Mis seal salata, mägimatkajate ja -ronijatele on sageli kõige emotsionaalsemad hetked ööpäevas hommikune päiksetõus ning õhtune päikseloojang. Päikese loojumine on hetk, mis lisaks maalilistele vaadetele annab ka positiivset jõudu järgmiseks päevaks – sõltumata sellest, kas minnakse tiputõusule või valmistutakse lihtsaks matkapäevaks. Õhtune ilus päikseloojang annab alati kinnitust sellest, et homme tuleb taaskord tore ja emotsionaalne päev ning see on justkui väljateenitud lõppakordiks möödunud matkapäevale.

Seevastu päiksetõusu oodatakse sageli tunde ja tunde – eriti siis kui ollakse külmal ööl alustanud liikumist ihaldatud mäetipu suunas. Just siis kardetakse päiksetõusuga kaasnevat hommikukülma – öö kõige külmemat hetke. Samas on päiksetõus ka alati hetkeks, kus esimesed päiksekiired hakkavad näole langema, tuleb välja otsida nii päiksekreem kui ka -prillid ning lõpuks ometi hakkab soojem. See on hetk, kus nii mõnigi matkaja mõtleb, et kõige raskem on nüüd möödas – edasi läheb lõpuks ometi kergemaks ja soojemaks. See on hetk, mis annab igale matkajale jõudu edasi liikuda soovitud eesmärgi suunas või siis laagris tõusta ning astuda vastu eesootavale matkapäevale.

Päiksetõus ja -loojang koos ööpimedusega – need on matkamise lahutamatud osad ning sageli just kõige meeldejäävamad hetked, mis meenuvad mägimatkajatele ööpimeduses tähistaeva all liikudes soovitud sihi suunas. Meie sihiks oli jõuda Alpide kõrgeimasse tippu – Mont Blanci 4810m tippu.

Alljärgnevalt valik fotomeenutusi The Mont Blanc Project meeskonna teekonnast Mont Blanc’i tippu. Fotod: Vytautas Dranginis, Karel Kaljuste.

Kunnar Karu

Kunnar Karu on Nipernaadi reisiklubi matkajuht ja alpinist. Tema reisikirjad viivad lugeja erinevatele mäetippudele, tuues koju kätte ka vaated pilvepiirilt. Loe artikleid (18)