meile tuttav ühiskonnakriitika, milles tänapäeva inimest tänu lakkamatult pealetulvavale infole ja kõigi me täistuubitud päevakavadele süüdistatakse ühepäevalibliklikus ellusuhtumises, kus ei mäletata minevikku ega suudeta näha oma tegude tagajärgi, tarbides ja rahmeldades hetke heaolu nimel. Seega tulevik on kui abstraktne väärtus omaette, mis iial kohale ei jõua. Nii ju tulevikuga ongi.
Jõulud jäävad justkui tulevikuihalusest välja. Jõuludega on moes aga seostada kommertsialiseerumist, samuti räägitakse nende imalusest ja mõlemat tehakse pisut küünilise näoga: jõulud on naiivikutele ja kaupmeestele.
Ükskõik, kas jõulud, nagu me siin maal neid juba 27 aastat ametlikult tunneme, tulevad meie kanti Põhja-Euroopa pööripäeva tähistamisest või kristlikust kultuurist, jõulud kogu kulla ja karra ja kuusega lubavad täiskasvanul, tõest, valest ja teabest läbikasvanud inimesel, elada mõned päevad päkapikkude ja muinasjuttude maailmas, panetumata, rikkumata, minna lapsepõlve kas siis iseenda või oma laste kaudu, elada hetk korraga, võtta aeg maha, ja maha võetud aeg liigub kauem, sinna mahub rohkem: kuskilt argiülesest stratosfäärist “allalaaditud” hetk suudab haarata ka mineviku ja tuleviku. Kuigi tulevikule pole vaja liiga palju mõelda, seal on ka omad mured.
Ja mis siis, kui sel ajal aastast tarbitakse rohkem kui muidu. Laud on pidulikum, tehakse üksteisele kinke, mida mõnikord pole tungivalt vaja. Nojaa, ma räägin endale vastu: jõulud pulbitsevad samuti maakera napiks jäänud ressursside arvelt. Aga võibolla inimesed on just selleks perioodiks kokku hoidnud, et end jõuludel hästi tunda, et jagada seda lähedastega. Tahaks loota, et igal Eesti perel üldse on raha jõule pidada. Ligi veerand Eesti inimesi elab suhtelises vaesuses ja ega keskmise sissetulekuga mass ka just aasta ringi priisata saa, küüniline ja ülbe on sel puhul rääkida jõulude kommertsialiseerumisest. Kui vähegi võimalik, ostkugi lastele neid jõulukeekse ja aknale lampidega kolmnurki ja kasvõi aeda päkapikke. Kitši kardavad nõrgad, inimlik soojus on tähtsam. Võtke ka kuuma glögi!
Ühesõnaga, rahu ja rõõmu kõigile, aega on selle õilsa tulevikuni.
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (255)
