Kui me tipime Google’isse sõna ”riigireform” saame 0,26 sekundi jooksul 142 000 vastust. Sõna ”riigipööre” annab 98 000 ja sõna ”peenhäälestamine” 21 000 vastust. Õige raamistiku annavad sellele mõistele sõnade ”põhiseadus” ja ”Eesti” esinemissagedused, vastavalt 468 000 ja 213 miljonit korda. Usun, et siit selgineb arusaamine Eestist, põhiseadusest, tänasest aruteluteemast sõnaga “riigireform” ja mõnest teisest riiki puudutavast ettevõtmisest. Seepärast usun, et kui inimesed selle sõnaga isegi väga erinevaid, võib-olla isegi ühitamatuid asju tähistavad, ühendab see sõnakasutus teatud kasvavat rahulolematust meie praeguse elu- ja riigikorraldusega.
Tegemist on Jaak Aaviksoo riigikogu istungil peetud kõnega, kus arutati ”Riigireformi ja hea halduse põhialuseid” olulise tähtsusega riikliku küsimusena. Edasi toob lugejani 4 teemakohast ettekannet.
See rahulolematuse tunne ei ole ei riigikukutajalik vaen, ei kitsarinnaline omakasu tagaajamine, ei kellegi ideoloogiline kinnismõte ega lihtne inimlik kadedus. Usun, et suuresti on see kantud hoolest ja armastusest Eesti vastu. See on kantud usust Eesti riiki ja paljudes inimestes olevast tundest, et saab tegelikult palju paremini. Kõige pikaajalisemalt ja järjekindlamalt on seda mõtet edendanud advokaat Jüri Raidla, ent tänaseks kannavad seda mõtet edasi riigireform.ee asutajad Ott Pärna ja Tanel Talve, tööandjate ja Praxise ühisettevõtmine Riigireformi Radar. Valitsuse koduleheküljelt leiame riigireformi kava ja Riigikogust probleemkomisjoni koos oma tänase arutelu ja ettevalmistatava riigireformi aluste otsuse eelnõuga.
Veidi vähem kui kuu aega tagasi asutati Jüri Raidla eestvedamisel 28 Eesti ettevõtja poolt Riigireformi Sihtasutus eesmärgiga töötada välja riigireformi kontseptsioon, anda see sügisel üle Riigikogu valimisteks valmistuvatele erakondadele ja panustada seejärel eelnõude ja rakendusaktide väljatöötamise kaudu selle võimalikule elluviimisele. Riigireformi Sihtasutus on leitav kodulehelt riigiuuendus.ee. See on nimi, mis minu jaoks on isegi sobivama auraga kui riigireform. Nagu juba öeldud, loodab sihtasutus oma töö lõpetada aasta pärast. Niimoodi võib see paista hoogtöise ettevõtmisena või suisa asendustegevusega, nagu siitki kõnetoolist on kõlanud. Ometigi, mõeldes selle peale, kui palju ja kui paljud inimesed on viimaste aastate jooksul riigireformi teema jutuks ja kirjutamiseks võtnud, ei saa see olla tühjast kohast sündinud.
Lugupeetud Riigikogu! Mul on au esineda siintoodud sihtasutuse nõukogu liikmena. Ma jagan sihtasutuse visiooni ja arusaamist riigireformi vajalikkusest, ent ehkki mu mõtted toituvad samast pinnasest, ei esinda ma oma ettekandega sihtasutust, vähemasti formaalselt mitte, ning vastutus kõige siinöeldu eest lasub vaid minu õlgadel.
Niisiis, milleks ikkagi Eestile riigireform?
Meie riigi alusdokument põhiseadus ja sellesse kätketud riikluse aluspõhimõtted on meid hästi, võiks isegi öelda, et väga hästi teeninud. Oleme selle alusel taastanud ja üles ehitanud toimiva riigi, leidnud üleilmse tunnustuse ja toetuse oma sõpradelt, liitudes Euroopa Liidu ja NATO-ga. See on hea ja kindel põhiseadus ja Eesti on hea riik. Oleme taasiseseisvunud Eesti riiki ühe põlvkonna pikkuselt arendanud ja edendanud, aga ühtlasi teda tundma õppinud. Selle põlvkonna jooksul on aga maailm meie ümber muutunud ja meie isegi pole enam endised. Kasvanud on meie soovid ja unistused ning mõnigi asi vajaks põhjalikku ülevaatamist.
