Humanitaaridele kiputakse sageli ette heitma vähest praktilisust. Näitamaks, et humanitaarvaldkonna erialadel on tegelik rakenduslik suund olemas, otsustasid etnoloogid Helleka Koppel ja Keiu Telve mõni aasta tagasi luua rakendusliku antropoloogia keskuse (RAK), mis teeb kvalitatiivseid uuringuid kõigile, kes soovivad eri meetodite abil mõne probleemi või olukorra tuumani jõuda ja otsida kvalitatiivset teadmist numbrite taga. Keskuse soov on panna uuritavad teemad kõnelema ja näidata seda, mida inimesed tegelikult arvavad või soovivad. Iiris Viirpalu intervjuu RAKI eestvedajatega.

Olete mõlemad antropoloogia taustaga ning keskendunud sellele, kuidas inimesed maailma näevad ja mõtestavad. Töötate ka peamiselt kohalikul tasandil, uurides Eesti ühiskonda. Kas võiksite välja tuua mõned huvitavamad eestlastel esinevad normid või väärtused, mis on teie töös vaatluste või intervjuude käigus välja tulnud?

Helleka Koppel: Enne veel üks täpsustus: me oleme hariduselt etnoloogid, oleme lõpetanud Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna, kuid nimetame end ka antropoloogideks. Kui varasemalt antropoloogid tegelesid väliskultuuridega, läksid n-ö kaugeid põlisrahvaid uurima, etnoloogid aga pigem koduühiskondadega, siis praegu on uurimisobjektid väga sarnased – antropoloog ei pea enam minema kaugele “võõrast” otsima ja etnoloogide haare on samuti laiem. Ka teoreetiline taust ja meetodid, millest lähtume, on samad. Su küsimus on aga hästi lai.

Võib-olla olete täheldanud mingeid ühisnimetajaid – me ei saa välja tuua keskmist eestlast, aga – kas midagi torkab kollektiivselt silma? On mingid väärtused-hoiakud sarnased?

Keiu Telve: Kuna läheneme üldjuhul igale olukorrale individuaalselt, siis me ei ürita niivõrd leida ühiseid väärtusi ühiskonnas, kuivõrd väiksemas rühmas. Eesti ehitajad erinevad suuresti riigiametnikest, noortel on hoopis oma subkultuurid ja väärtused. Antropoloogia võlu ongi väikeste gruppide avastamine ja tundmaõppimine. Rahvused on ju nagunii mingil määral konstruktsioonid.

Helleka Koppel: Ja me läheneme gruppidele üldjuhul ka juba mingi fookusega, avades konkreetset teemat nende vaates, olgu selleks ametnike töökäitumine või kellegi riigisüsteemi puudutavad väärtused või noorte osalus otsustusprotsessides. Inimesed kuuluvad ka mitmesse gruppi korraga ja kannavad ning esitavad seetõttu väga erinevaid väärtusi ja hoiakuid.

Keiu Telve: Jah, pigem on ühtsed hoiakud sotsiaalsel grupil. Oleme praegu Eesti-kesksed, kuna antropoloogia on keelekeskne ja meie jaoks on oluline kohalolemine. Samas jällegi koduühiskonnas tegutsedes võivad suuremad üldistused jääda nähtamatuks, kuna me oleme ka ise n-ö selle kultuuri seesolija positsioonis.

Millised on olnud teie jaoks kõige põnevamad projektid, millised vaatlused või olukorrad on teid RAK-is töötades kõige enam imestuma või õppima pannud?

Keiu Telve: Mulle on palju andnud Kultuuriministeeriumi Rahvakultuuri Keskuse kultuuriprogrammide mõju uuringud, mida tegime koos TÜ etnoloogia osakonnaga ja mille raames oleme käinud nii Peipsiveerel kui Vana-Võrumaal ja kogunud sisendit kohaliku kultuuripoliitika kohta. Võib ju tunduda, et oluline on sellise teema puhul minna küsitlema just vallajuhte ja kultuuritöötajaid, aga tegelikult on oluline reaalselt sealkandis elada ja rääkida erinevate inimestega.

