Head eestlased ja sama head eestivenelased. Mul on Teile mõlemale sõnum. See ei pruugi kôigile meeldida, kuid leian, et rääkida tuleb ausalt. Teemaks on niinimetatud vene koolide küsimus, mis järsku ja võimsalt jälle esile tõusis. On hea, et see teema tôstatus ja on halb, et jälle juhtus see vastandudes. Ma tahan, et seda küsimust lahendataks rahulikult.

Esiteks, eeldatakse, et kui tôstatakse vene koolide küsimus, siis on selle põhjus varsti saabuvad valimised.

See ei ole kogu tõde, aga olen nõus, et valimistel saab rahvalt küsida mandaati oluliste muudatuste jaoks. Selle teema lahkamise käigus luuakse teatud sihtrühmadele meeldivaid teemasid ja otseloomulikult ka meeldivaid seisukohti. Teema on väga vajalik, aga ta on allergiline mõlema poole jaoks. Selleks on palju põhjusi, kuid peamine, mida see teema lõpuks toob, on vastandumine. Mõned poliitikud seda tahavadki, aga mina ei taha, sest vastandumine võib küll tuua poliitilisi dividende, aga samas lõhestada ühiskonda – see pole aga enam lingvistika küsimus vaid julgeolekurisk.

Teiseks, mis on mõlema poole inimlik eesmärk?

Anda hea haridus oma lastele, tagada lastele õnnelik ja edukas tulevik. Ja mis on mõlema poole hirmud? Needki on sarnased. Eestlased tuunevad hirmu eesti keele saatuse pärast, mis on mõistetav. Venelased tunnevad hirmu oma lapse identiteedi kaotuse pärast ehk siis osaliselt ka oma emakeele kadumise pärast, mis on samuti arusaadav. Kui hirmudega tegeleda ja neid mõista, mitte neid võimendada, saab ehk edasi liikuda.

Kolmandaks, millest poliitikud teile tavaliselt ei räägi?

Vene kogukonnale ei räägita, et enamik uuringud näitabki, et nn vene kool kui paralleelne haridussüsteem ei ole Eestis jätkusuutlik paljude aspektide tõttu – majanduslikel põhjustel, inimeste ja materjalide nappuse tõttu ning seetõttu, et Eesti ühiskonnas on selge surve ühtse eesti haridussüsteemi osas. Kas Keskerakond ja Keskerakonna haridusminister on valmis enne valimisi ütlema suurele Keskerakonna toetajate grupile välja fakti, et paljud uuringud näitavad, et kakskeelne haridussüsteem ei ole jätkusuutlik? Ei usu.

Millest poliitikud eestlastele ei räägi, on piinlik ja valus tõde, aga Eesti Vabariigis on juhtunud nii, et isegi 60/40 süsteemi jaoks ei jätku õpetajaid. Ehk siis siiamaani on mitmetes nn vene koolides Potjomkini küla. See tähendab, et sosistades tunnistatakse probleemi – isegi praeguse süsteemi jaoks oleks kohe vaja juurde kümneid, kümneid ja kümneid õpetajaid. Kui eesti poliitik teile järgmine kord ütleb, et „tagame eestikeelse hariduse igal pool“ siis küsige ta käest, kuidas ta õpetajate probleemi lahendab. Äkki läheb ise vene kooli Ida-Virumaale tööle?

Neljandaks, olukorra nüansid on mõtlemapanevad.

Nii kaua, kui poliitikud suurte loosungite abil vaidlevad, otsivad mõlemad pooled lahendusi. Väga paljud vene lapsed juba käivad eesti koolides ja teevad seda ilma suurte loosungiteta. Tõsi on ka see, et mitte iga eestlane ei ole nõus, et ta kooli või lasteaeda tuleb järsult ja palju vene keelt kõnelevaid lapsi. Ka see nüanss on selline, millest avalikult pigem ei räägita. Aga just need nüansid tekitavad trotsi kui vastanduvad loosungid jälle lahti tõmmatakse.

Viiendaks, tulevikuennustus – eestikeelne haridussüsteem koos mitme  tugeva vene kooliga.

