Mis toimub? Kirjandust kirjutatakse ümber ja valge mees ei tohi enam naljagi teha! Arvamusfestivalil hakatakse tõesti uurima, et mis toimub – #metoo, suhtluskultuuri, kirjanduse ja mitmel muul teemal. Alustuseks viskan õhku küsimusi, mida enne festivali algust peast läbi lasta ning siis kaasa rääkida.

Kas viimase kahekümne aasta jooksul, mil on neegri sõna sobivuse üle arutatud, on argumente juurde tulnud? Kas tohib siis neeger öelda või mitte? Kas kõik ülejäänud tähendused on rahumeeli samaks jäänud? Teiste sõnade tähendused pole muutunud ega muudetud? Näiteks invaliid – puudega inimene – erivajadusega inimene?

Kui neegrisõna kasutus on meie viimane vastupanu, siis kelle vastu täpsemalt me ühe sõna säilitamisega võitleme? Või tunnevad ainult leheneegrid ennast puudutatuna? Kui me kohandatud võõrsõna „neeger“ asemel kasutame eestikeelset sõna „mustanahaline“, siis oleme vähem isamaalised? Kas oma keelekasutust korrigeerides muudan keele ja kirjanduse ajalugu?

Kas Laura I. Wilderi lastekirjanduspreemia ümbernimetamine tähendab tsensuuri, kirjanduse ja ajaloo ümberkirjutamist, nagu paistavad arvavat Juku-Kalle Raid, Erki Bahovski ja Eveliis Kund-Zujev? Kuidas täpsemalt see muudab nimetatud kirjaniku teoste sisu? Või keelas keegi nende teoste lugemise või tahtis ümber kirjutada? Retseptsiooni muutumisse ikka usutakse? Kas raamatute lugemine on püsinud läbi ajaloo sama ja kirjandusteadus ei pea enam kunagi klassikute juurde tagasi pöörduma?

Kui palju naisi peaks #metooga ühinema, et nähtaks ahistamises laiemat probleemi kui mõne ükskiku mehe ebaõnnestunud lähenemiskatset mõnele üksikule naisele? Kas peaks korraldama ülemaailmase uuringu, et välja selgitada ahistatud naiste hulk? Kui neid on alla 10 protsendi, siis pole probleem, aga 51% ahistatuid annab põhjust midagi ette võtta? Kuna neid juhtumeid on liiga palju, peaksid just naised neist vaikima?

Kas naised oleksid pidanud mõne printsi ära ootama, sest traditsiooniliselt peaksid ju meeste eest naisi kaitsma teised mehed? Aga kui printsi pole parajasti kohal või ei käi mehe jõud ahistajast üle? Kas naised-emad-tütred võiksid püsida turvaliselt kodus, nagu on sajandeid olnud hea praktika? Kas #metoo näitab naiste kannatamatust, meeste aeglust või midagi muud? Kas peab naiste õiguste eest seismiseks olema naine või piisab sellest, kui mehel on tütar, naine või ema? Äkki on feminismist meestele kasu?

Kas #metoo hävitab nalja ja flirdi? Kas me olemegi nii primitiivsed, et kui ei saa tisse kommenteerida ja kätt kohe püksi ajada, siis pole enam nalja ega flirti?

Ja siiani on alati olnud kõik naljad naljakad? Kas mehed on tõesti vanusest ja välimusest hoolimata igast asendist ihaldusväärsed, ei solvu iga asja peale ja lasevad ennast alati katsuda ka rinnakarvadega isikutel? Kas erinevus flirdi ja ahistamise ning solvangu ja nalja vahel on üle mõistuse suur?

Millal muutuvad üksikjuhtumid üldistuseks? Kas me alati eeldame, et kui keegi räägib probleemist, mis ennast ei puuduta või millest aru ei saa, siis on tegemist terve talupojamõistuse vastase aktiga? Kas oleks kiirem ja efektiivsem probleem lahendada või kangekaelselt otsida põhjuseid, miks probleem ei ole veel piisavalt suur, et seda üldse peaks lahendama?

Kas MINA peaksin pingutama hakkama alles siis, kui kogemata satun vähemuse või nõrgemate poolele? Näiteks kukun ennast ratastooli? Miks peaksin MINA üldse muutuma, kui MIND ei puuduta ei naiste probleemid, ei homode, ei mustanahaliste, ei puudega inimeste, ei vanade, ei noorte ega ühegi vähemuse mured?

Kindel, et ei puuduta, ja maailm muutub paremaks iseenesest?

Või on MINUL juba kõik niigi hästi, peaasi, et saaks öelda „neeger“ ja naistega tissinalja teha? Arutelu pole vaja, sest mõttetu on jahuda ja pigem on vaja majandust arendada? Kas majandus ei ole osa samast tervikust, kuhu me kuulume koos sõnade ja sugude, enamuste ja vähemustega – kõigega, mis meid inimesena määratleb?

Kas mõni küsimus tundus retoorilisena? Kui ei tundunud, siis Arvamusfestivalil näeme.