Edasi värske suvenumbri esikaanele oleme valinud Enn Põldroosi värvikireva maali “Hüpe”. Autor ise ütleb enda kohta: “Minus on nagu kaks inimest. Üks neist on loogiline konstrueerija ja intellektuaalsete skeemide kokkuseadja. Teine tegija on aga alateadvuslike nägemuste genereerija.”
Artiklis on kasutatud väljavõtet Kumu kunstimuuseumi kuraatori Anders Härmi vestlusest Enn Põldroosiga. Intervjuu toimus ajavahemikus detsember 2022 – jaanuar 2023 ja avaldati esmakordselt raamatus “Enn Põldroos. Kinnismõtete muuseum” (kirjastanud Eesti Kunstimuuseum, 2024).
Kuigi sa ütled, et sa seda üleminekut ängilt rõõmsale värvikirevusele seletada ei oska psühholoogiliselt, siis äkki tehniliselt? Järk-järgult taandub sinu maalides joonistuslikkus ja joone osatähtsus ning suureneb värvi ja värviga modelleerimise osatähtsus. Või sa seda ise nii drastilisena ei taju? Tegemist oli sinu jaoks palju loomulikuma üleminekuga? Selleks hetkeks olid sa juba piisavalt küps kunstnik selleks, et otsida eeskujusid mujalt, seega ma eeldaksin, et see muutus oli ikkagi kaalutletud või vähemalt läbi tunnetatud. Teisalt on eesti kuuekümnendate lõpu ja seitsmekümnendate maalikunst tervikuna vägagi värvile avatud… Kas see oli Hruštšovi sula järellainetus, mis laskis vabamalt hingata? Või esteetiline eskapism, mis ulatus ka sinu loomingusse?
Küllap mängisid kaasa kõik need mõjutegurid, mida mainisid. Kindlasti ei võtnud ma vastu otsust, et hakkan nüüd teistmoodi maalima. Lihtsalt sisemuses kasvavad kujutluspildid muutusid teistsugusteks. Ja eks ma vist olin siis juba võimeline nii tegema – varem poleks saanud hakkama. Küllap ka mina ise olin muutunud, oli see siis hea või halb. Ega olnud ma enam kunagine särav noormees – ütleme nii, et ehk poole võrra. Eks siis pildid pidid rohkem särama. Miks ma ei muutunud hoopis radikaalsemaks? Ju siis osutusin siiski vedelaks. Või olin teel, mis lõppes seinaga.
Minus on nagu kaks inimest. Üks neist on loogiline konstrueerija ja intellektuaalsete skeemide kokkuseadja. Teine tegija on aga alateadvuslike nägemuste genereerija. Tavaliselt toetavad need kaks asjameest teineteist, kuid teinekord püüavad ka vastastikku üksteist hävitada.
Minu teosed ei sünni nõnda, et mõtlen kõigepealt välja, millist probleemi ma tahan käsitleda, ja siis hakkan otsima selleks sobivat vormi. Kui, siis nii võib sündida mõni ulatuslikum tellimus- või konkursitöö. Näiteks Linnahalli gobelääni kavand. Tavaliselt aga kerkib ei tea kust kujutlusse mingi kujund, mõni värviakord, käe- või peapööre, pundar isevärki laike. Suvaline tükike veel maalimata pildist. See motiivialge kasvab pealetükkivaks, nõuab, et ta võetaks töösse. Teinekord võib ta algusest peale välja näidata, millisesse sisulisse suunda ta soovib pilti keerata. Kuid mitte alati. Et selgust saada, tuleb temaga mängida. Mingil hetkel saabub valgus ja ma mõistan, mida ma selle pildiga õigupoolest öelda tahan. Siis alles astuvad tugijõududena mängu ka loogiline mõtlemine ja väärtushinnangud. Vahel juhtub, et saan asjast aru, aga alles pärast töö valmimist, mõnikord isegi mitte siis. Tunnen lihtsalt kuklakarvadega, et on tegemist mingi võimsa, kuid varjatud mõttevallaga. Tavaliselt on need siis minu parimad tööd.
Anders Härm
Anders Härm on kunstiteadlane ja kuraator, Eesti Kunstiakadeemia lektor ning doktorant. Ta oli kümme aastat kuraator Tallinna Kunstihoones,viis aastat juhtis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumit ning praegu õpetab kuraatoreid EKAs ning uurib kureerimise ja kuratoorse mõtte ajalugu Ida-Euroopas. Kord kuus kirjutab Anders Edasis kultuuri, kunsti ja ühiskonna teemadel. Loe artikleid (9)