Oleme mõlemal juhul elanud piirkonnas paar nädalat, sõitnud seal ringi -nii tekib isiklik kogemus kohalikust kultuurielust. Näiteks oli see esmakordne taoline kogemus meie jaoks peipsiveere vanausulistega. Miskipärast on Eesti ühiskond aga rohkem ankeedi-usk: kui ankeetküsitluse põhjal saadakse andmed, et 100 inimest on keskmiselt millegagi rahul 4,5 palli, siis seda võetakse tõepärasemana kui näiteks intervjuude ja vaatluste kaudu kogutut. Ennekõike tehakse internetipõhiseid ankeetküsitlusi, mis on teatud teemade puhul täiesti õigustatud, kuid näen väljal olles, kuidas antropoloogi vaade võimaldab arvesse võtta palju rohkem nüansse, olgugi, et arvuliselt kaasame üldjuhul uuringusse vähem inimesi.

Helleka Koppel: Mul on selgelt meeles n-ö prügiuuring Tartu Linnamuuseumile, mille raames rääkisime inimestega jäätmetest ja prügikäitumisest, tegime vaatlusi jäätmejaamades jms. Meie töös on tavaline puutuda kokku inimestega, kellega meil on väga erinevad väärtushinnangud, aga sinu roll antropoloogina ei ole vaielda või enda omi tutvustada. Sestap kuuladki teist inimest teistmoodi kui mõnes muus olukorras.

Näiteks võib olla huvitav püüda mõista inimest, kelle vaade keskkonnale võib sinu omast väga palju erineda.

Kui minu jaoks isiklikult on keskkonna kaitse väga oluline ning näen sellel ka seost oma igapäevase käitumisega, siis on palju neid, kelle jaoks prügi sorteerimine tundub mõeldamatu. Mulle meeldibki, et meie projektid on nii erinevad ja puutume kokku inimestega, kes muidu võib-olla ei satuks meie suhtlusringkonda või kes mõtlevad hoopis erinevalt. Nende mõista püüdmine aitab ka enda kohta uusi asju avastada.

Keiu Telve: Mitmel korral ei ole see teine ainult meile väga huvitav, vaid ka ettevõtte juhti paneb see piisavalt üllatuma, kui nad saavad näiteks autojuhilt täiesti teise vaate oma organisatsioonile. Sellest teisest vaatest on puudus, ikka kipume otsustama oma vaatenurga järgi.

Kuidas on võimalik siduda antropoloogiat ettevõtlusega, organisatsioonikultuuriga? Kas juhid peaksid kaaluma intervjuude ja uuringute läbiv viimist senisest enam ja kui, siis mida see annab?

Helleka Koppel: Meie ütleme, et kindlasti peaks katsetama teistsuguste meetoditega. Levinud on ankeedipõhised rahuloluuuringud, mille vastuseks saadakse midagi stiilis „töötajad on rahul 4,3 palli“, mis ei pruugi tegelikult midagi konkreetset öelda. Kui soovitakse mõista, mis on numbrite taga, tasub mõelda vaatluste ja intervjuude peale. See on küll ajamahukas, aga tihti on see vältimatu, et mitte teha valesid otsuseid.

Keiu Telve: Kui organisatsioonis töötab 100 inimest, siis need vastused keerukatele küsimustele või organisatsiooni arenguvõimalustele on juba olemas, aga töötajate head mõtted ei jõua eri hierarhiate, isiklike suhete ja keeruka süsteemi tõttu otsustajateni.

Me näeme end tihti vahendajatena, kes saavad organisatsioonisisese teadmise viia õigesse kohta.

See on hea viis neutraliseerida sisekliimat – et kõik inimesed kuulataks ära, nad on intervjuudes võrdsed. See mõjub kohati isegi teraapiana. Isegi kui organisatsioonides toimuvad regulaarsed koosolekud ja töötajad saavad juhile tagasisidet anda, siis nende hääl on ikkagi mingi “sildiga”.

