Mikk Kaasik on kohaliku jazziskeene üks nõutumaid jazzmuusikuid, kes pärjati tänavu Eesti Jazziauhindadel noore jazzitalendi tiitliga ja keda on juba märgatud ka välismaal. Ta on esinenud Jazzkaarel ja Tallinn Music Weekil, üllitanud debüütalbumi “Take One” ning võitnud kaks korda Uno Naissoo nimelise heliloomingu konkursi. Istusime Kaasikuga maha, et uurida, mille kallal ta töötab, mida ülikoolis õpib ning kuidas avaldub Bill Evansi mõju ta nooruslikult energilises muusikas.

Intervjueeris Kristiina Malm-Olesk.

Pälvisid noore jazzitalendi tiitli kõigest 21-aastasena. Mõnigi muusik on olnud seda auhinda saades sinust vanem: Rita Ray, Kirke Karja ja Peedu Kass olid samal ajal 24. Kas tunned sellega seoses mingit pinget või välist survet, et peaksid jõudma hästi ruttu võimalikult kaugele ning saama mõne aasta pärast aasta jazzmuusikuks?

Enne ei tundnud, kuni sa seda küsisid (naerab). Tegelikult oli selle auhinna võitmine tohutu au ja ma ei osanud seda oodata. See on midagi sellist, millest unistatakse salamisi Elleri esimesele kursusele astudes. Samas ei tohiks auhinnad olla kunagi eesmärk omaette: võimalus saada noore jazzitalendi tiitel polnud põhjus, miks ma mängin klaverit, miks kirjutasin albumi või miks tahtsin seda laval esitleda. Lähtun sellest põhimõttest kindlasti ka edaspidi.

See auhind oli mu jaoks kinnitus, et kui pühendada end muusikale, teha oma asja ja pingutada, siis küll seda märgatakse – antud juhul ka tunnustati. Samas ma ei tunne, et peaksin selle tõttu kuidagi oma olemust muutma või kähku uut muusikat välja andma. See lihtsalt kinnitab, et olen õigel rajal, mida mööda tasub edasi minna.

Tänapäeval on moes rõhutada loomeinimeste vanust, sugu ja muid karakteristikuid. Kuidas suhtud sellesse, et sind ja su muusikat tutvustades viidatakse sulle sageli kui noorele muusikule?

See ei tekita minus üldse trotsi, sest ausalt öeldes tunnen isegi, et olen noor muusik. Seda on kuulda minu mängimises, heliloomingus ja näha mu olemuses. Saan täiesti aru, et mul puudub veel see kogemus, mis loodetavasti tuleb aastakümnete pärast.

On asju, mida näen teisiti kui need muusikud, kes on sama rada käinud palju pikemalt. Samas ma ei pea noore muusiku silti halvustavaks. Vastupidi: noored muusikud on sageli hulljulgemad, sest oskavad vähem karta ja võivad võtta riske, mida ehk alati ei peaks.

Naudin praegust aega ja tean, et kui soovin näiteks mängida 145 BPM-iga kuueteistkümnendik-funk’i, kuni sõrmed põlevad, on see midagi, mida ma võib-olla kahekümne aasta pärast enam ei tee. Kui isegi teen – väga lahe –, kui mitte, siis on see ka okei, sest muusikud peavadki elu jooksul arenema ja muutuma. Seega see, mida praegu teen, on täpselt see, mida tunnen ja milline muusik olen. Kui mind nimetatakse selle pärast nooreks, siis mul pole selle vastu midagi.

Mainisid kevadel Jazzkaarele antud intervjuus, et otsid veel oma saundi. Samas oli sul näiteks debüütalbumit salvestades kindel visioon lõpptulemuse osas. Mida tähendab oma saundi otsimine ja kuidas see välja näeb?

See on hästi filosoofiline ja isegi utoopiline teema, millest muusikud võiksid lõputult rääkida. Legendide mängus või loomingus on tavaliselt midagi sellist, mis neid tugevalt iseloomustab, ja sa kuuled kohe ära – see peab olema see kitarrist! –, sest keegi teine ei mängi kitarri samamoodi.

Paratamatult tekib kohe arvamus või seos, et legendiks või vähemalt suurepäraseks muusikuks olemiseks peab sul olema mingi iseloomustav tunnusjoon ehk sinu päris oma saund. Ma tegelikult ei usu, et see peab alati nii olema.

