Nii, nüüd on ka teine saapasäär ääreni lund täis. Sulab seal tasapisi ja nõrgub alla sokkidesse. Aga toksimine kostab ka juba päris lähedalt…

Toksimine see oligi, mis mind lahtiaetud metsateelt kõrvale hangedesse meelitas. Õieti mitte toksimine, ennemini lausa tagumine. Niisugune hääl käib metsas ainult ühe linnuga kaasas. Veel mõnikümmend sammu ja mu sumpamise sihtmärk hakkab okste vahelt paistma. Musträhn, nõgikikas, kõrvekukk. Toekas nõgimust kogu, pealagi tulipunane, vemmeldab seal puutüve nii et laastud lendavad.

Samas tabab silm eespool ja pisut kõrval tiheda noore kuuse. Selle varjus võiks linnule veel tükk maad lähemale pääseda, igatahes tasub proovida. Manööverdan end ettevaatlikult õigele joonele ning hakkan tasapisi edasi liikuma. Oks, millele lume all peale astun, praksatab reetlikult, õnneks ei tee rähn sellest välja. Siis jõuangi turvaliselt kuuse taha peitu. Siit on kõrvekukke hea jälgida, pisut aega olen sellega ametis. Aga pildistamisele ei maksa mõeldagi, nii palju oksarägu jääb linnu ja minu vahele. Vasakul paistavad oksad küll hõredamad, aga sinna jõudmiseks peaksin kuuse kaitsvast varjust lagedale liikuma. Kas musträhn sellega lepib?

Järelemõtlemiseks pole aega, iga hetk võib lind oma suupala kätte saada ja mine tea kui kaugelt järgmist otsima asuda. Aegamisi nihkun puu tagant välja. Mõne meetri järel jõuangi kohale, kust lind okste vahelt kenasti kätte paistab. Äkki jätab rähn toksimise ja vilksab minu poole vaadata. Tardun paigale – nüüd lendab minema! Aga ei, juba lajatab nokk taas tüvesse. Küllap peitub seal sügaval mingi eriline maiuspala, et ta nii ennastunustavalt ametis on.

Väga aeglaselt tõstan kaamera silmade ette. See, mida pildiotsijas näen, paneb võpatama. Suur must lind täidab kogu kaadri. Nii lähedal pole ma musträhnile veel kunagi olnud. Kiiruga võtan mitu pikka seeriat. Kui nüüd veel enamat tähelepanu äratamata kuuse varju tagasi pääseks… ja pääsengi. Siin tõmban pisut hinge tagasi, lehvitan kõrvekukele tänuks ja hüvastijätuks ning taganen jätkuva haamerdamise saatel tasakesi nägemisulatusest välja.

Viimaks teeserva jõudnud, murran paar kuuseoksa ja istun nende peale lumevallile. Tõmban saapad jalast ja raputan neist veel sulamata lume välja. Muidugi ei suuda vastu panna kiusatusele saadud piltidele sealsamas pilk peale heita. Ei näe küll šedöövreid, aga suure kruusitäie kuuma kohvi olen koju jõudes igatahes välja teeninud. Ning küllap ka klaasikese Connemara külmarohtu.

Arne Kiin on tunnustatud Eesti fotograaf ja fotograafia õpetaja, kes 2019. a. pälvis presidendilt ka Valgetähe teenetemärgi. Arne Kiini lindude aastaringi tutvustavas fotoseerias on varem Edasis ilmunud mitmeid pilte, mida näeb siit.