Oksana Tanditi nimi sai Eesti moefännidele tuttavaks 2004. aasta Supernova konkursi võidukollektsiooniga. Omanimelise brändi loomiseni kulus sellest veel kuus aastat (2010), esinduspoe avamiseni kümme aastat (2014), täna tegeleb Oksana
oma Tornimäe tänava esinduskauplusest juba ka kogu Eesti moe maailmavallutuste eestvedamisega – ta on Eesti moebrändide katuseorganisatsiooni Estonian Fashion Brands Associationi (EFBA) asutajaliige ja ideede generaator.

Kohtume Oksanaga pärast kevadsuvise kollektsiooni “Desert Rose” esitlust tema šikis esindussalongis, mille iga detail on sama läbimõeldud kui Oksana Tanditi kollektsioonidel. See on pigem concept store kui esindussalong, sest Oksana teeb koostööd nii ehtekunstnike kui ka aksessuaaride loojatega, nii et salongist leiab sel suvel rõivaste juurde Birgit Skolimowski loodud ehteid, Uncle Pauli kingi kui käekotte Piret Loogilt.

Koostöö Eesti brändide vahel on sulle väga oluline teema?

Jah, ehkki paljudel on ikka veel mõtlemine, et me oleme konkurendid. Samas, kui oled tõesti disainer, siis sul on oma unikaalne käekiri, oma stiil ja sellest tulenevalt ka oma kliendid! Igal brändil peab olema n-ö oma DNA.

Konkurentsi ei pea kartma, peab aru saama, et välisturgudel konkureerime kõik mitte omavahel, vaid selle valdkonna tippudega!

Ja siis aitab ainult väga selge identiteet ja teadmine, mille poolest Eesti brändid eristuvad. Loomemajandus kõlab küll suurelt, aga tegelikult oleme ju kõik mikroettevõtjad. Isegi Baltika on maailma mastaabis suhteliselt väike ettevõte.

Moedisainer ei ole Eestis ju lihtsalt moedisainer. Enamus on ettevõtjad…oled tihti korraga loovjuht, tootmisjuht, müügijuht, kommunikatsioonijuht, töötad oma salongis müüjana ka. Ja turg on nii pisike. Üksi ei jõua välisturuga tegeleda. Selleks, et Eestist välja jõuda, saigi Estonian Fashion Brand Assisiation loodud.

EFBA eesmärk on tõsta Eesti moe- ja disainisektori konkurentsivõimet ja ekspordivõimekust ning viia ühiselt Eesti moedisaini tugevaimad brändid unikaalses koosluses välisturgudele. Näiteks Kanadas esitlesime esimest korda kontseptsiooni Northern Spirit, mis võtab kokku Eesti disaini põhjamaisuse modernses võtmes. Lõime Eesti disaini ja moe rahvusvahelistele turgudele viimiseks värske formaadi, mis tähendas nii moeetendust, showroomi kui ka esitlusmaterjale.

Northern Spirit on kohaldatav erinevatele Eesti brändide kooslustele, turgudele ning üritustele – see lubab meil esitleda Eesti moedisaini kõikjal maailmas. Meil lihtsalt tuleb koostööd teha ja aru saada, et me ei ole konkurendid, vaid pigem täiendame üksteist. Koos moodustame jõulisema, värvilisema, huvitavama terviku!

Aga Eesti turul on väga paljud brändid edukalt juba aastaid hakkama saanud?

Just need brändid on EFBA fookuses, aga võiksid olla ka Eesti riigi ja EASi fookuses. Sest just meie vajame tuge! Disainerid ja moemajad võitlevad ellujäämise nimel. Paljud disainerid ja ettevõtted on üksi suure töö ära teinud, et oma bränd Eestist välja viia. Kui käisime ühiselt EFBA-ga Torontos, siis pidime näiteks ajakirja Monocle toimetuses, intervjuud andes alustama sellest, kus ja mis on Eesti, kõigepealt tuli hakata riiki tutvustama ja promoma.

Ma ütlen ikka, et see moe loomine on meil siin kallis hobi. Kõik, mis kollektsiooniga teenitakse. läheb järgmise tegemisse.

Mis kõigele sellele vaatamata ikkagi inspireerib uusi kollektsioone looma?

Viimasel ajal on parim inspiratsiooniallikas deadline. Ainult inspiratsioonile ja kunstile lootes ei saa me mitte midagi müüdud.

Väga paljud profid teevadki ainult oma nišši, mingit väga konkreetset tootegrupi: mantleid, kudumeid, särke. Sest nii on lihtsam. Seda soovitatakse ka, et ärge minge laiaks, keskenduge. Aga nii ei sünni terviklikke kollektsioone.
Oled palju käinud moeetendustel – palju sa näed Eestis naiste pintsakuid, kostüüme?? …Õhtukleite teevad kõik! Selle uue kollektsiooni pulmakleit on esimene pulmakleit, mida ma üldse laval näitasin. Ja selle tegin ma ka ainult sellepärast, et kleidi idee täiendas kollektsiooni teemat … suurim ja kaunim roos on ju ikka pruut ise.

Moedisaineri töö ongi selline töö, et teed 100 sketši ja siis hakkad maha tõmbama, sest neid ei müü kunagi. Moemuuseumi meil pole, ladu, kus kõike seda ilu hoida mul ka ei ole.

