Edasi kevadnumbri kaane on teinud illustraator Joonas Sildre, kes selgitab kaanepildi ideed nii: “Edasiliikumine on meie igapäevaelus seotud ustega, läbides erinevaid portaale uutesse keskkondadesse ja jättes vana seljataha. Püüdsin seda visualiseerides juhtida tähelepanu, et tegelikult ei tea me, mis ukse taga ootab. See võib olla midagi müstilist, ilusat ja ootamatut – selleks võiks valmis olla, seda uurida, sellega kaasa minna.”

Meie kevadnumbri juhtmõte on seotud ettevõtluse ja ettevõtlikkusega. Mis suhe sul nende sõnadega on, milliseid mõtteid tekitavad?

Olen loomult vooluga kaasa mineja ja avatud erinevatele mõjutustele. See justkui välistaks fokusseeritud ettevõtluse selle klassikalises tähenduses. Teisalt on need mõisted mulle väga lähedased, kuna olen pea terve elu olnud iseendale tööandja. Leian, et kõige paremini õnnestuvad ettevõtmised, mida olen ise algatanud või millega oman mingit isiklikku sidet.

Esikaanel on sinu spetsiaalselt Edasile tehtud töö. Räägi palun selle sünniloost.

Edasiliikumine on meie igapäevaelus seotud ustega, läbides erinevaid portaale uutesse keskkondadesse ja jättes vana seljataha. Püüdsin seda visualiseerides juhtida tähelepanu, et tegelikult ei tea me, mis ukse taga ootab. See võib olla midagi müstilist, ilusat ja ootamatut – selleks võiks valmis olla, seda uurida, sellega kaasa minna. Elu võib olla maagiline ja mulle tundub, et inimliik on tegemas alles esimesi samme oma potentsiaali avastamisel.

Sa said hiljuti presidendilt teenetemärgi koomiksikunsti edendamise eest, palju õnne! Kuidas sulle tundub, mis aegu meie illustratsioonikunst tehnoloogiaajastul, aga ka võrreldes teiste visuaalkunsti valdkondadega laiemalt läbi elab, kus me praegu omadega oleme?

Tänan, see on suur au!

Digitaalne joonistustehnoloogia on tänapäeval suurepärane. Kui oled arendanud joonistusoskuse, omad kogemust ja püsivust, saab tehnoloogiaga teha praktiliselt kõike, kuhu fantaasia küünib. Koomiksiga loojutustamise osas pääseb nüüd ligi nii paljudele eriilmelistele raamatutele ja kunstnike töödele, millest õppida. Interneti teel on see kõik kättesaadav.

Samas, pildigeneraatorid on teinud karuteene kohalikule haprale illustratsioonikultuurile. Kuid mitte ainult. Illustreerimine on üks keel, kõne ja kommunikatsiooni vorme. Juturobotiga kaua suhelda pole huvitav. Infot tuleb küll kiirelt ja palju, kuid uut väärtust on pigem vähe. Paljud tegelevad praegu valimatult selle diginafta pumpamisega ja keskkonda laiali kallamisega. Ühel hetkel võib reostus olla pöördumatu. Kui küsid, kus illustratsioonivaldkond on, siis praegu vaadatakse seda suplust mustades loikudes ja sügatakse pead. Ma võrdlen seda endamisi kratiga: kõik on tore, kuni saabub tasumise tund.

AI-ga saab ka head tööd teha, kuid nagu igas sellega seotud valdkonnas, peab omama kogemust, kriitilist pilku ning olema juhi positsioonil. Selle musta kulla peab oskuslikku inimmasinasse kallama, et sellest kasu oleks.

Vaadates oma erialast väljapoole, siis milline kunst on sulle kõige südamelähedasem? Milline oli viimatine kultuurielamus?

Kuulan laial skaalal muusikat, kuid naudin ka filme ja seriaale. Viimased suuremad elamused olid Arvo Pärdi 90. sünnipäeva kontserdid, mida nägin möödunud aastal mitmeski kohas väljamaal. Oli õnn palju reisida oma graafilise romaaniga Arvo Pärdist ja kohalikel ettekannetel käia. Meelde jäid eelkõige Prahas ja Brnos toimunud kontserdid, dirigentideks vastavalt Tõnu Kaljuste ja Dennis Russell Davies.

Igas loomingulises töös tuleb kindlasti ette mõõnaperioode, mis on sinu retsept selle olukorraga hakkama saamiseks, mis aitab?

Mõõnaperiood on tavaliselt mingi lahendamata loominguline probleem. Mõnikord ka probleem iseenda häälestamisega. Sel puhul tasub fookus pöörata hoopis muudele töödele ja tegemistele. Olenevalt probleemi suurusest peab ka eemal viibimise aeg olema proportsionaalne. Vahel piisab päevadest, vahel on vaja kuid ja isegi aastaid. Värske pilguga tagasi tulles on ego lahtunud, ning näeb head või õiget lahendust selgemini.

Kui oleks sinu otsustada, siis mida ja miks võiks teha Eestis teistmoodi, et muuta meie elu paremaks?

Eesti on väike paat ja saanud viimasel ajal kõvasti loksutada. Esipingile on kolinud turvalisuse eest vastutajad, nagu peakski olema. Kuskil taga on lastega pered ja loomingulised tüübid (kuulun mõlemasse kategooriasse). Neil pole turvavööd peal, mõni on kindlasti ka juba üle parda pudenenud. Tasuks sellele tagumisele seltskonnale tähelepanu pöörata, et paat jääks ikka tasakaalu.

Praktiline soovitus ka. Iirimaa lõi tuhandetele kunstnikele eelmisel aastal püsiva palga, kuna pikaajalised uuringud näitasid, et see toob majandusele tagasi palju enam, kui sellele raha kulub. See on ülimalt loogiline tulemus – ja ratsionaalne käitumine poliitikute poolt, kes soovivad näha riiki arenemas.

Kevadnumbri tutvustust saab lugeda siit.