Maikuus ja juuni esimestel päevadel Eestit väisanud soojad ilmad tekitasid mulje, et suvi on seekord varakult saabunud. Linnarahvas oli teadagi rahul, põllumehed hakkasid aga muretsema. Kuivas ei taha ju taimekasv hoogu võtta ega seeme idaneda. Ka rahvusvahelises poliitikas läks ilmastik vahepeal üpris kuumaks. Meiegi poliitiline elu ei jäänud kõrvale. Aga olgu ilm milline tahes, saaki hinnatakse elik tibusid loetakse ikka sügisel…

Silmapiirile on kerkinud suure kaubandussõja kontuurid

Oma valimiseelseid lubadusi jätkuvalt täita püüdev president Trump läks lubatud protektsionistlike tollitariifidega kaugemale kui arvati. Nimelt kehtestas ta metallide osas need ka oma lähimatele liitlastele – EL-ile, Kanadale ja Mehhikole, kuigi pärast väikest edasilükkamist. Paralleelselt ründas ta tõkestustollidega ka Hiinast pärit neid ja paljusid muid kaupu. Hiinlased omakorda ei jäänud ka võlgu vastumeetmetega. Sisuliselt võib öelda, et ongi vallandunud paljukardetud kaubandussõda kolme maailmamajanduse jõukeskuse – USA, EL-i ja Hiina vahel, kus algatajaks ja keskpunktis olijaks on USA. Kuna sellele lisandus veel omakorda Trumpi poolt lubatud ameeriklaste väljumine mitmepoolsest Iraani tuumarelvade arengu piiramiseks sõlmitud leppest koos ähvardusega karmide sanktsioonide rakendamiseks kõigi firmade vastu, kes jätkavad majanduskoostööd Iraaniga, kelle hulka kuulub terve plejaad kaalukaid Lääne-Euroopa firmasid, siis on tekkinud oht, et ka nemad satuvad karmide USA sanktsioonide alla.

Kuivõrd Lääne-Euroopa riigid puht poliitiliselt ei tahaks sellest leppest loobuda ning paljudel juhtivatel Lääne-Euroopa firmadel on Iraanis ka märkimisväärsed projektid käimas, siis tekkis Lääne-Euroopas nii poliitilise eliidi kui majanduse kaptenite liit, kes püüab nüüd välja nuputada, kuidas Trumpi tekitatud segaduses toime tulla ning nii leping ise kui ka koostöövõimalused Iraanis säilitada. Kuigi ilma ameeriklasteta, mis teeb selle lepingu töökindluse siiski kaheldavaks. Taustaks lootus, et Trump siiski pisut leebub, nagu ta tegi isegi põhirivaali Hiina puhul, kus lubatud sanktsioonide mahtu vähendati hiinlaste mõningate lepituslike lubaduste vastu oluliselt. Seda enam, et eurooplaste puhul on ju tegu ikka liitlastega, erinevalt Hiinast.

Need lootused aga luhtusid, kui Trumpi administratsioon kuulutas lõpuks välja tõkestavad tariifid terasele ja alumiiniumile, mida liitlased ekspordivad USA-sse ning lisaks on ähvardanud üpris usutavalt kehtestada veel mitmeid tõkestustolle erinevatele neist riikidest pärit muudele importkaubagruppidele. Iraaniga seotud karmid sanktsiooniähvardused veel sinna otsa. Et asi sellega ei piirdu, näitab jätkuv surve oma NAFTA partnerriikidele ning ähvardused „kaotada sakslaste luksusautod NY 5.avenüült“, lisades sinna teise käega lubadusi sanktsioneerida ka neid Euroopa firmasid, kes teevad koostööd NordStream 2 nime all tuntud Vene-Saksa gaasitoru projekti osas venelastega.

Kuidas see kaubandussõda meid puudutab?

Selge see, et kaubandussõjas lõppkokkuvõttes kõik kaotavad, aga lisaks puht majanduslikule kahjule on Trumpi sammudel veel suurem poliitiline negatiivne mõju. Üha avalikumalt on hakatud rääkima, et nende ja koos mitmete teiste sammudega rahvusvahelise poliitika senise korra piire kompavate aktsioonidega – olgu need Iraani, Lähis-Ida muude teemade, hüpoteetiliselt ka eelseisva tippkohtumise valguses Põhja-Korea ning enamgi veel Venemaaga seoses, mille suhtes peljatakse samuti ettevalmistatavat tippkohtumist Trump-Putin –, on Trump lõhkumas üpris jõuliselt senist Lääne poliitilist ühisrinnet. Eesti aga on selle liidu pühendunud liige nii väärtuselises kui veelgi enam julgeolekupoliitilises kontekstis.