Kui praegu muusikat kirjutan, siis mu lood on harmooniliselt ja meloodiliselt üsna seinast seina. Mõni element on keerukas ja ajastutruu, mõni aga lihtne ja konkreetse muusiku nägu.

Ma pole veel tuvastanud midagi, mis oleks päris minu oma. Kas ma pean selle ilmtingimata leidma? Ma ei tea. See on küsimus, mille vastust otsitakse aastakümneid. Olen praegu veel üpris enda muusikukarjääri algul, kindlasti ma kujunen veel aja jooksul välja. Viie aasta pärast mängin ja mõtlen muusikast kindlasti teisiti kui täna.

Milline on su loomeprotsess ja mis sind inspireerib?

Sõltub loost. Sageli inspireerib mind kellegi teise muusika. Oma iidoleid kuulates tekib alati tunne, et tahaks ka ise midagi kirjutada ja luua. Vahel inspireerivad teised inimesed ja vahel sünnib lugu kindlast tundest, mida soovid edasi anda, nagu juhtus mu albumil kõlava palaga “You’re Not Alone”.

Seetõttu erineb loomeprotsess sõltuvalt sellest, kust inspiratsioon tuleb ja kuidas kõik lõpuks kokku jookseb. Kindlat mustrit ei ole ma seni vähemalt enda jaoks tabanud.

Mis sind jazzi ja rütmimuusika puhul kõige rohkem paelub?

Mind paelub enim see tunne. Muusika on midagi sellist, millesarnast pole ma muul alal kohanud. Just see, kui märkamatult see võib panna sind erinevaid emotsioone tundma. Jazz ja rütmimuusika üldisemalt on mu jaoks žanrid, mille kaudu tunnen kõige otsesemalt ja selgemalt seda joovastust ja kirge.

Jõudsid jazzini päris huvitavat teed pidi – rock’n’roll’i ja kaheksakümnendate muusikat kuulates. Millal said aru, et see on sinu kindel kutsumus?

Ma ei tule muusikute perest, mis on võib-olla veidi ebatavaline paljude teiste muusikutega võrreldes. Õppisin vanema õe ja venna eeskujul lastemuusikakoolis klassikalist klaverit. Lapsepõlves kõlas meil kodus palju seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate muusikat, näiteks Queen või ABBA.

Mõistmine, et Ameerika muusika – jazz, funk, soul, RnB – on minu teema, tuli seitsmeteistaastaselt Heino Elleri kooli õppima asudes. Mu erialaõpetaja Jürmo Eespere rääkis sellest muusikast lihtsalt nii põnevalt, tema käe all õppisingi esimest korda päriselt jazzi kuulama ja standardeid mängima.

Oled õppinud rütmimuusikat nii Heino Elleri Muusikakoolis kui MUBA-s. Kui erinev oli kahe kooli lähenemine?

Nad on hästi erinevad. MUBA on hästi suur kool ja sinna astudes on heas mõttes tunda Euroopa Liidu raha lõhna: seal on suurepärased võimalused, palju õpetajaid ja klasse ning avaramad saalid. Elleris oli seevastu palju kodusem õhkkond: kuna inimesi on vähem, siis kõik tunnevad peaaegu kõiki. MUBA-s ma ei puutunud peale rütmimuusikute eriti teiste õppuritega kokku – maja on lihtsalt nii üüratu ja seal toimub ohtralt. Üks selle miinus ongi see, et seal ei ole mõnusat koolivaibi ja fuajeed, kus tiksuda ja teha lolli nalja kuni koolimaja sulgemiseni kell kümme õhtul. Samas mõlemas koolis on hea muusikat õppida, sest õpetajad on tipptasemel.

Kui erinevad on Tallinna ja Tartu jazziskeene?

Kahjuks on praegu nii, et Tartus ei ole jazziseltskonda. Noorele muusikule, eriti rütmimuusikule on tähtis, et saaks mängida võimalikult paljude eri inimestega. Mida rohkem kuuled, kuidas teised mängivad, näed ja koged, et ah, nii saab ka, seda rohkem see sind arendab.

Tallinnas on seis teine: kui minna näiteks teisipäevaõhtul Philly Joe’si või kolmapäeval Terminali jämmile, siis paratamatult leiad sealt mõne muusiku, kellega koos mängida.

Milline suhe sul täna klassikalise muusikaga on?

Klassikaline muusika on midagi, millele peaks mu meelest iga muusik aega pühendama – see annab meeletult juurde.

Klaverimängijana tunnen eriti, et tehniline võimekus tuli just Bachi, Rahmaninovi ja Liszti mängima õppides.

