28. novembril toimub Alexela Kontserdimajas Jõulujazzi avakontsert “9 hümni vabadusele”, mis on võtnud endale kanda mitu olulist rolli – selle erilise sündmusega tähistame nii Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva kui ka meenutame meile, kui oluline on vabadus, sest just sellel päeval 100 aastat tagasi algas Vabadussõda. Ja loomulikult on tegemist ka aasta oluliseima jazzisündmusega – laval kohtuvad 100 muusikut. Kolm komponisti – Jaak Sooäär, Paul Daniel ja Kirke Karja, kes loovad koos teiste Eesti heliloojatega Eestile kingituseks 9 uut hümni, mõtestavad alljärgnevas loos, mida tähendab vabadus neile.
Paul Daniel
Vabadus, minu jaoks, on midagi konkreetset, mingi kord, süsteem, mille poole püüelda. Kas me selleni ka jõuame? Ma ei tea. Vabadus tänapäeval tähendab kõike ja mitte midagi. Ma usun, kui sa tahad olla vaba, siis sa pead tegema selle nimel tööd. See ei saa olla nii, et istud ja vaatad, mis juhtub. Minu jaoks on vabadus kohustus. Selleks, et jõuda vabaduse tundeni peab nägema palju vaeva, mis toob loodetavasti vabaduse ka kunagi kätte. Näiteks, kui sa tahad korda hoida, siis pead iga päev selle nimel tegutsema, sest muidu pole sul ühel hetkel enam asju kuskile panna.
Vabadusel on palju erinevaid aspekte, mida iga inimene mõtestab erineval moel. Kuulda, kuidas mõtestavad teised heliloojad vabadust “9 hümni vabadusele” kontserdi kontekstis saab olema huvitav üllatus. Vaba võib ju olla väga mitmes mõttes. Nii vaimses kui ka füüsilises. Näiteks õpin hetkel koolis heliloomingut, kus on väga palju reegleid. Aga need reeglid annavad mulle vabaduse, millest kinni hoida. Ma tunnen, et mul on vaja loominguks seda süsteemi. Reeglid annavad meile tihti eesmärgi, mis on vabaduse kontekstis ääretult oluline mõiste – perspektiiv, mis aitaks muud pilti samuti paremini fokuseerida.
- Vabaduse mõiste muutub ajas
Ma arvan, et tänane liberaalne maailm lisab vabadust, aga samas loob ka uued reeglid. Mulle näib, et nooremad inimesed mõtlevad vabadusest teisiti kui vanemad. Noor mõtleb, et mida rohkem vabadust, seda parem, kuid vanusega muutuvad inimesed praktilisemaks. Aastate lisandudes on vabadusest olulisem kogutud teadmised, kuidas oleks parem oma elu elada. Võimalik, et minu lugu kontserdil oleks kümne aasta pärast hoopis midagi muud. Midagi võib muutud, aga samas ka ei pruugi. Minu vaade vabadusele selles teoses täna on pigem helge. Küll koos mõndade süngete varjunditega, aga siiski helge. Teos “Laul vabast inimesest” räägib isiksuse vabadusest ja võitlusest selle hoidmiseks. Seda võib vaadelda kui geograafilist lugu sisemaailmast ja otsingutest, millega me kõik ühel või teisel hetkel oleme tegelema pidanud. Kas ka publik just selle vabaduse sealt loo seest leiab? Sellele saab vastata pärast kontserti.
Jaak Sooäär
Ma ei ole otseselt mõelnud, kuidas vabaduse olemust sõnadega defineerida, küll aga olen vabadusele palju mõelnud muusika ja muusikuks olemise kontekstis. Ma olen kitarrist ja mõtlen üsna suure osa oma ajast muusikale. Mul on väga vedanud, et olen muusikat tehes olnud oma valikutes vaba. Mulle väga meeldib mu töö ja ja kui selle eest ollakse nõus maksma, siis see on väga tore, aga ma pole teinud vist ühtegi esinemist elus eelkõige selleks, et raha teenida. Oluline on olnud ikka see, mis on põnev ja lõbus nii endale kui ka loodetavasti teistele. Kui tasu saamine muutub primaarseks, siis võib kaduda sõltumatus, sest kes maksab, see tellib tihti ka muusika ning pikapeale võib muusikul üldse meelest minna, miks algselt muusikat tegema hakati.
Mulle tundub, et minust sai jazzmuusik just sellepärast, et jazzis on vabadus teha parasjagu seda, mis pähe tuleb. Mul oleks vist raske mängida mõnes kuulsas bändis kasvõi suure raha eest, sõita iga päev bussiga uude esinemiskohta ning esitada igal õhtul sama muusikat täpselt samamoodi. See muutuks peagi igavaks, mis pikas perspektiivis võib olla laastav. Vaadates ajas tagasi, siis väga paljud eriti andekad ja loomingulised maailma tippmuusikud nagu näiteks Hendrix ja kasvõi ülejäänud 27-aastaselt lahkunute klubi jäid sama ratta alla, kus nad pidid õhtust õhtusse tegema seda, millest nad olid juba tüdinenud. Nad olid osa võimsast ning peatumatust rahamasinast, mille rattaid oli võimatu peatada. Mulle on vaja vabadust, mida jazz pakub.