Helleka Koppel: Isegi kui juht ütleb, et ta suhtleb oma töötajatega piisavalt, on see pigem harv, et töötajad julgevad olla lõpuni ausad. Rohkem julgetakse rääkida väljast tulnud uurijale, kes tagab anonüümsuse ja selle, et midagi neid kahjustavat ei satuks raportisse. Tähtis on ärakuulamise aspekt: töötaja näeb, et keegi on päriselt saadetud tema muresid kuulama ning see info saadetakse juhtideni. Lisaks intervjuudele oleks vaja teha ka vaatlusi, olla kohapeal, sest, nagu on öelnud kuulus antropoloog Margaret Mead, siis “see, mida inimesed ütlevad, see mida inimesed teevad ja see, mida nad ütlevad, et nad teevad, on täiesti erinevad asjad”.

Keiu Telve: Ma tooksin siia juurde ka, et tegelikult ei ole meie ettevõtete küsimused üksnes organisatsioonikesksed, sest sinna struktuuri tuleb juurde ka klient. Tihti ettevõtte juhid mõtlevad, et neil on geniaalne idee, kõigile meeldib ja mõnikord lähebki ettevõte käima. Samas on paljud tehnoloogiagigandid nagu näiteks Microsoft algusest peale kaasanud antropolooge. Sest töötaja vaade on ikkagi spetsialisti vaade, mitte kasutaja vaade ning sinna vahele on vaja tõlki, kes ütleks, kuidas tavainimesed millestki aru saavad.

Helleka Koppel: Ja tihti, kui räägime isejuhtivatest autodest või muudest tehnoloogilistest uuendustest, siis nende arendamise ja disainimise juures tuleb kindlasti arvestada hirmude ja ootustega, mis suunavad inimeste käitumist. Ei piisa ainult töötava ja toimiva toote loomisest, inimesed ei pruugi seda kasutusele võtta, sest neil võivad olla kultuuritaustast tulenevad hirmud, mis vajavad kommunikeerimist ja teiste lahenduste leidmist. Tihtipeale arendajad ja programmeerijad ei mõtle selle peale, sest see pole nende põhitöö. Ja nii ongi kõrval antropoloogid, kes toovad sisse antropoloogilise, sotsiaalse ja kultuurilise mõõtme.

Keiu Telve: Just olukorras, kus toimub palju korraga ja kus süüdistatakse üht poolt veas, saab antropoloog välja tuua teisesed tegurid, mis olukorda mõjutavad rohkem, kui esmapilgul oskaks arvata.

Kuidas on abi humanitaarteadustest ja nende meetoditest antropoloogiast näiteks kitsamates avaliku sektori valdkondades: tervishoius, hariduses?

Keiu Telve: Esimene uuring, mille tegime, oli ühes maakoolis. On üks väike kool, mis on kolm aastat tagasi olnud tehnoloogia mõttes omataoliste hulgas täielikus tipus. Neil olid tahvelarvutid, robootika tunnid ja noor vallavanem, kes soovis kooli veelgi enam arendada, kuid ei teadnud, mis on õpilaste, mis vanemate, juhtkonna ja õpetajate huvid. Veetsime mitu päeva koolis, tõime lauale eri osapoolte hirmud ja ootused ning tuli välja, et keegi pole tahvelarvutitest väga vaimustunud, kuna nendega ei osata midagi asjalikku pihta hakata. Lapsed ütlesid, et nendega mängitakse vahetunnis. Pakkusime välja eri võimalusi, kuidas tahvelarvuteid enam integreerida, et neist oleks sihtrühmadele kasu. Praegu juba räägitakse, kuidas õpetajaid on vaja tehnoloogiaalaselt koolitada. Üks meie uuringu tulemusi oli ka see, et ka noori endid tuleb tihti tehnika osas koolitada. Selle uuringu lõpptulemusena avati seal väga uuenduslik ja erinevate tehnoloogiliste võimalustega koolimaja.