Hiljem jazzi õppima hakates oli see kõva boonus: tehniline pool ei jäänud takistuseks, mistõttu sain keskenduda rohkem sisule ja teooriale.

Praegu on mu seos klassikaga üsna kaugeks jäänud. Usun, et see võib kunagi tagasi tulla, kuid olen sellises vanuses ja kohas, kus olen all in jazzis ja selles energilises, vahel isegi veidrana mõjuvas instrumentaalmuusikas.

Kas kavatsed naasta millalgi laulmise ja vokaalmuusika kirjutamise juurde, millega nooremana palju kokku puutusid? 

Noorena laulsin tõesti palju, isegi rohkem kui mängisin klaverit. Sellele pani aga punkti raskekujuline häälemurre: ühel päeval lihtsalt avastasin, et ei suuda enam absoluutselt häält kontrollida. See ei tekitanud minus otse trotsi laulmise vastu, kuid kuna olin end seni kogu elu identifitseerinud laulmise ja viisipidamise kaudu, oli sellega raske leppida. Sellal kaldusingi rohkem klaveri poole ja kaugenesin laulmisest üha enam. Aastatega olen küll tundnud, et laulupisik pole veel lõplikult kadunud.

Mu veidi üle aasta tagasi ilmunud debüütalbumil “Take One” ei leia üldse vokaalmuusikat. Hakkasime koos trummar Marten Männaga tegema hiljuti bändi Some Times, kus võib mind juba veidi laulmas kuulda ning kirjutame praegugi uut vokaalmuusikat. See on aeglane tagasitulek: olen aastaid hoogu kogunud ja pistan nüüd vaikselt varbaid vette. Laulmine on tore, kuid ma ei ole veel seda tunnet tagasi saanud, et tahaks kogu aeg ainult laulda. See on ikka täiesti erinev tunne, kas väljendad end lauldes või klaverit mängides.

Oled täna jazzpianist ja helilooja. Kumba tähtsamaks pead – klaverimängu või heliloomingut?

Tulevikule mõeldes näen, et mõlemad võiks mu elus kindlasti olla. Kui peaksin tõesti valima, siis ehk valiksin heliloomingu. Sooloklaveril saab teha imelisi asju – Bill Evans ja Keith Jarrett on mu iidolid. Samas on mind alati paelunud, kui hulk inimesi moodustab suurepärase terviku, mida ei saa ainult ühe pilliga luua. Seetõttu paelubki mind helilooming ja arranžeerimine arvukamatele koosseisudele. Ma ei tahaks valida, kindlasti tahan viie aasta pärast mõlemas parem olla.

Bill Evans erineb hoopiski sellest, mida täna lood. Kuidas tema mõju enda loomingus näed?

Jah, tõsi. Mu õpetaja Jürmo Eespere on alati öelnud, et muusik on justkui kompott kõigest sellest, mida ta kuulab ja mis talle korda läheb.

Minu muusikat kuulates on selgelt tunda mõjutusi uuema aja tegijatelt nagu Michael League, Cory Wong, Louis Cole, Rai Thistlethwayte või Dirty Loops. Olen neid palju kuulanud ja see hoogne, energiline muusika on mulle südamelähedane.

Ometi mõjutavad mind ka need muusikud, kelle loomingut ma Elleris ja MUBA-s õppisin – Bill Evans on kindlasti üks neist. Võib-olla ma ei mängi päris tema moodi, kuid ta on ikkagi väike, ent tähtis osa mu kompotist. Temata mängiksin klaverit teisiti.

Mainisid, et teete Marten Männaga uut muusikat – palun räägi lähemalt.

Marteniga teeme bändi Some Times, kus mina laulan ja mängin klaverit ning Marten mängib trumme. Andsime koos teiste muusikutega augustis Philly Joe’si residendiprogrammis neli kontserti. Veetsime juunis ja juulis Marteniga pikki päevi tema saunas kirjutades, katsetades ja demosid tehes. Tulemusel kirjutasime umbes plaaditäie uut muusikat. Praegu loome materjali juurde ning kindlasti tahaksime selle projektiga edasi minna.

Marteniga on meil tore klapp kirjutamisel, mis teeb asja eriti põnevaks. Saime hoo sisse märtsis Uno Naissoo heliloomingu konkursil, kuhu kirjutasime võitjaks osutunud teose “Oddly Even”. Ideaalis soovime tulevikus selle projektiga nii plaadi salvestada kui veel kontserte anda.