Aga kui nüüd rääkida sellest Desert Rose’st siis kõik algas sellest, et meie tuntud vehkleja Nikolai Novosjolov tellis oma naisele Oksanale presidendi vastuvõtuks kleidi. Kuna tegin paarile ka eelmisel aastal kostüüme, teadsin et Oksana kannab väga hästi sellise karakteriga kleidi välja. Nii sündis greibipunane lakooniline kleit, mida ehib ketiga ääristatud ehispaelast valmistatud dekoratiivne roos. Aga see rooside teema tundus väga põnev, kahju oleks olnud vaid ühe kleidiga piirduda. Nii et ühele kliendile tehtud ühest kleidist sai tegelikult idee kogu kollektsioon.

See ei ole ju nii, et disainer käib kõrbes ja otsib seda roosi ja siis sünnib kollektsioon.

Hakkasin teemat arendama – sisse tuli vabadus, liikuvus. Sellest tuli mõte wild rose – see on ebaperfektne, asümmeetriline. Mulle väga meeldib asümmeetria. Ja kõik need roosid on erinevad. Need on pisut kandilised, graafilised, tahaks uskuda, mitte liialt romaantilised.

Kui palju kollektsioonid omavahel seotud on?

Päris tihti kasvab üks kollektsioon üle teiseks, mul on ka oma klassikud, mida alati olen teinud. Aga ka nüüd on see kõrberoosi temaatika seotud safari-stiiliga, mida mul varem on ka kollektsioonides olnud. Nii nagu igal moeetendusel on showpiece’id, mis hiljem tootmisesse ei lähe, nii on igas kollektsioonis midagi, mis jääb aastateks.

Nagu näiteks meie siidpluusid nimega Fly, kantidega kleidid, ruudulised kombinesoonid, või valged tuxedod. Kuna ise olen valge triiksärgi fänn, olen ammu tahtnud teha ka särke, siis selles kollektsioonis see nüüd siis on. Tundub, et Desert Rose’i populaarseim mudel ja Oksana Tandit uus klassika on asümmeetriline valge särkkleit, dekoreeritud roosiga. Särk on valmistatud luksuslikust Albini 100% puuvillasest kalasabakangast.

Ütlesid küll, et ei pea sõitma kõrbesse roosi otsima, aga oled tegelikult väga palju reisinud – Jaapanis, Ameerikas, Itaalias. Kuidas see loomingut mõjutab?

Reisimine on muidugi väga inspireeriv. Kindlasti minu loomingut mõjutab kogemus; asjad, mida olen varem õppinud (keeled, semiootika, tants, mood )
Aga just need reisid Itaaliasse annavad siiamaani väga palju. Seal võib lihtsalt kohvikus istuda ja inimesi vaadata, kuidas nad riietuvad, kuidas asju kombineerivad. Mulle tundub, et itaallastele on stiilitunnetus emapiimaga kaasa antud.

Kui käisin Veneetsias, siis pärast seda tegingi kollekstiooni “Valged ööd”, mida Vihula mõisas esitlesin. Olin seal ainult kolm päeva. Aga see inspireerib tohutult – värvigamma, arhitektuur, üleminekud, kombinatsioonid – see kõik oli nii võimas.

Mis on kollektsioonide loomise juures kõige keerulisem?

See, et nii paljudele ideedele peab ütlema ei. Fantaasia lendab, paberi peal on kõik ilus. Vahel tuleb näiteks mõni väga ilus kleit, kollektsioonist välja jätta. Näen, et see sobib ainult väga pikale figuurile, väga saledale naisele – aga naised on tegelikult ikka lühemad. Siis tuleb see idee maha tõmmata. Või siis idee areneb. Kui ei ole valmis, kui ei ole kantav – ära näita! Ma ei saa teha lihtsalt šhow-kollektsioone.

Ja muidugi ei saa jääda lihtsalt istuma ja inspiratsiooni ootama.

Kui moedisainer pole kaks aastat ikka kollektsiooni teinud ja lihtsalt istub ja ootab inspiratsiooni, siis ta ei ole proff. Kui töötad materjalidega, siis materjal ise juba inspireerib. Tõesti ei pea kogu aeg reisima, need mõtted võivad tulla ka Tallinnas klientidega töötades.

Oled viimasel paaril aastal teinud tööd välisturgude nimel. Kus on Oksana Tandit brändina viie aasta pärast, kümne aasta pärast?

Moebränd Oksana Tandit on veel õppimise, arengu ja kasvufaasis…. Väga palju tööd on ees, aga oluline on ikka jõuda Eestist välja. Eestis müün ma praegu ainult oma esinduspoes, see on teadlik valik. Siin kõik toetab seda toodet, mida kliendile pakun (asukoht, interjöör, teenindus, privaatsus). Eesti on liiga väike, et olla igal pool, eriti siis, kui sul on ambitsioon kasvada premium klassi brändiks. Kohe algusest mõtlesin sellele, et sama kontseptsiooni järgi saaks maailmas teha kauplusi ükskõik kuhu.

Kõige edasiviivam on see, et inimesed tulevad ja kiidavad – ja ostavad. See on kõige suurem kiitus, viib kõige rohkem edasi. Aga Eesti disainerite ühine esinduskauplus võiks olla küll nii Pariisis, Tokyos kui ka näiteks Dubais ja väga tahaks loota, et järgmised viis aastat näitavad, et see on mission possible!