Keel on elusolend: see areneb ja muteerub reaalajas vastavalt funktsionaalsetele vajadustele. Seega saab seda vaadelda kui metaviirust, vaimset elukat.
Kuigi ametlikul tasandil üritatakse eesti keelde igal aastal integreerida uusi ajakohaseid väljendeid, jookseb sellega paralleelselt sotsiaalmeediapõhine keeleuuendus. Käesolev lugu on mõeldud arutlema just kahest paralleelsest liinist, mis vahel küll ühte jooksevad, kuid siiski omavahel konkureerivad. Keelekonkurentsi olemus seisneb nii tagantjärele kui reaalajas toimuvas kohanemises: aasta kokkuvõttes kiidetakse ametlikku keelde heaks järjekordne hulk värskeid väljendeid ning fraase, mida näeme näiteks EKI Sõnaveebis. Reaalajas muutub keel aga hetkelises keelekasutuses, ja seda veab sotsiaalmeedia eesliin. Muteerumise kokkupuutepunkt on laiem keel, milles ühinevad heakskiidetud keele iga-aastased sõnad ja väljendid ning hetkepruugi kasutus, mis jääb nooremate eestlaste kätte. Eesti keele säilitamise üle käiv diskussioon on just meie kui väikeriigi puhul kuum teema, kuna unikaalse keele säilitamist peetakse omariikluse üheks alustalaks.
