Maailmas on vähe nähtusi, mis suudaksid olla korraga nii dramaatilised ja hüsteerilised kui ka tuimalt ükskõiksed. Finantsturud suudavad. Ühel hetkel näib kõik loogiline, korrastatud, mõistuspärane. Nagu vana hea majandusõpik, mille autor uskus tõsimeeli, et inimene on ratsionaalne elukas. (Naerukoht!) Teisel hetkel hakkab aga õhus levima õrn kõrbenud aroom. Ei, mitte midagi agressiivset, lihtsalt selline ebamäärane lõhn, mis paneb tundma, et kusagil miski vist pruunistub.
Just selline kerge “miski on õhus” tunne on viimastel kuudel turgudel ringlemas. Mitte kirbe ega intensiivne, vaid selline, mida märkab ainult see, kel on kutsehaigus lugeda vabatahtlikult Euroopa inflatsiooniraporteid või teada une pealt, millise hinnaga Ühendriikides täna raha saab.








