Nii palju kui ma selle korralduse tagamaadest aru saan, on asi selles, et paljude äriühingute omanikud on omakorda teised äriühingud, tihti kuni silmapiirini välja. Seadusandja huvi selle vastu, kes peitub horisondi taga, on mõistetav ja lähtub alusprintsiibist, et lõppude lõpuks peaksid oma tegevuse eest vastutama luust ja lihast inimesed. Mul puudub vastav haridus ja ma ei oska ütelda, kui korrektselt võimukandjad siin oma huvi rahuldamisel käitusid – siin tuleb kuulata juristide arvamust.

Ent ma olen ka ühe mittetulundusühingu liige ja kuulun sama seltsi juhatusse. Sellest tõsiasjast tulenevalt vastutan ma seadustes sätestatud määral ühingu tegevuse eest, enam-vähem samamoodi, nagu ma vastutan eelnimetatud äriühingu käekäigu eest. Riik nõuab aga, et ma kuulutaksin enda (võib-olla ka kellegi teise, asi on paratamatult väga segane) asjassepuutuva mittetulundusühingu lõplikuks kasusaajaks. Õigemini küll küsib ta minu käest, kes on selle MTÜ lõplik kasusaaja.

Kui möödunud kuu lõpus hakkasin oma sõpradelt ja tuttavatelt pärima, kes võiks kontseptuaalselt olla mittetulundusühingute lõplikud kasusaajad, reageeriti mu küsimusele laias laastus kahel erineval moel. Ühed vaatasid mulle mõistmatul näol otsa ja kahtlesid oma kõrvakuulmises, teised hakkasid abivalmilt seletama, mida meie seadustõlkijate korpus selle arulageda vormeliga mõelnud on. Keegi juhtis mu tähelepanu rahandusministeeriumi selgituskirjale, kus oli selgesõnaliselt öeldud, et kuivõrd lõplik kasusaaja ei ole tegelikult lõplik kasusaaja, siis on MTÜ lõplik kasusaaja just nimelt lõplik kasusaaja.

Ühesõnaga, mingi osa seltskonnast on valmis kõige uskumatumaks verbaalseks akrobaatikaks, et kaitsta midagi, mida elementaarse loogika järgi kaitsta pole võimalik: kui ühingu eesmärgiks pole teenida tulu, siis ei saa me rääkida ei kasust ega selle saajatest, olgu viimased siis lõplikud või lõpmatud.

Friedrich Hayeki 1944. aastal ilmunud hoiatusraamatus “Tee orjusesse” on peatükk “Tõe lõpp”, kust leiame järgmised read: “Kui inimene ei ole seda protsessi ise läbi elanud, on raske hinnata sõnade tähenduse muutmise ulatust, sellest tingitud segadust ja seeläbi ratsionaalsele mõttevahetusele loodud takistusi… See on teadlikult või ebateadlikult kasutatud inimeste juhtimise tehnika. Selle protsessi jätkumisel röövitakse kogu keel järk-järgult paljaks. Sõnadest saavad ilma igasuguse kindla tähenduseta tühjad kestad, mis võivad tähendada nii asja ennast kui selle vastandit ja mida kasutatakse vaid nendega endiselt kaasnevate emotsionaalsete assotsiatsioonide väljendamiseks.”

Austria nobelist ütleb meile siin sisuliselt seda, et põrgusse sõitev rong ei liigu õnneks valguse kiirusel, vaid kulgeb pärast Balti jaamast lahkumist veel tükk aega teosammul ning teeb isegi paar peatust. Täiskiirus saavutatakse alles pärast Ülemistet ja siis on järgmine peatus tõesti juba Tapal.

Me täidame päevast päeva automaatselt mingeid formulare. Teisiti see olla ei saakski, elu on lõpmatult keeruline ja terve mõistuse säilitamiseks tuleb seda radikaalselt lihtsustada ning võtta mingeid asju etteantute ja muutumatutena.

Kui me projekteerime oma elumaju ja tootmishooneid, võime maad vabalt pidada ka lapikuks, sest piisavalt väikeses raadiuses klapib see oletus suurepäraselt meie fenomenoloogilise reaalsusega. Ent teiseses – märksa suurema üldistusjõuga mudelis – on meie roheline planeet tühjuses vuhisev tulekera, kus kõike elavat eraldab põrgulikust temperatuurist vaid õhuke 5–75 kilomeetriline maakoor.

Selle mudeli üle on kasulik aeg-ajalt järele mõtelda, sest seda on kujundlikult hõlbus laiendada. Meist igaühe sisemuses voolab sulalaama ja see koorik, mis hoiab meid sinna sisse kukkumast, on keel ja selge mõtlemine – kusjuures kaks viimast on omavahel muidugi orgaaniliselt seotud. Teadlikel või ebateadlikel katsetel seda kaitsevööd mistahes ettekäänetel (loogika on instrument, mida valitsev klass kasutab rõhutute ikkes hoidmiseks) murendada saavad olla üksnes hukatuslikud tagajärjed.

Kitseküla peatuses nõutakse veel enda kuulutamist MTÜ lõplikuks kasusaajaks, Tapal küsib O’Brien juba: “Mitu sõrme, Winston?” See oli nüüd vihje 1949. aastal ilmunud George Orwelli hoiatusraamatule “1984”, kui see kellestki mööda läks.

Ma ei arva, et soovi taga tuvastada MTÜ-de lõplikud kasusaajad oleks postmodernistliku doktor Moriarty karvane käsi.

Pigem on see märk sellest, et meie ülekoormatud seaduste tõlkijad ei suuda enam oma tekste läbi lugeda.

Pole ka ime, sest inimvõimetel on paraku piirid. Küll on meil aga nüüd viimane aeg enda käest küsida, kuhu see täistuuridel käima löödud tõlkemasin meid veel kanda võib.

Kui me asjale niimoodi vaatame, siis võib 30. oktoober 2018 olla tõepoolest tähendusrikas kuupäev, sest siis juhiti taas meie tähelepanu küsimusele, kes on mittetulundusühingu Eesti Vabariik lõplik kasusaaja. See debatt oli viimati tõsiselt päevakorral umbes kolmkümmend aastat tagasi. Vahepeal otsisime siin naljaviluks Eesti Nokiat, sellega me vist eriti kaugele ei jõudnud. Nüüd oleme siis jälle põhiküsimuse juures tagasi.

Ajastus on ka soodne, sest vähem kui nelja kuu pärast, valimiste päeval, tuleb meil välja pealt leida 101 vannutatud tõlkijat – seda on meie praeguse kirjaoskuse taseme juures ikka kohe päris palju. Siin peaks olema esimene küsimus see, kas erinevate tõlkijate rühmituste tööplaanidest on üldse võimalik aru saada.

Lõplikul kasusaajal – kes mainitud kontekstis peaks olema ühe mõjuka teooria järgi rahvas – tuleks hakatagi nüüd viivitamatult sellega tegelema. Seejuures on lõplikul kasusaajal ülioluline meeles pidada tõsiasja, et kui asjad tõesti halvasti lähevad, siis ei sõida tema eest põrgusse mitte tema äri- ega osaühingud, vaid ta ise.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.