Kirjanik Lilli Luuk satub metsavendlusest rääkivate suveetenduste kaudu metsa, minevikku ja tundmatutele radadele.
Sügis on nüüd päriselt käes, rändlinnud valmistuvad lahkuma, sookured juba kogunesid, juba läksid, nagu ka viimased, veel septembrisse veninud suveetendused on oma dekoratsioonid kokku pakkinud, tehnika tagastanud, ajutised parklad rohtuvad loetud päevadega, suvistest külastajatest ära tallatud muru sirutab end läbi kuiva pori päikse poole, mille päevane kaar iga päevaga esialgu märkamatult, aga järjekindlalt üha lühemaks jääb. Näitlejad on vanadest küünidest ja kaugete külade simmaniplatsidelt taas linnadesse, kindlate katuste alla ja seinte vahele sooja kolinud, suured teatrimajad säravad õhtuti tuledes ning puhvetites niriseb valgetesse tassidesse lõhnav kohv ja klaasidesse ploomimahl.
