Suvel püüdsin ühes seltskonnas rääkida naljakat lugu. Naerdi. Lugu oligi hea, muidu poleks proovinud. Hiljem katsetasin veel kord. Edu muudab uljaks. Seekord lõpuni ei jõudnud. Paar inimest lõpetasid nalja, justkui oleks kooris harjutanud. Naersid. Mitte nalja, vaid mind.
Selgus, et minu tore väike nali oli internetis tuntud tegelane. Kõik olid sellega kohtunud. Maailmast on saanud hiiglaslik koomika kajakamber. Globaalne naerumasin ei väsi. Ega küsi, kas sul läheb hästi. Tahtsid nalja? Aga palun! Omal moel ideaalne süsteem. Ei mingeid ebamugavaid pause ega sobimatut ajastust; puudub vajadus teada, kuidas lugu jutustada. Lihtsalt keri, kliki ja naera. Ha-ha-ha.