Paljudes majapidamistes on ka tänapäeval alles vana komme korraldada aeg-ajalt suurpuhastus – teha kõik aknad lahti, tuua vaibad õue ja võtta tolmu mitte ainult kapi pealt, vaid ka kapi alt ja tagant. Põhjalikumad koristavad ka sahtleid, kust üha raskem on vajalikke asju leida ja mis sageli enam kinni ei mahu. Midagi niisugust kannab endas riigireformi idee.
See kõik algab arusaamisest, et elamine vajab korrastamist ja seda ei saa enam edasi lükata.
Koristamise käigus tuleb välja huvitavaid asju. Mõned neist on juba meelestki läinud, mõni asi vajab parandamist, mõni on lootusetult kulunud ja vajab väljavahetamist ning mõnda asja, mille sahtlisse oleme unustanud, polegi õieti vaja läinud. Mööblit tuleb ümber tõsta ja mõni tuba või vähekasutatud nurk leiab uue hingamise. Kõige suuremat üllatust pakuvad sahtlid. Ettevaatlikult põrandale kallatud asju mõtlikult tagasi asetades ilmneb lõpuks alati, et alul lootusetult pungil sahtel on pooltühi. Teistpidi lähenedes, hakates mõtlema, mida üleajavast sahtlist saaks ruumi säästmiseks minema visata, ei saavuta me seda tulemust kunagi.
Muidugi pole riigireform igasugune riigi koristamine, vaid puudutab eelkõige riigi kõige olulisemaid, valitsemist ja valitsemist korraldust puudutavaid küsimusi. Riigi uuendajad on selle sõnastanud järgmiselt: “Riigireform on avaliku võimu organisatsiooni ümberkorraldamine koos avaliku võimu poolt täidetavate funktsioonide ja teenuste revisjoniga ning toimemehhanismide korrigeerimisega.”
Kõik see eeldab, et meil on ühine ettekujutus sellest, kuidas võimu ümber korraldada ja millised on avaliku võimu ülesanded. Loomulikult on kõik need küsimused olulised poliitilised valikud. Ja loomulikult on erinevatel erakondadel – kildkondlikest huvidest rääkimata – nendele küsimustele suuresti erinevad vastused. Ometi saab juba seniste arutelude põhjal järeldada, et mitmete probleemide mõistmisel on ühisosa üsna suur ja võimalus üksmeele leidmiseks, ka lahendusi pakkudes, ei pruugi olla lootusetu. On selge, et riigireformi käigus üles kerkivate võimalike põhiseaduse muudatuste vastuvõtmiseks oleks vajalik üsna suur poliitiline konsensus.
Ometi, riigireformi üheks osaks oleva haldusterritoriaalse reformi ühe etapiga oleme läbi kahe koalitsiooni ja suurte raskuste toime tulnud.
Millised võiksid olla teised riigivõimu puudutavad küsimused, kus üksmeele leidmine võimalik võiks olla?
Esiteks oleme viimastel aastatel olnud tunnistajaks võimu koondumisele täitevvõimu kätte, seda Riigikogu, aga ka kohtuvõimu arvel. Ilmselt tasuks tõsiselt mõelda, kuidas tugevdada parlamendi kohta Eesti võimustruktuuris, suurendades tema võimekust ja ühtlasi ka vastutust. Kuidas see kõik parlamendi liikmete arvule peaks mõjuma, pole tõepoolest esmatähtis. Ometigi oleks kummaline, kui me seda suurendama asuksime. Jumet on mõttel suurendada kohtuvõimu sõltumatust, tagades samas demokraatliku kontrolli ja võimekuse kasvu ka kohtutes.