Kusjuures, kui kaubandussõja kuma puudutab meid majanduslikus mõttes küll kaude, siis paraku järsult halvenev olukord lääneliitlaste ühises poliitilises ja julgeolekualases koostöös, mida alanud kaubandussõda tugevalt mõjutab, on Eestile meie julgeolekuolukorras üpris ohtlik ja murettekitav. Seda enam, et kui praeguses soodsas maailmamajanduse hetkekonjuktuuris on protektsionismi mõju veel teatud mõttes seeditav, siis ajaloolise kogemuse pinnalt võib karta, et tasapisi läheneva uue kriisi süvenemisel protektsionistlikud instinktid tugevnevad järsult ja mürgitavad oluliselt jõulisemalt ka välispoliitilist keskkonda tervikuna.

Samas pole meil ka eriti valikuid.

Kaubandussõjas oleme me El-i ühisturu liikmena paratamatult sunnitud kaasa minema ELi sammudega, ükskõik millised nad ka poleks. Kuid rahvusvahelise poliitika lääneliitlaste omavahelises üha pingestuvas keskkonnas on meie olukord palju keerulisem.

Nagu ka äsja lõppenud traditsiooniline Lennart Meri rahvusvaheline konverents näitas, pole meie poolt vaadates MITTE MINGIT TÕSISELT VÕETAVAT ALTERNATIIVI USA–le KUI AINSALE REAALSELE GARANDILE JULGEOLEKU TAGAMISEL IDA- JA KESK-EUROOPAS. Nagu märkisid mitmed rahvusvahelised tippeksperdid, läheb Euroopal isegi optimistliku stsenaariumi puhul omaenese tõsiseltvõetava kaitsevõime väljakujundamisega aega mitukümmend aastat ja tuumaheidutuse vihmavarju põhiosa jääb USA veelgi kauemaks kujundama.

See seab meie ette ebamugavaid valikuid, kus me peame ühest küljest nii oma väärtuspõhise poliitikakujundamise tõttu kui ka puht pragmaatilistel majanduslikel kaalutlustel toetama Brüsselit ja tema otsuseid kujundavat Berliin-Pariis telge, kuid teistel, tüüpilise realpolitik’i vaimust kantud puhkudel on seda, ohu tõttu vihastada välja peamine julgeolekugarant, tunduvalt keerulisem teha. Esimene katsetus Jeruusalemma staatuse sasipuntras läks küll suhteliselt valutult, aga seoses Iraaniga tekkida võiva ähvardava vastastikuste sanktsioonide sõjas USA ja EL-i vahel see enam nii lihtsalt ei pruugi meil minna. Mõneti oleks esmapilgul kergem olukord seoses võimalike NordStream2-ga seotud sanktsioonidesse suhtumisega meie poolt, sest oleme koos mitmete Ida-Euroopa riigiga kogu aeg olnud selle Saksamaa toetatava projekti suhtes negatiivselt häälestatud. Kuid kui nii Iraani kui gaasitoru tõttu peaks löögi alla sattuma suured Euroopa firmad, siis me jääme juba kahe tule vahele ja ilmselt läheme ikkagi pigem Brüsseli kiiluvees edasi.

Mida see võib kaasa tuua meie jaoks julgeolekupoliitilises kontekstis, kui Trump peaks tõeliselt vihastama või USA-ltekkima lihtsalt huvi ja ettekääne oma kohalolu ja seotust meie regiooniga, elik Kesk- ja Ida-Euroopaga või ainult Baltikumiga, vähendada, on täna raske ennustada. Eks näis, mis lubadusi jagatakse ja võetakse eelseisval Trumpi ja Putini vahel toimuval tippkohtumisel ja selle kiiluvees…Küll aga võib peaaegu kindel olla, et teatud välispoliitilist hinda tuleb ikkagi maksta. Loodame, et see piirdub vaid ÜRO Julgeolekunõukogu ajutise liikme kohast ilma jäämisega.

Koduste asjade juurde: sügis tõotab tulla sisepoliitiliselt värvikas

Põhjust eeldada natuke värvikamat sügist annavad ka mitmed värskemad sisepoliitilised „varasuvised“ arengud. Seejuures ei taha ma libiseda parteipoliitilise temaatika valdkonda, vaid rääkida pigem kolmest muust teemast.

• Esimalt, riigireformiga seotud algatus.

Riigireformi veteranina, kes on ligi kolmkümmend aastat vaheaegadega selle teemaga erinevates rollides tegelenud ning kes on viimased kümmekond aastat osalenud erinevates aruteludes, mille pinnalt on võrsunud Jüri Raidla kaubamärgiks muutunud riigireformi propageerivad seisukohavõtud, tahaks ma selgelt rõhutada, et mingit parteipoliitilist huvi mais avalikustatud sihtasutuse asutajatel ja teistel manulistel pole. MITTE MINGISUGUST. Küll aga on neil arusaam, et Eesti riik vajab reformi. Objektiivsed arengutrendid ei jäta meile muud võimalust. Ettevõtjad, nagu teisedki ettenägelikud inimesed, teavad oma kogemusest väga hästi, et muutuvate keskkonnatingimustega mittekohanemine toob alati kaasa kahju.