Minu jaoks muusikuna on parim hetk see, kui olen laval ja ümber toimub midagi, millest ma ei pruugigi tollel hetkel aru saada, kuid see kõlab lahedalt ning ma mängin midagi, mida ma kunagi varem teinud pole. Spontaansus on avanud ühe uue ukse. Muusika, mis on varasemalt paika pandud ning kokkulepitud, võib ka olla väga hea, aga kui see sünnib koha peal ning mingis uues vormis, siis seda tunnet on raske millegagi võrrelda. Mõistan, et sellist muusikat on keeruline publikule müüa ja lahti seletada, sest valmistoodet ju ei olegi olemas, aga kui inimesed tulevad kohale ja on avatud kogema laval toimuvat, siis nad enamasti saavad samasuguse elamuse nagu muusikud laval.
- Vabadus tuleb teadmisega
Ka on mulle oluline mitte piirata end mõne konkreetse muusikastiiliga. Võtta endale vabadus mängida ühel õhtul klassikalist muusikat, teisel punki, kolmandal folki ja neljandal rockmuusikat. Kui ma mängin rocki, siis see arendab ka minu Bachi ja kui ma mängin Bachi, siis see arendab nagunii kõike muud. Mulle tundub, et muusiku seisukohast on vabadus mängida erinevaid stiile ääretult oluline. Näiteks Arvo Pärt avastas ühel hetkel täiesti uue stiili, kus tohutut pinget on võimalik tekitada väga väheste nootidega. Aga enne seda oli ta tegelikult suurepärane avangardhelilooja, kelle helikeel oli kohati väga keeruline ja isegi mürarikas. Ta tunneb muusika loomise võimalusi läbi ja lõhki ning see annab talle vabaduse valida, kas jätta täielik vaikus, või siis hoopis tekitada tõeline mürgel. Kui ta oleks algusest peale kirjutanud ainult ühes stiilis, siis tal ilmselt sellist vabadust ei oleks.
Samasuguseid näiteid leiab ka jazzimaailma tippude hulgast. Tuntud Norra saksofonist Jan Garbarek, kes on suurepärane meloodiameister, alustas teismelisena hard bop’i ja mainstream-jazzi mängijana, milles saavutas märkimisväärse meisterlikkuse. Seejärel siirdus ta Coltrane’i kaudu väga avangardse free jazz’ini, ning seejärel leidis oma helikeele, mis paljuski seotud norra rahvamuusikaga ja mis on oma kõlapildilt täiesti vastandlik sellele, mida ta karjääri algusaastatel mängis. Tema erinevate perioodide salvestusi, kuidas ta kõiki neid erinevaid teemasid ja keeli valdab ning kuidas ta neid teadlikult ei kasuta, on väga põnev mängida ka tudengitele. Garbarekil on tohutu pagas, mis annab tema loomingule sügavuse. Ta ei õppinud ära vaid ühte stiili, vaid esitab seda, mis tal just hetkel õige tundub. Väga sarnane näide on kitarrist Pat Metheny, kes on samuti üks väga andekas meloodiameister. Aga tegelikult on ka tema taust samamoodi kirju. Teismelisena omandas ta perfektselt peavoolu jazzi, samas tundis palju huvi klassikalise muusika vastu ning tema loomingus on ka palju selgeid vihjeid näiteks free jazzi legendi Ornette Colemani muusikale, kellega koos ta ka plaadistanud on.
- Vabadus läbi muusika
Siit tulebki kokku minu jaoks jazzmuusiku elukutse definitsioon, mis on väga lähedalt seotud just vabadusega. Minu arvates on jazzmuusiku ehk improviseeriva muusiku elukutse mängida seda, mida ta kuuleb. Ja seda hoobilt. Vabadus muusikas on mängida seda, mida sa parasjagu tahad, kuid see eeldab võimalikult laiapõhjalist tehnilist ja teadmiste pagasit, mis aitab tekkinud idee millisekundi jooksul tõlkida muusiku füüsisesse, mida suudavad vaid vähesed. Selle definitsiooni lihtsustatud variant oleks, et muusik on võimeline hoobilt oma instrumendil esitama seda, mida ta on suuteline spontaanselt laulma, aga kahjuks jääb ka see vabadus paljudele kättesaamatuks. Suur osa muusikast, mida pakutakse improvisatsioonina on tegelikult vaid omandatud nipid. See on minu jaoks sama, kui keegi sooritab poomil või rõngastel mõne veatu harjutuse. Ka sellel on oma väärtus, kuid seal puudub lugu. Ja ma usun, et seda mõistab ka laiem publik.
