Ma teatris käin peamiselt naiste pärast. Kas siis vaatamas mõnda naist või siis mõni naine viib või lausa toob mind teatrisse. Sel nädalal juhtus lausa kolm korda nii, et mind viidi ja toodi ning läksin kellegi pärast teatrisse. See on hea formaat, kuna siis on kas endal huvi või kellegil teisel huvi mind sinna saada. Ja seega üsna kindel, et ma ka sinna kohale jõuan, mitte ei unusta ära, ega leia muid põnevaid tegevusi nagu näiteks kodus teki sees nossutamine ja raamatute õgimine.

Ühesõnaga seekord vedas lausa nii, et kolmel õhtul suudeti sikutada teatrisse ja endal oli huvi, teistel oli huvi ning ka oli, mida vaadata. Sellist vedamist väga tihti ei juhtu.

Vene Teater

Esimene laks oli Vene Teatris, kus särav Elina Purde tegi kaelamurdva tüki “Viimane korrus” koos Vene publiku poolt palavalt armastatud Aleksandr Ivaškevitšiga. Kaelamurdva seetõttu, et tükk oli vene keeles, mis kaugeltki pole Elina emakeeleks, ega ka isakeeleks. Teiseks oli see täis intensiivset dialoogi, sõnamänge ja kirgi ning emotsioone, mis lisaks tihedale tekstile tuli ka usutavalt välja mängida. Ütleme nii, et läks täkkesse küll.

Esimese vaatuse lasin oma vana vene keele rasva peal ja sain umbes 70% tekstist aru, ent peenete nüansside jaoks jäid kõrvad liiga pisikeseks, ei püüdnud kinni lihtsalt neid suuri sõnu. Seega võtsin teiseks pooleks, peale pisut konjakiga kirgastamist, ka kõrvaklapid.

Kõrvaklappide sees elas nohune, väga puise eesti keelega tädike, kes krabistas paberitega ja luges teksti nii valesti maha, et valus hakkas. Tundus nagu koristajatädi oleks lugema pandud.

Niisiis lasin oma pisikeste kõrvade peal liugu edasi. Etendus oli aga lahe, parkuurivad tantsunumbrid olid tasemel, pesuväel Elinat sai ahhetav publik imetleda, naeruturtsakuid kostus ja plaksutati vene moodi – südamest.

Ja no muidugi Vene Teater ise on ikkagi väga kaunis, pool aega kõõritasin lakke ja mõtlesin, et mis lahedaid maskiballe annaks siin korraldada. Kui vene keel on suus, õigemini kõrvas, siis soovitan. Tõlge ei asenda.

 Vanemuine

Teine raks oli teisest ooperist ja suisa Tartus. Vana hea sõber Ain Mäeots nõudis juba suve alguses kategooriliselt et 26. november tuleb kalendris maha kriipsutada, kinni panna ja kohale sõita. Sest pea aasta ette valmistatud, kaua tehtud kaunikene, suurelt tehtud võimsakene muusikal just siis esietendubki. ABBA laulude põhjal tehtud gigapopp “Mamma Mia” on taas lavalaudadel, Vanemuises valmis munetud, põhjalikult välja hautud – suur ja rasvane tibu.

Pakkisin siis üllari ja kingad karpi ning sõitsin kohale vaatama, kas tibu tiivad kannavad.

Esimene vaatus algas juba gardekas.

Kus oli alles Tartu eliit üles end vuntsinud ja kohale veeretanud. Linnapäid, rektoreid, õppejõude, kohalikke ärihiiglasi ja limpsitud daame oli kohale tulnud väiksema presidendi vastuvõtu jagu. Aga muusikal oli ka vastavalt uhke.

Lavakujundus säras, Gerly Tinn oli kostüümidega korralikult vaeva näinud ja tundub, et ka lõbutsenud sealjuures. Tasub kindlasti vaatama minna. Ma ei ole raskekujuline muusikalide fänn, pigem vastupidi, ent see oli tõesti hea. Naljakas oli, ootamatuid lahendusi viskas sisse, tantsijad olid tasemel, no särtsu ja tsirkust kogu raha eest. Oleks tahtnud Birgitit peaosas näha, ent loosiga ilmselt sattus teine osatäitja.

Luban, et võib julgelt minna vaatama ning sobib kõigi võimalike vanuse-, soo- ja seksuaalsusega sihtgruppidele. Kahjuks aftekale ei saanud jääda, sest oli vaja täiesti jäätanud maanteel 80ga tagasi koju kelgutada, niiet mahlakad kirjeldused sellest, mis toimub ühel esika aftekal jäävad seekord ära.

Kolmas pauk aga tabas mind täitsa ootamatult.

Lavakas

Nimelt esimese etenduse vaheajal krabas mind pikas valges kleidis Eva, kes teatas, et läheb vaatama lavaka 28nda lennu kursaetendust “Impeerium”. Seal mängib noor särav näitleja, kes hakkab mu kirjutatud teleseriaalis peaosa mängima kevadel. Kuna polnud teda laval näinud ja Eva suutis mulle idee sekundiga maha müüa, ostis ta piletid telefonist sealsamas teatripuhvetis ära ning nii me läksime.

Teatrisse on kusjuures alati kõige parem minna kui ootused on täiesti maas, või ei tea tükist midagi.

Täpselt nii ma läksingi, puhtalt huvist näha seda tüdrukut ka laval näitlemas, lisaks sellele, millisena tean teda päriselust. Kellegi haibitud või kiidetud asjadega tekib alati väike värdjas kriitik õlale, kes hindab a) tükki b) haipija maitsemeelt c) iseenda ootusi. Ja kõiki neid kriitilisemalt kui peaks.

Seega alati, kui keegi midagi kiitma hakkab, ohkan, tean et see tükk on minu jaoks rikutud. Mis muidugi ei sega mind ennast kiitmast teistele asju.

Ühesõnaga läksin tühja lehena, ei teadnud etenduse nime, ei ühtki teist näitlejat ega teematki. Ning peab tunnistama, et see oli tõesti terav, särav, lahe ja mahe. Sain isu täis ja rohkemgi veel. Sealt kursalt tuleb põnevaid tegijaid ning Koldits on muidugi kõva kärbes, midagi pole öelda.

Kirjeldada läheks keeruliseks ning lamedaks, aga põhimõtteliselt oli asi üles ehitatud etüüdidele ja karakterite mängimisele, sekka raju trummi-show ja näpuotsaga üllatusi. Lahedaim idee oli õppejõudude öeldud kriitika esitamine. Vaatama minna ei saa soovitada, kuna neid etendusi on veel mõni üksik ja vist ka välja müüdud.

Järelikult ikka on, mida vaadata ning mitte vähe.

Ja kuigi ma olen valgusaastate kaugusel teatrikriitikust ja üldiselt ei jaga teemat, siis võibki seda võtta kui täiesti keskmise vaataja hinnangut. (Kui aus olla, siis ega ma üldiselt mingit diipi kunstilist huinamuinat ei viitsigi vaadata.)

Pealegi on heade etendustega tavaliselt see jama, et need müüakse ju sekundiga välja, ühe teatri jooksevad vanainimesed pikali, teise teatriteadlikud noored, kolmandale on üleüldine suur tung juba nime pärast. Vaadates neid täissaale, on eestlased ikka kõva teatrirahvas vist, mille üle on hea meel. Jääb üle vaid soovida väsimatust lavastajatele, tuult tiibadesse näitlejaile ning suured tänud naistele, kes teatrisse meelitavad. Ja Ainile ka!

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)