Nagu on öelnud Yale’i ülikooli ajalooprofessor Timothy Snyder, tugevdavad annetused erinevatele MTÜ-dele ja kodanikuorganisatsioonidele demokraatiat ning on efektiivseks meetodiks, kuidas passiivselt vastu panna türannia ja autokraatia tekkimisele, kirjutab Põhja-Eesti Pimedate Ühingu tegevjuht Helen Künnap.
Küllap on paljud meist lapsena hoidnud silmi pikemat aega kinni ja proovinud, kas nii saaks elada. Proovige, pange kas või kohe praegu silmad kinni ja mõelge hetkeks, kuidas tuleksite toime kõikide tegevustega, mida olete näiteks tänaseks, homseks või kogu nädalaks planeerinud. Tundub vist üpris võimatu. Aga osa inimesi elabki nii, nagu oleksid silmad kogu aeg kinni ja see ei olegi tegelikult nii võimatu. Kaaskodanike paindlikkuse, koostöö ja tugisüsteemi abil on pimedatel inimestel ka tänases Eesti ühiskonnas võimalik oma koht leida ja elamisväärne elu üles ehitada.
Võtame näiteks Roberti. Kui Robert Lätt sai 6-kuuseks, pandi tähele, et lapse parema silma pupill ei ole must, vaid roosakas, läbipaistev. Järgnenud uuringud Põlva, Tartu ja Tallinna kliinikutes näitasid, et sellest silmast ei ole laps tõenäoliselt kunagi näinudki – põhjuseks kasvaja. Silm opereeriti välja, kui Robert oli 10-kuune. Loodeti, et vähemalt vasak silm jääb alles. Umbes kahe aasta vanuses ilmnes, et haigus on ka vasakus silmas. Algas keemiaravi ja pikad haiglaperioodid. Esimese nelja eluaasta jooksul veetis Robert haiglates kokku poolteist aastat. Lõputud uuringud Tartus ja Tallinnas ei andnud tulemusi ning 4-aastane Robert lähetati koos vanematega Saksamaale Essenisse. Saksa arstide otsus oli ühene: lapse elu päästmiseks tuleb kohe opereerida, kuna silma võrkkest oli kasvajast sedavõrd haaratud, et see oleks edasi ajju tunginud. Kahepoolne võrkkesta kasvaja on haigus, mille keskmine esinemissagedus on üks juhtum poole miljoni inimese kohta. Robert oli neli ja pool aastat vana, kui opereeriti välja ka tema vasak silm.
Et sellises olukorras hakkama saada, on vähemalt esialgu vaja tugivõrgustikku. Eestis on mitmeid organisatsioone, mis ühendavad pimedaid inimesi, kuid ainult Põhja-Eesti Pimedate Ühing suudab täna pakkuda pimedatele nõustamist, koolitusi, vabaajategevusi ning aidata leida ka tööd.
Robert on ülimalt aktiivne inimene. Tal on bakalaureusekraad, ta teeb palju sporti, kuulab audioraamatuid, õpib magistrantuuris ja käib meie juures massaaži algkursusel. Robert ütleb, et massaaži õpib ta kahel põhjusel: esiteks, et sportlasena see teda huvitab ja teadmised on kasulikud, ning teiseks, et ükski oskus ei jookse mööda külgi maha. See on näide, kui palju võib inimese elule juurde anda kõrvaltvaataja jaoks suvaline tugiorganisatsioon.
Aga miks see laiemalt tähtis on?
Poliitiliselt turbulentsetel aegadel on olulisem kui kunagi varem täita oma kodanikukohustusi, hoolitseda nõrgemate eest ja olla ühiskondlikult aktiivne. Sellised esmapilgul väiksena näivad tegevused on need, mis loovad stabiilse aluse demokraatiale ja vabadusele. Kuigi popplaulu sõnad ütlevad, et vabadust ei saa keelata ära, siis nii ajalugu kui tänapäev näitavad selgelt vastupidist: saab küll.
Põhja-Eesti Pimedate Ühing loob ühiskonnas suuremat sidusust ja võitleb võrdsemate võimaluste eest kõigile. Kahjuks on meie tegevuskeskus täna sulgemisohus, sest meie majas Tondi tänaval ei ole varsti enam võimalik tegutseda. 63 aastat pimedate inimeste kasutuses olnud tegevuskeskus hakkab ajale alla vanduma. Katuse vahetus ja maja fassaadi renoveerimine aitaksid tegevuskeskuse uuele elule, kuid meil selleks finantsid puuduvad. Oleme viimased 15 aastat usinasti maja päästmise teemal riigitasandi ustele koputanud, kuid kahjuks oluliste tulemusteta.
Ka kõige tugevamad vajavad aeg-ajalt abi ja Põhja-Eesti Pimedate Ühing on olnud valmis aitama. Kui hoolid ja soovid, et Eesti riigis oleksid endiselt tagatud võimalused ka pimedatele inimestele, siis aita meil meie tegevuskeskuse maja taastada. Täpsemat infot toetusvõimaluste kohta saab lugeda siit: kuidas aidata?
