Kui aus olla, siis esimesed kaks päeva ei tahtnud ma üldse seda artiklit kirjutada. Kogu New York oli kaetud südantlõhestavate inimpisaratega. Tundus, et olime rännanud tagasi aastasse 1933. Jah, kõikjal võis näha imelise andekusega meisterdatud Donald Trumpi ja Adolf Hitlerit võrdlevaid postreid.

Õudusunenägu, paanika, karm reaalsus

Veel 8. novembril kõndisin vanaemaga Times Square’l ning jälgisin elevusega särasilmseid ameeriklasi juubeldamas esimese naispresidendi üle. Aga nagu vanasõna ütleb – ära hõiska enne õhtut! Siinkohal teadsid meie esivanemad valusat tõde, mida keegi New York State‘is isegi oma kõige õudsamates unenägudes ei osanud ette ennustada. 59% ehk 4 143 874 hinge pooldas Hillary Clinton’it ja Trump sai kõigest 37% häältest ning ülejäänud läksid üksikkandidaatidele. Linnas aga tahtsid 79%, kokku 2 miljonit inimest, teha heas mõttes ajalugu.

Olin oma peas seda artiklit naiste õiguste eest seisva tulise hingena plaaninud pea nädala aega.

Pean tunnistama, et vahel reageerin üle ning mul ei ole alati õigus. Siiski tahaks kõigile südamele panna, et elame vabal maal ning vastavalt inimõigustele on kõigil õigus oma arvamusele. Mitte kellelgi ei ole õigust teist tuksuvat südant panna tundma alaväärsena. Me kõik oleme siin planeedil, et igapäevaselt edasi areneda ja muuta elukeskkonda sõbralikumaks ning koos jõude ühendades pole miski võimatu.

Kell 11 oli mu twitter hullumas ja õudusunenägu kujunes paanikaks, millest kella 12-ks oli saanud karm reaalsus.

Kõik mu sõbrad, kelle snape, tweete, instagrami postitusi ja sõnumeid lugesin, tundsid, et nad olid kaotanud pea aasta kestva julma sõja. Öeldakse: this was the nastiest election in the history of American presidential elections.

Nõustun, sest mida rohkem jälgisin debatte, seda suurem leek süttis mu 19-aastases põues Trumpi vastu.

Kindlasti ei saa teeselda, et Hillary on taevast saadetud ingel, kuid oli selge, et ta on teinud ränka tööd, teda taheti peatamaks soolist ebavõrdust, ta on ambitsioonikas, haritud, intelligentne, kogemustega poliitik. Tundub kui selge valik!

Kuid, taaskordselt on võitnud valge rassism ja natuke vähem kui pool Ameerikat valisid oma presidentiks reality star Donalt Trump’i, kelle valed, suhtumine naistesse, ebaviisakus jne suutis reklaamitrikkide abil hüpnotiseerida täpselt 60 072 551 kodanikku, mis on ligikaudu 400 000 häält vähem kui Hillary’il. Tänu valimissüsteemile tuli võitjaks siiski Trump, aga mitte mu kallid sõbrad ja millenials aka the future of the United States.

Kogu lootus ei ole veel kadunud! Seda otsust on võimalik muuta 19. detsembril.

Protestimarsil – raging millenials & #IAMSTILLWITHHER

Ööl vastu 9. novembrit olin ka mina naelutatud uudiste ette, kuid lõbus õhtu demokraatide keskel kujunes võistluseks kui palju veini suudab keegi ära juua. Olin ausalt šokeeritud ja kurb. Mõtlesin, miks ma kogu trallist niipalju hoolin, ma pole isegi Ameerika kodanik, kuid mu booker ütles: You live here as well, this is your home as well and this will affect you!

Tol õhtul ei suutnud ma uinuda ning otsisin Youtube’st paaniliselt lolle videosid, millega oma mõtteid tühjendada.

Järgmisel päeval fitting‘usse minnes oli kogu energia linnas madalam kui muru. Kõigil oli pea norgus, päikseprillid ees (ilm oli meeleolule sobivalt hall), paistes näod või äranutetud silmad. Vaatepilt ei paranenud ka agentuuri jõudes, kus tavaliselt helisevad telefonid ja bookerid räägivad läbisegi, valitses haudvaikus.

Avades instagram’i, nägin, et Union Square-l on algamas protest ning järsku sain umbes viis sõnumit erinevatelt tuttavatelt, et kas olen tulemas? Küsisin bookerilt, on see hea mõte, sest ma pole ju isegi kodanik. Yes, go, spread the love, it will be fun! julgustas ta minema. Lõpuks õnnestus mul mitmetuhandelisest rahvamassist leida sõber Helios ja marss võis alata!

Olin lummatud positiivsest ja ühtehoidvast energiast inimeste vahel, kes kõik olid rassilt, soolt, soolistelt eelistustelt pealtnäha erinevad, kuid nende sees põles ühesugune leek.

Võibolla “viha” on liiga karm sõna , aga strong dislike Donald Trumpi suhtes.

Mulle meenus üks mitmetest põhjustest, miks ma seda linna meeletult armastan. Inimesed on vaatamata kõigile erinevustele valmis tegema tööd ja aksepteerima teineteist ühiste eesmärkide nimel. Viies avenüü oli täidetud armastusega, liiklus oli peatatud ning sajad inimesed kogunesid akendele ja juubeldasid koos meiega.

Lõpuks jõudsime Trump Tower‘ni.

Imestasin, et politsei proovis protesti kergelt peatada vaid kaks korda, enamjaolt lasid nad lihtsalt sellel juhtuda. Siinkohal ei taha ma kindlasti öelda, et tänavatel protestimine või VÄGIVALD (mida sellel üritusel ei olnud) on lahendus probleemidele, millega mõned ei nõustu. Tihti tuleb osata aga leppida ja elu ümber sättida.

Selle massi puhul oli tegu vokaalsete noortega, kelle aurad liigutasid ning inspireerisid mind kirjutama ka seda lookest. Ma olin kogu Trumpi-jamaga lihtsalt otseses mõttes done, kuid siis nägin kui lootustandev on pealekasvav generatsioon ning kuidas nad kasutavad oma häält, et olla teistele eeskujuks. Nad koondasid oma viha, andsid endast märku rahumeelselt ja olid üksteisele toeks raskel ajal.

Tihtipeale on probleemi jagamine kellegi kolmanda isikuga äärmiselt teraapiline.

Nägin silte: I still believe in love, build bridges not walls, my body my choice. Need tõid päikesepaiste tagasi mu põue ning ükskõik mis tulevik toob, misiganes valdkonnas – ma ei anna iial alla.

Usun siiani, et Hillary väärib presidenditiitlit, sest naisena tean, mida tähendab rügada meeletus koguses tööd ja siiski saada vastuseks “ei”, vähem palka kui vastassoo esindajad jne, aga #IAMSTILLWITHHER

Tegin ka mõned videod teisipäeva- ja kolmapäevaõhtustest sündmustest andmaks edasi meelolusid New York’st.

Video autor: Alexandra Elizabeth Ljadov

Stay fab, Alex
instagram@alexandraelizabethljadov
snapchat@alexandraljadov