Vabadus on minu jaoks väga oluline. Seda nii inimsuhetes, töös kui ka laiemalt. Kasvõi, et Eesti on vaba. Ma mäletan lapsepõlvest ka seda aega, kui meie riik polnud vaba. Kui ma olen päris aus, siis mulle vahel tundub, et paljud asjad, mille eest tookord võideldi, antakse praegu vabatahtlikult käest. Mind teeb vahel päris nõutuks, kuidas räägime vabadusest, aga samas on meie ümber hulgaliselt üha kasvavaid uusi piiranguid. Aga kes tahab, see saab olla vaba. See on vaba valik, vabas Eestis.
Kirke Karja
Ma tunnen, et mul on vabadusest keeruline rääkida. Ma olen selle üle palju mõelnud, aga pole jõudnud vastusteni, millega rahule jääksin ning seetõttu saan jagada vaid oma mõttekäike.
Võime näiteks mõtiskleda vabadusest poliitilisel tasandil: eestlased on vabad. Seesuguse vabadusega kaasneb alati ka rahvuslik eneseteadvus. Rahvusliku eneseteadvuse mõtestamine käib sageli aga läbi millelegi või kellelegi vastandumise – et mõista, kes meie oleme, on vaja mõista, kes me ei ole. Me leiame või genereerime kultuurilise Teise ja tekitame seeläbi meile endile sobiva arusaama oma rahvuslikust identiteedist. Me peaksime justkui olema veendunud, et me teeme kõike hästi ja õigesti, kuidas me muidu enda teguviise põhjendaks? Siin tekibki minu jaoks väike konflikt, sest kuidas me saame oma käitumise õigsuses nii kindlad olla? Ma tahaksin, et säiliks eksimisruum, et me võib-olla ei lähe selles suunas, kuhu arvame, et läheme. Võib-olla meil ei ole õigus.
Teine oluline vabaduse tahk on võimalus mõelda kriitiliselt kaasa kõige suhtes, mis meie ümber toimub ja vabadus teha toimuvast omad järeldused. Mis iganes teema see siis poleks, millest mõtleme või räägime. Seni kuni me enda mõtete ja järeldustega kedagi teist ei kahjusta, siis see ongi vabadus – mõelda ja olla nagu ise soovid. Oluline on aga teadvustada oma mõtteid ja osata neid argumenteerida – miks meid mõni teemaasetus kõrvetab, miks tajume mõnes protsessis ohtu või miks meid paljud asjad üldse ei huvitagi?
Vabadust saab kaotada laias laastus kahel moel. Esiteks: välispidistel põhjustel. Populaarses seriaalis “Black Mirror” on inimesed tehnoloogia poolt lõksu püütud, Orwelli “1984” on niisamuti katastrofaalne näide üksikindiviidi vabaduse säilitamise võimatusest rangelt kontrollitud ja piiratud maailmas. Teine moodus on sisemistest teguritest lähtuv: meie mootor või aparatuur ei toimi enam päris õigesti. Näiteks võib tuua depressiooni: inimene on justkui iseenda sees vangis.
Mind on vaimustanud Kaido Ole peetud Ööülikooli loengud, eriti need, kus ta kõneleb n-ö vaimsetest tööriistadest. Kui harjuda neid kasutama varajases eas ja hoida tööriistad teravana, hõlbustavad need elu jooksul tekkinud küsimuste lahendamist. Ehk aitavad need ka iseennast “vangistusest” päästa või vähemalt luua illusiooni vabadusest. Äkki sellest illusioonist juba piisabki või ehk see polegi midagi illusioonist enamat? Ma ei tea.
“9 hümni vabadusele” on üheksaosaline uudisteos, mille loovad üheksa eriilmelist Eesti jazziheliloojate kooslust ning mille iga osa sümboliseerib ühte olulist sündmust või mõistet Eesti Vabariigi ajaloos ning on teenäitajaks eestlase südamesse. Koos jazzmuusikutega astuvad kontserdil lavale pärimus-, rokk-, elektroonilise ja teiste žanrite muusikud. Uudisteoste autorid on hinnatud jazzmuusikud, ansamblite liidrid ja heliloojad ning igaüks neist on valinud endale põnevad loovpartnerid – Maria Faust ja Kirke Karja, Kadri Voorand ja Kristjan Randalu, Mingo Rajandi ja Meelis Vind, Holger Marjamaa ja Raun Juurikas, Mairo Marjamaa ja Sander Mölder, Peedu Kass ja Siim Aimla, Raul Sööt ja Aleksander Paal, Joel Remmel ja Paul Daniel ning Tanel Ruben, Jaak Sooäär, Ivi Rausi ja Laura Põldvere. Kontserdiga avatakse festival Jõulujazz 28. novembril Alexela Kontserdimajas. Refereeris Anna Lindpere
Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.