See pole vaid optimeerimisülesanne ega tähenda tobedasse sõnasõtta sisenemist teemal „liiga õhuke riik“.

Sest riik on juba täna paiguti liiga õhuke ja sealsamas teistes kohtades jällegi paks ja lodev. Ning kõik need omakasupüüdlikud rünnakud teemal a’ la „päästjad ja politseinikud tahetakse koondada, aga neid niigi vähe ja palgad neil ka madalad“ on teadlik reformi oponentide-poolne eksitamine, et tekitada negatiivset suhtumist väljakäidud initsiatiivi. Ei koondata ja palku tuleb ka tõsta. Tegelikult aga kumab sealt läbi hoopis liigarvukatel ametkondade kontorikohtadel kõõlujate mure oma mugava leivapalukese säilimise pärast. No ja vohama kippuva ülereguleerimise vältimise vastu astumine on meil juba lausa kurjast! Üleüldse, praegu on käimas veel ettevalmistav ideekorje etapp ning kindlasti pole põhjust üksikuid personaalseid arvamusi sihtasutuse asutajate poolelt veel nii agressiivselt materdada ja lõpliku tõena võtta.

Pealegi, selle ajaliselt piiratud üheaastase tegevusajaga konkreetset dokumenteeritud ettepanekute tervikliku paketi ettevalmistamise vajadus tulenes sellest, et mitmed senised katsed osutusid ebapiisavaks. Meenutagem, et omaaegse Eesti Koostöö Kogu riigireformi projekti raames sai esimest korda kokku ka riigi enda jaoks mitte lõpuni teada olnud nn. riigiröntgeni pilt, ja see oli väga kirju ja ootamatult mastaapne… Nii selle projekti raames tehtud, eelkõige riigiorganisatsiooni tegevuse optimeerimisele ja kodanike paremale kaasamisele suunatud ettepanekute, aga ka näiteks minister Reinsalu juures moodustatud seadusandluse täiustamise komisjoni või Erkki Raasukese juhitud vastava asjatundjate komisjoni arvukad ettepanekud on paraku sumbunud. Palju pole aidanud ka ettevõtjate toel käivitatud Riigireformi Radar reformi tegeliku seisu regulaarseks hindamiseks.

Kuigi eelmiste üldvalimiste kontekstis õnnestus esmakordselt suruda valimiste ja nende järgsesse poliitilisse diskursusesse mõiste „riigi(pidamis)reform“ haldusreformi kujul, eelkõige küll haldus-territoriaalse reformi kaudu, jäi siiski üldmotiveerivatest katsest, nagu 22 tuntud Eesti inimese allkirjaga pöördumine „Toompea rahvas: otsustage haldusreform“  liiga väheks. Muuseas, tollal allakirjutanute hulgas on nii mitmeidki, kes ka nüüd on sihtasutuse asutajad või muus vormis kaasa lööjad. Nüüd siis proovitakse tulla välja konkreetse, tervikliku ettepanekute paketiga lootuses, et see hõlbustaks nii eelseisvate valimiste kui nende järgse poliitika kujundamise kontekstis poliitikuid riigi reformimisega sisulisemalt edasi minema. Sügiseks valmib esialgne kontseptuaalne osa ja kevadeks, valimisjärgse aja alguseks ka juba terviklik ettepanekute ja seadustiku muutmise eelnõude pakett. Seega loetakse esimesi tibusid juba sügisel.

• Teiseks oleks kindlasti president Kersti Kaljulaidi just sügiseks kavandatud töö põhikoha viimine Narva.

Sellel on nii mitu mõõdet ja tähendust, et sellele tuleb sügise poole ilmselt eraldi kommentaar pühendada.

• Kolmandaks „Eesti 200“ initsiatiiv, millel on samuti teatud märgiline ja eraldi analüüsi vääriv tähendus.

Nagu ka mitmeid seoseid riigireformiga. Igal juhul tuleb loota ka nii nende kui kõigi teiste teemat erineva nurga alt käsitlenud inimeste ja nende koosluste, näiteks riigireform.ee alla koondunute, samuti vastava riigikogulaste probleemkomisjoni aktiivset kaasalöömist alanud ideekorjes ja selle tulemuste läbitöötamises eesmärgiga saada võimalikult täielik koondtulemus riigireformi erinevate aspektide jaoks olulistest ideedest ja ettepanekutest.

Tõepoolest on loota, et sel sügisel on „tibusid“, mida lugeda ja juba nüüd alanud valimiskampaania erakondlik poliittehnoloogiline poksietendus ei varja ega kuumalt õhkav atmosfäär näruta ära meie väikeriigi edukaks arenguks nii olulise programmi seemnetest kasvavaid võrseid. Lootkem optimistidena ikka paremat.