Teiseks, palju ja põhjendatult on räägitud ametkondlike barjääride üle, mis ei võimalda lahendada paljusid probleeme, mida iga võimukeskus näeb vaid oma mätta otsast. Ilmselt aitaks valitsuse ja peaministri staatuse tugevdamine koos ametnike suurema horisontaalse liikuvusega. Põhiseadust lugedes näete, et ministrit nähakse seal ministeeriumi tegevjuhina, ometigi on maailmas praktikaid, kus poliitiline juht omab oluliselt teist rolli ministeeriumi elu juhtimisel kui tänane allkirjaõiguslik, kõige eest vastutav ja igal kolmandal juhul tagasiastumist kaaluv minister.
Kolmandaks, selgeksrääkimist vajab kohaliku omavalitsuste staatus, samuti nende rahastamise alused. Siin jäi pool ülesannet haldusterritoriaalses reformis siiski veel astumata.
Neljandaks, üha suurema koormana lasub kodanike ja ettevõtjate, aga ka teiste isikute õlgadel meie paisuv ja aina normikesksemaks muutuv õigusruum ja selle täitmist korraldav bürokraatia. See on vääritimõistetud õigusriik ja selle osa on absurdini viidud õiguskindluse printsiip. Õigusloome loogika ja korraldus vajaks kindlasti värsket pilku.
Viiendaks, võib-olla võiks selle võimuasja tervikuna üle vaadata – vahest on valdkondi kus polegi vaja seda avalikku võimu nii palju ning võiksime kodanikke ja teisi isikuid palju rohkem usaldada.
Kuuendaks, avalik võim leiab poliitilist toetust eelkõige valijaile osutavate teenuste läbi, millest ka mõistetav soov pakkuda üha enam. Oleme seda teenustepaketti tasapisi kasvatanud – viimastel aastatel kasutades ka Euroopa Liidu toetusi –, ent tasapisi hakkab selgeks saama, et sedaviisi jätkates ei jaksa me enam seda koormat kanda. Vaja oleks mõelda, mida võtta ja mida jätta.
Seitsmendaks, ka seal, kus avalikud teenused põhjendatud ja vajalikud, tasub rohkem kaaluda koostööd erasektoriga – nii konkurentsi kasvatamiseks kui ka paindlikkuse suurendamiseks.
Kaheksandaks, üheks oluliseks aspektiks on loomulikult ka üleilmne tehnoloogiline areng. On vist selge, et see ei jäta puudutamata ka riigikorraldust. Siin võime oodata ja vaadata mida teised suuremad, targemad, võimsamad ees teevad. Aga on ka teine variant: olla teerajajaks, liidriks, kes on teistele eeskujuks.
Milleks siis ikkagi riigireform või siis emakeeli riigiuuendus?
Eks ikka selleks, et homne oleks parem kui tänane. Võib küsida, nii nagu tegi eeskõneleja professor Taagepera, kas meie elu tõesti muidu ei parane, kui riiki ei reformi. Paraneb. Ja paraneb kindlasti. Aga tänapäevane, nõtke ja asjakohane riik on seejuures kindlasti toeks. Pole võimatu, õigemini on üsna tõenäoline, et veidi kergem ja vähem ette kirjutav riik annab paljudele inimestele jõudu ja energiat ise midagi ette võtta. Palju räägitakse meie väiksusest, kahanevast rahvaarvust, vananevast elanikkonnast, ja tehakse seda kurval, ent omamoodi leplikul toonil, osundades sellele kui paratamatusele. Ma ei tea, millest selline hoiak ja pessimism. Seda, mida Eesti on viimase 30 aastaga korda saatnud, oleme kohati ise – sõpradest rääkimata – samuti võimatuks pidanud. Ma ei näe küll vajadust kuidagi säästlikult kokku tõmbuma hakata. Eesti elu ja oma riigi uuendus ongi ju selleks vajalikud, et meie tulevikuusku kasvatada. Ja ärge rääkige, et 13 000 last aastas ongi meie usu lagi. Me oleme ise tõestanud, et see nii ei ole.
Allikas: riigikogu.ee
Kõiki riigireformi teemalisi artikleid saad lugeda siit
***
Riigireformi sisu ja initsiatiivrühmade kohta rohkem infot:
