Inimesed tulevad ja küsivad, et kirjuta vähe ka sellest, mis uuematest meelelahutusmaailma hoovustest kuulukse. Katsun siis seekord vähe rohkem süvitsi kaevuda erinevate öiste sogaste settekihtide vahele ja kirjutada sellest, mida näha-kuulda Tallinna ööelus. Ausalt öeldes, ega ma enam viimasel ajal väga öösiti väljas ei tolgenda. Viisteist aastat ööelu ikkagi jätab inimese psüühikale teatava jälje ja taluvusele tekivad ette piirid, mida ületada on jube lihtne ümbritseval melul. Aga no proovime natuke kaardistada toimuvat.

Kui väga jõhkralt üldistada, siis ööklubide kuldaeg on läbi. Enam inimesi ei tõmba väga suurtes ruumides koos rüselema ja massiüritustel möllama. See trend on juba mõned aastad jõudu kogunud ning eks seda ole ka turul näha. Selgelt on linnas üks klubi liiga palju ja publiku peale käib nende vahel kõvem krabamine.

Ööklubi klient on peamiselt 18-28 aastane noor, kellel jõudu möllata ning mitu korda nädalas väljas käia. Samas raha tal kulutada väga ei ole ja joob enne välja tulekut täis, kuna klubide joogihinnad on tema jaoks kallid. Seega mitte just kõige tasuvam kunde, aga samas tänuväärne pideva käijana.

Juhuu! – näpud püsti, kappab ta vähemalt korra nädalas klubisse ja laamendab seal, kuni raha otsas või kepp käes.

Vanasti töötasid kõik klubid 4 päeva nädalas, nüüd on turul üksikud, kes seda rütmi suudavad hoida. Muuseas, kunagi 2000ndatel Atlantises tegime ka 6 päeva nädalas pidu, tundub endalegi uskumatuna. Tollal olid kaunid ajad: maja oli pidevalt täis kallilt riides libusid ja seanäoga spekulante.

Hollywood

Baltikumi ööklubide vanim ja uhkeim lipulaev Hollywood on tegelikult ainuke, kes võimsa jäälõhkujana kõik tormid turul on üle elanud ja stabiilselt edasi seilab.

Kõik oma väliskülalised saadan alati sinna kindla peale, kui tegemist on kolmapäeva-neljapäevaga, sest mujal lihtsalt ei toimu eriti midagi.

Reeded-laupäevad tuleb üldse lõuna ajal juba järjekorda minna, et löögile saada. Respect Rebastele ja pikka iga Hollikale!

Club Studio

Nemad panevad samuti vahvalt, järjekord on ukse taga ning alternima muusika rahvast jätkub tublisti. Nende uks on lahti kahel päeval ja tundub, et elavad kenasti ära. Muusika on täiesti minu maitse, ent peldikud nii jõledad, et tihti seal ei käi. Trügimine ka väga ei meeldi minu vanuses poolhärrasmehele enam.

Venus

Neist ma päris täpselt ei olegi elu jooksul aru saanud. Saba on kogu aeg ukse taga, väga popp koht, midagi teevad nad õigesti – misasi see on, mina pole läbi hammustanud. Liiga keeruline publik ja muusika mu jaoks, ent puhtalt maitse asi. Oma sihtgrupi on nad leidnud ja midagi head nad neile sisse joodavad, et see seltskond sinna pidevalt tagasi ronib, niiet – tublid tegijad. Ka hea õpikunäide kuidas mitme omanikuga on võimalik aastaid klubi pidada.

Teater

Teater on tsementeerinud end tugevalt vene publiku seas ja see on väga kaval tegu. Tegemist on parima kliendiga, seda teab iga ürituste korraldaja. Vene klient oskab raisata ning kui hoos on siis plekki ei loeta. Juuakse maha naise kasukas ja vanaisa Žiguli kah, kui vaja.

Lisaks ohtrale paljale kannile näeb seal laivis kuidas tuld purskavad shambipudelid lauda voorivad ning kohalik vene eliit prassida oskab. Selle ruumi miiinus on logistika ja ventilatsiooniprobleem, muidu mulle täitsa meeldib seal. Mõnus patune koht, täis pimedaid nurgataguseid, kus hoorata ja liitritega loetud mulli kaanida.

Prive

Prive on taas lahti, kaks titaani panid seljad kokku ja putitasid kadunukese elule. Muusika on väga hää, käiks tihedamini, aga kahjuks samuti ventilatsiooniprobleem. Klubi siselogistika on täiesti okei, klubi hästi jälgitav. Rahvast mahub parasjagu nii, et massi ei tekiks. Sisenemise ja suitsetamise trepp on täis peaga ohtlik koht kõõlumiseks. Sinna tuleks pallimeri panna, et saaks hullata ja keegi end juppideks ei kukuks.

Rahvas on vahest agressiivne: ükskord ründas mind seal raevukas vene bimbo, peaaegu oleks nibudega silmad peast torganud. Aga selle panen pigem kehvade droogide süüks. Jõudu neile. Loodame, et veab välja ning vana hea hausimuss tuksub Vabakal edasi.

Vabank

Vastasmaja Vabank’is on üsna hektiline see elu. Koit Toome kontserdile ei mahu sisse ja peab VIP’i ust kasutama, et löögile saada, samas teine õhtu on jälle saal tühi ja tõmbab ringi tuul ning kahtlased kiilakad.

Kui maja täis, siis seal on täitsa mõnus – ruumi palju, baari ligi pääseb lihtsalt ning kavalaid kohti, kus üksteist kabistada on kõvasti. Erinevaid ruume on isegi nii palju, et täis peaga võib suisa ära eksida, nagu juhtus mu Saudi sõbraga. Või et saad ühes klubi otsas ühe naisega ameleda ja teises vahepeal teisega, nagu üks kohalikust playboyst tuttav üks öö seal orkestreeris. Pärast tegi valiku ning lasi ühega jalga teisest uksest. Niiet klubi nagu üks patukoobas, astu aga sisse ja ise ka ei tea millisest uksest, kellega ja mis konditsioonis see sind välja sülitab.

Amigo

Amigo on linna ainus ööklubi, kus regulaarselt live-esinemisi saab näha, nii bände, keda sa ei arvanudki enam ammu tegutsevat, ning sekka ka päris kuumi kutte telekast. Muuseas ainuke koht, mis iga päev avatud ning soomlaste raske tööga teenitud palga endale saab. Ütlen ausalt, et mina seal käia ei julge. Kui ikka tsentneri kaaluvad ja liiteri tarbinud daamid rebima hakkavad siis minusugusest ei jää seal järgi muud kui üksik king ja alukad.

Suurematele ööklubidele sai vast tiir peale, järgmises loos vaatame väiksemaid lokaale ja urkaid ning tutvume ka mõningate subkultuuridega.

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)