Lõpetasid kevadel MUBA, kuhu plaanid muusikat edasi õppima minna?

Otsustasin sel aastal võtta muusika õppimisest pausi. Käisin Elleris gümnaasiumiga samal ajal ning pärast läksin kohe MUBA-sse. Muusikakoolis on paratamatult aineid, mis ei meeldi, ning tundsin, et tahan neist kohustuslikest ainetest pausi ja võtta aasta, et lihtsalt pilli mängida ja keskenduda sellele, mida ise teha soovin.

Pärast augusti kontserte mõtlesime Marteniga teha väikse pausi, kuid märkamatult oleme hakanud jälle paar korda nädalas saunas kokku saama ja uut muusikat kirjutama. Lisaks on mul muud projektid ja proovid. Naudin praegu sellist vabadust ja katsetan esimest korda elus, kuidas on muusikuna ära elada nii, et ei ole samal ajal muusikakoolis õpilane. Tulevikus näen end mõneks ajaks välismaale õppima minemas.

Mida teed muusikavälisel ajal, kas sul on muid hobisid?

Läksin MUBA ajal Tallinna Ülikooli psühholoogiat õppima, kolmas kursus on käsil. See võib kõlada halvasti, kuid praegu näen seda hobina – see on hea viis end muusikast täiesti välja lülitada. Pärast hommikust õhtuni proovides olemist on värskendav võtta õpik ette ja teha midagi teistsugust. See toimib ka vastupidi: kui ülikoolis on olnud vaja kaua arvutis möllata, siis on nii kena istuda klaveri taha ja lihtsalt midagi mängida.

Usun, et iga muusik vajab vaheldust. See ei pea olema midagi drastiliselt erinevat: mõne jaoks on see õpetamine või kirjutamine.

Psühholoogiaõpingud on avardanud silmaringi ja aidanud inimesena areneda. Lõpuks on ju tore, kui oskad midagi veel peale heliredelite mängimise.

Miks just psühholoogia?

See on ääretult põnev, kuidas inimesed käituvad, mõtlevad ja miks nad teevad kõike just nii, nagu teevad. Psühholoogia uurib inimesi ehk on seotud iga teise valdkonnaga. Ka muusikuna on need teadmised kasulikud. Näiteks sooritusärevus, esinemishirm ja ülemõtlemine on teemad, millega iga muusik paratamatult kokku puutub. On hea teada, mis nende nähtuste taga peitub, ja kuidas nendega paremini toime tulla.

Sa pead olema osav ajaplaanija, kui jõuad tegevmuusikuna veel ülikoolis midagi muud õppida. Mis on su saladus?

Pean ära mainima oma ema Ulvi Kaasiku, kes on hiilgav logistik ja ajaplaanija. Ta õpetas mulle seda juba väiksest peale. Ühest küljest on see arendatav oskus, kuid olen enda puhul avastanud, et kui tegelen asjadega, millega tahan päriselt tegelda, leian nendeks alati aega. Võib olla erandeid, kuid kui mingi tegevus ei motiveeri isegi selleks aega leidma, jääbki see unarusse.

Näiteks kui tahan praegu ööl ja päeval plokkakorde mängida, ehkki mul on ka muid toimetusi, ei näe ma seda mitte nutika ajakavandamise, vaid sisemise motivatsioonina, mis sunnib tegutsema.

Oled üles kasvanud matemaatikaõpetajate peres. Kas oled tundnud survet, et peaksid täielikult pühenduma millelegi muule kui muusika?

Mu pere on muusikakirge alati toetanud. See on üks põhjus, miks täna muusikaga tegelen. Vanemad on mind alati suunanud tegema seda, mis mind õnnelikuks teeb – isegi kui see pole ülikoolis matemaatika õppimine.

Tegelikult on üldse nii, et kui vanemad poleks mind sundinud muusikakooli lõpetama, poleks minust ehk muusikut saanudki. Nimelt jätsid õde ja vend muusikakooli mõni aasta enne lõpetamist pooleli, mis on tüüpiline aeg muusikaõpingud pooleli jätta. Viiendas klassis kuulutasin kõigile, et mul on kopp ees – samuti nagu nemad olid omal ajal teinud. Õnneks olid õde ja vend selleks ajaks piisavalt vanad mõistmaks, et nad tegelikult kahetsesid oma otsust. Seetõttu ei lasknud vanemad mul põhimõtte pärast ära tulla, vaid sundisid edasi käima. Olen neile ülitänulik, sest tänu sellele saan täna teha seda, mida enim armastan.