Ma ei ole selgeltnägija aga siiski ennustan pisut, mis sellest küsimusest tulevikus saab. See ei ole minu ettepanek, vaid ennustus, kuidas asjad lähevad. Olen poliitikas olnud kolm aastat, aastaid enne seda olin ajakirjanik, ma olen Lasnamäe kasvandik, olen Riigikogu poolt Riigikeele nõukoja liige. Ning julgen väita, et Isamaa aseesimehena mõistan hästi eestlasi ja samal ajal olen üks eestivenelastest.

Ennustan, et sõltumata sellest, kas poliitikud hakkavad sel teemal aktiivselt vaidlema või ei tegele selle teemaga üldse, on tulemus vaadeldavas tulevikus täpselt sama. See kuhu jõutakse võikski olla kompromiss, kus mõlemad pooled võivad saavutada konsensuse – Eestis tuleb eestikeelne haridussüsteem, samas jääb Tallinnasse mitu väga tugevat vene kooli, mis töötavad munitsipaal/riigi toel või siis kaasavad erakapitali. Muidugi peavad ka siis lõpetajad rääkima eesti keelt vabalt. Need on Prantsuse lütseumi, Saksa gümnaasiumi, Inglise kolledžiga võrreldavas formaadis. Jääb mõni tugev vene kool ka Ida-Virumaale.

Kui poliitikud seda teemat forsseerivad juhtub see kiiremini, kui nad jätavad selle teema rahule, juhtub see pisut hiljem, aga tulemus on täpselt sama. Sest see on variant, kus arvestades kõiki nii pragmaatilisi, emotsionaalseid, ajaloolisi ja riiklike asjaolusid võib praegu jõuda enam-vähem kokkuleppeni.

Kuuendaks, minu soovitused riigimeestele ja naistele.

Head kolleegid, pole vaja mängida hirmudega, vaid tuleb austada oma valijate hirme. Eestivenelastele tuleb anda kindlustunne, et isegi eesti koolis ei kaota laps oma identiteeti, ei võõrandu oma emast või isast – oma esivanemate juurtest. Selleks võiks eestivenelastele eesti koolides pakkuda näiteks heal tasemel vene keele tunde emakeelena ja süvendatud vene kirjanduse ja kultuuri õpet. Haridussüsteemile tuleb anda juurde õpetajaid. Eestlastele tuleb anda kindlustunnet, et eesti keel säilib läbi aegade. Selleks, et see nii jääks peab märkama puude taga ka metsa. Vene koolide teema on küll vaidlemisobjekt, aga eesti keelel on maailmas tunduvalt suuremad väljakutsed. Suunaks osa oma poliitilisest aurust ka sinna ja mõtleks, kas me suudame välja töötada head õpetamise metoodikad neile, kes alles tulevad siia ühiskonda ja kellele pole meile tuttavat slaavi tausta;  kas eesti keel areneb teaduskeelena kui teaduses survestab seda selgelt ja jõuliselt inglise keel; kas kaasaegsed nutiseadmed ja masinad hakkavad tulevikus eesti keeles rääkima? See lingvistiline mets on tunduvalt põlisem kui poliitiline loosung. Me peame selle kõigega rahulikult ja järjekindlalt tegelema.

Ning viimaseks. Viimasel ajal on meie poliitikas kuidagi juhtunud nii, et on ilmunud võtmesõnad. Kui neid oskuslikult kasutada, arvatakse, et leidub see valupunkt, millele vajutades avaneb tema valija ajukapsel. Sellisteks sõnadeks on näiteks „patriotism“, „lojaalsus“, „eesti keele kaitse“ ja veel mõned. Mina aga väidan, et mitte see ei ole see kõige suurem patrioot kes kasutab masinlikult teile meeldivaid märksõnu, vaid see, kes näeb tulevikus sisulisi ebameeldivaid riske ja ütleb, kuidas seda vältida ning leida kokkulepet. Lõimumine ning keele omandamine algab lugupidamisest teise osapoole vastu ja tema hirmude suhtes.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits

Viktoria Ladõnskaja-Kubits on endine ajakirjanik, Riigikogu liige, Isamaa aseesimees. Loe artikleid (2)