Helleka Koppel: Jah, see ei ole loomulikult otseselt selle uuringu tulemus, kuid me loodame, et meie antropoloogide kästi oli oli seal ka natukene mängus. Me oleme teinud Haridus- ja Teadusministeeriumile koostöös RAKE ehk TÜ sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskusega ka näiteks uuringu noorte otsustusprotsessidesse kaasamise teemal: miks on mõned noored aktiivsemad, teised passiivsemad, kuidas panna neid rohkem kodukoha asjades kaasa rääkima. Meie ülesanne oli tuua juurde noorte hääl, sest tihti jäetakse nende arvamus sellistes projektides kõrvale. Tihti on noored tüdinenud ankeetide täitmisest, nagu näiteks Narvas, kus ühes koolis otsustati nalja pärast vastata ankeedis küsimusele „Kes on Eesti president?“ – „Putin“. Oli huvitav, kuidas rääkisime selle uuringu raames kohtadest, kus noored tahavad aega veeta.

Talvisel ajal tahetakse tihtipeale lihtsalt sooja ruumi, kus olla ja asju teha. Seda aga neile kahjuks sageli ei võimaldata, kuna arvatakse, et nad lõhuvad ruumid ära ega tee seal midagi mõistlikku. Siin ongi vastuolu: noored ei tunne, et nad saaks minna ametnikele rääkima, kuna neid ei võeta tõsiselt, ametnikud omakorda, et nad ei saa noori usaldada. Gruppide tundma õppimine on võimalik selliste lahendustega, millega meie töötame, st minna grupi juurde, püüda tõesti aru saada nende maailmast, kohtadest, mida saab siduda ühiskonnaga, kasutades nende potentsiaali ja huve.

Keiu Telve: Aga need ei pea olema alati noored. Hiljuti käisime intervjueerimist õpetamas riigisektori keskastme juhtidele. Ühe töögrupi küsimus seal oli, miks autojuhid kihutavad ja kuidas seda uurida – ideaalne teema antropoloogidele. Üks variant on vaatlus, kus istud juhi kõrval ja paned teda märkama teisi kiiruseületajaid ja küsid, miks tema parajasti kiirust ületab, sest situatsioonis, võrreldes tavapärase intervjuuga, käitume me teisiti.

Potentsiaali on ka projektil, mis ühendaks mööblitootjaid ja disainereid, kel on stereotüüp, et ühed on praktikud ja teised kunstnikud. Ka e-riigi süsteemid: kui räägime tervishoiust ja e-riigist, siis kuigi meie kuvand sellisena on tugev, on palju probleeme kasutajakogemusega. Eestis on aga palju antropolooge, kes otsivad rakendust ja ootavad, et keegi sellest valdkonnast nende poole pöörduks ja uuriks, kas nad saaksid aidata kasutajakogemuse mõistmisel.

Kuna teie taust on humanitaariast ja akadeemiline, teie meetodid – kvalitatiivsed uurimismeetodid ja intervjuud, panustab teie töö teadmuspõhisesse ühiskonda, mis vormub ja areneb tänu spetsialistidele. Kuidas suhtute teadmuspõhise ühiskonna teemadesse ja selle vajadusse Eestis? Kuidas võiks see Eestis toimida, kas või antropolooge kaasates?

Keiu Telve: See on üks meie väärtustest. Me toetume tõesti sellele, mida oleme ülikoolis õppinud. Me ei saa piisavalt palju korratud, kuivõrd Eesti vajab teadmussiiret. Eesti on väike riik, meie „Nokiast“ on räägitud kaua, aga miks panustame töökäsi üksnes tootvatesse sektoritesse ja ettevõtetesse?

Meil on väga palju tugeva humanitaartaustaga inimesi. Ma ei saa aru, miks seda potentsiaali ei kasutata.

