Järsk temperatuuri langus oli katnud puud, põõsad ja kõik muu, mis maapinnast kõrgemal, kena härmatisega. Külma oli sel hetkel -16 kraadi.

Oli olnud pikalt pilvine ja külmalaine saabumisel selgines ööfotograafia huviliste rõõmuks ka taevas. Sellistel päevadel tuleb lihtsalt see hetk ära kasutada. Ilmselt läksin virmalisi jahtima oma lemmikkohta Tallinna külje alla, kuid nende puudumisel sõitsin edasi üsna sihtult ringi. Pilt sündis vägagi juhuslikult, kui ühe põllu kraavi ääres märkasin kahemeetriseid kuivanud karuputki. Üritasin neist mingit maastikupilti teha, aga ei tulnud oodatud tulemust. Mingil hetkel proovisin neid altpoolt pildistada. Sättisin statiivi hästi madalaks, heitsin ennast selili maha ja asusin ülespoole pildistama. Kohe esimesest proovipildist olin üsna vaimustuses. Pildilt kohe kiirgas vastu selline külm ja sädelev hetk nagu oli samal ajal väljas – karge, härmas, täis sädelevaid õhukristalle.

Pikemat seeriat ei sündinud, sest külm sai minust ikkagi võitu.

Mu lemmikteemadeks fotograafias ongi ööfoto ja öine maastik ning sellega seonduv: tähed, linnutee, virmalised, suvel helkivad ööpilved. Ööfoto juures paelub mind, kuidas silmale nähtavas pilkases pimeduses tuleb kaamera jaoks esile nii palju erinevaid värve – just värve, öö on tegelikult väga värviline. Päevasel ajal meeldib linnufotograafia. Uskumatu, kui palju erinevaid linnuliike võib ühe aasta jooksul oma koduaias kohata, kui neid piisavalt jälgima hakata.