Kui sa poleks jazzmuusik, siis millega tegeleksid?

Ma polegi sellele varem mõelnud ja üht ametit on keeruline valida. Ehk oleksin psühholoog, sest see teema kõnetab mind ja huvitab inimestega suhtlus.

Vanematelt sain õpetajageeni, nii et võiksin olla õpetaja. Mida rohkem sellele mõtlen, seda enam saan aru, et eelistaksin olla muusik – vähemalt seni pole ma leidnud midagi, mis paneks mind tundma samuti kui sõpradega laval musitseerimine.

Kas jazz on su hinnangul nišikaup?

See on levinud arusaam, millega ma ei nõustu.

1920ndatel alguse saanud jazzist on välja kasvanud lõviosa sellest muusikast, mida täna raadiost kuuleme: rock’n’roll, soul, funk, hiphop ja nii edasi. Tänapäeva popmuusikat kuulates tajun ka seal tugevat seost jazziga.

Ehkki igal stiilil on oma tunnused, mõjub muusika mu jaoks tervikuna. Kindlasti pole ma inimene, kes kuulab ainult jazzi – hea muusika on hea muusika žanrist olenemata. Sama kehtib jazzi kohta: on jazziplaate ja -artiste, kes on mu jaoks pigem “meh”, täpselt nagu iga teise žanri puhul. Ma ei taha olla snoob, kes ütleb, et kui trummid on elektroonilised, siis mulle ei meeldi. Kui see kõlab hästi, siis see ongi lahe žanrist sõltumata.

Kas kuuled ka Ariana Grandes jazzi?

Jah ja ei. Ma ei taha öelda, et Ariana Grandet kuulates kuulen peas samal ajal saksofonisoolot. Paljud klišeed ja elemendid, mida kasutatakse tänapäeva muusikas, on kuskilt varem tulnud. Kui kuulan muusikat ja see toimib mu jaoks, siis julgen väita, et tihti just seetõttu, et seal on kasutatud mingeid põhimõtteid, mis on olnud juba pikka aega kasutusel. Kõike noote, mida klaveril mängin, on keegi juba varem mänginud.

Sama kehtib tänapäeva popmuusika kohta: kui miski kõlab hästi, siis tõenäoliselt pole produtsent seda magamistoas nullist välja mõelnud. Ta on kuulanud kellegi muusikat, kes kuulas omakorda kellegi muusikat, ja tõenäoliselt jõuab see ahel lõpuks tagasi jazzini.

Milliseid artiste soovitaksid kuulata kellelgi, kes tahaks jazziga rohkem tutvust teha?

See on individuaalne, mistõttu soovitaksin küsida nõu mõnelt tuttavalt muusikult või sõbralt, kes kuulab palju muusikat, et soovitused oleksid täpsemad. Kui minult küsida, siis mõned mu lemmikud on Mezzoforte, Snarky Puppy, Cory Wong, Dirty Loops, Weather Report – need artistid võiksid olla sobiv sissejuhatus, et tajuda, kui eriilmeline võib jazz olla.

Kus saab sind lähiajal kuulata?

Augustikuine Philly Joe’si residendiprogramm võttis heas mõttes omadega läbi, mistõttu peidame end mõnda aega Marten Männa saunas ja kirjutame uut muusikat. Samas usun, et meie kooslust Some Times saab siiski peagi juba kuulda – kui mitte tänavu, siiski järgmine aasta kindlasti.

Oktoobris lähen Saksamaa-Hollandi tuurile koos sellise lauljaga nagu Robine, kellega tutvusime aprillis Tallinn Music Weekil. Novembri alguses teen kaasa Veljo Tormise 95. sünniaastapäevale pühendatud kontserdisarjas “Tormise variatsioonid”, kus esitame suurkuju loomingut uues võtmes. 21. novembril esineme Near Motioniga klubis Philly Joe’s.

Miku lähiaja kontserdisoovitused:   

• RETI debüütalbumi “Blue Hour” esitluskontsert 6. novembril Manna La Roosas – seal mängib mitu mu sõpra ja olen väga põnevil, kuidas nad oma muusikat esitlevad.
• Dirty Loops 14. novembril Helitehases – kui nad esimest korda Eestis käisid, oli see mu elu lemmikkontsert, plaanin neid kindlasti uuesti kuulama minna!
• SADU 30. detsembril Kultuurikatlas – tõeliselt värske ja kvaliteetne uus koosseis.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.