Mis tahes ettevõtlus vajab infot, kes on kliendid, kuidas võiks nende toode või teenus olla vajalik kas või Lätis, kuidas inimesed nende reklaami mõistavad, milliste sõnumitega tunnetavad ettevõtet jne. Need väiksed detailid toetavad ju müüki. Teadmuspõhine ühiskond ja nende oskuste kasutamine on ju ettevõtluse toetamine.

Helleka Koppel: Avalikus sektoris on samamoodi. Praegu on õnneks üha rohkem hakatud selliseid uuringuid ka hangetesse sisse kirjutama.

Lihtsam on võib-olla ümber käia protsentide ja numbritega, aga kui tahta näha mitmekülgsemalt ja numbrite taha, on humanitaaria ja sealsed lähenemised ning teadmised vältimatud.

Keiu Telve: Tihti räägime teadmussiirdest just reaal- ja loodusteaduste kontekstis. Muidugi on tore, et meil on Skype ja Transferwise jne, aga tegelikult on iga teenus inimese- ja kultuurikeskne ja seda tüüpi teadmussiiret on meie ühiskonnas liiga vähe.

Helleka Koppel: Mulle tundub, et ka humanitaarteadlased ise ei trügi sinna maastikule, et ise kaasa rääkida, end pakkuda, rääkida, miks nende oskus on ühiskonnas kasulik. Nüüd on küll TÜ-s lõpuks avatud rakendusliku antropoloogia magistrantuur, esimene tudeng just lõpetas praktilise tööga. Meie oleme ise ka leiutanud, kuidas seda asja väljaspool ülikooli teha: õpime kogu aeg juurde ja püüame mõista, kuidas tegutseda.

Keiu Telve: Kolmas külg on tudengid: usutakse, et kirjandusteadlased, semiootikud, kultuuriteadlased – see kõik, mida nad teevad, on teoreetiline ja neil pole kuhugi tööle minna. Keemias ja füüsikas on ju sama: kui ei lähe laborisse tööle, on neil väga teoreetilised oskused. Aga kui vaatame, mida humanitaarid on kolme aasta jooksul õppinud, on see praktiline: kirjutamisoskus, lugemisoskus, analüütiline mõtlemine, kommunikatsioonioskus.

Nende oskuste järele on tööturul suur vajadus, miskipärast aga ei oska tudengid end sellest vaatenurgast esitleda. Ma arvan, et siin on tähtis oma oskuste ja laiemalt humanitaaria oskuste hindamine ja väärtustamine ühiskonnas.

Millegipärast on levinud arusaam, et kui oled tubli gümnasist, peaksid minema õppima midagi „asjalikku“ nagu majandus või tehnoloogia. Aga humanitaarharidust ei tohiks karta. Praegu kipub olema nii, et humanitaarharidust valivad sügavama teadushuviga noored, aga usun, et kindlasti on noori, kes tahaksid seda õppida, aga heituvad kellegi soovitusest, et see ei ole hea karjäärivalik.

Ja üldine arvamus on ju ka selline, et humanitaarharidus on ainult raamatu lugemine ja kirjutamine.

Keiu Telve: Just, mul on olnud kogu aeg tunne, et palju rohkem on humanitaarina ära teha, kui jõuaks. Me oleme otsinud RAK-i ka praktikante, aga kohati on pealekasv ülikoolist nii väike.

Muidugi, see tekitab ka küsimuse, kust siis kasvab pikas perspektiivis peale inimesi, kes ühiskonda mõtestavad.

Keiu Telve: Jah, sest reaalteadused võtavad nagunii omale suure osa noori, viimaste aastate vastuvõtud humanitaaraladel on aga olnud nukrad.

Helleka Koppel: Ma tahan toonitada, et kui oled noor ja sul on ühiskonna- ja kultuurihuvi, siis ära jäta minemata õppima humanitaarala, kui keegi ütleb, et sellega ei saa tööd. Tegelikult saab ning võimalusi on väga palju, kui oled ise vähegi ettevõtlik.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (51)